browser icon
You are using an insecure version of your web browser. Please update your browser!
Using an outdated browser makes your computer unsafe. For a safer, faster, more enjoyable user experience, please update your browser today or try a newer browser.

Piitsa ja präänikuga… Pärnu Postimehest

aprill 3, 2013

Laste käitumisprobleemid avalduvad aina varasemas eas, põhjuseks vanemate võimetus lastele piire seada, aga ka laste tervisemured, stress ja pinged peresuhetes.

 

Pärnu Postimehe toimetusse tuli kiri, kus küsitakse, mida teha, kui lasteaiarühmas käib probleemse käitumisega laps.

“Laps ei tunnista õpetajate autoriteeti ja terroriseerib rühmakaaslasi, nii et need ei julge enam lasteaias käia. Lapse vanemad probleemi ei tunnista,” seisis kirjas.

Pärnu õppenõustamiskeskuse psühholoog Olga Šunjajeva käib selliste juhtumite korral linna lasteaedades teise tasandi nõustamist pakkumas. Tema jutu järgi on põngerjate käitumisprobleemid lasteaedades aina suurenev mure ja psühhiaatrid-psühholoogid murravad pead, kas selle taga on ühiskonna mõju, meditsiinilised probleemid või on need vabakasvatuse viljad.Samal teemal nõustusid arutlema Pärnu Päikesejänku ja Kesklinna lasteaia õpetajad.

Liiga palju valikuid

Šunjajeva jutu järgi leidub peaaegu igas lasteaiarühmas hästi püsimatuid lapsi, mõni rikub korda, on agressiivne, lööb kaaslasi, ei kuula kedagi. Sellisel käitumisel võib olla mitu põhjust: vanemad ei oska lapsele piire seada või ei pea seda vajalikuks, peres on probleemid või traumaatilised olukorrad, lapsel võib olla suur tähelepanuvajadus või hoopis tervise eripära. Šunjajeva on oma töös märganud, et tänapäeva õpetajal pole enam sellist lapse ellu sekkuja rolli, nagu see oli varem. “Kui lapsele on kodus kõik lubatud, taotleb laps harjumuspäraselt seda ka lasteaias, kus tihti tekib võimuvõitlus õpetaja ja lapse vahel,” seletas psühholoog.

Palju on räägitud vajadusest kohelda lapsi täiskasvanutele võrdsete partneritena, paraku võib selline mõtteviis omakorda kaasa tuua probleeme. Pidevalt lapsele pakkudes valikuvõimalusi, mida selga panna, mida süüa ja kuidas käituda, antakse talle sellega justkui osa vanema vastutusest üle. Samal ajal pole lapse psüühika veel selliseks iseseisvuseks küps ja ta ei suuda alati õigeid otsuseid teha. Olukorras, kus pole valikuvõimalust (lasteaias ei saa lemmiksööki tellida), hakkab laps mässama ja oma õigust taga ajama.

Varem omandasid lapsed lasteaias ja koolis tähtsa kogemuse, et vahel tuleb tööd teha ka vastumeelselt, oma vajadusi alla surudes. (Lisan juurde – ka arvestada teistega. Tiina) Tänapäeval antakse lastele kodus nii palju vabadust oma tähtsate tegevuste üle otsustamiseks, et edaspidi läheb raskeks igapäevaeluga toime tulla, kui nõutakse piiridest lugupidamist.

Hellikute head vanemad

Sellega, et vanema ülesanne on peale lapse hellitamise piire seada, on ühel häälel nõus kõik lasteaiaõpetajad, kes kogevad oma töös, et väikseid egoiste tuleb lasteaeda aina rohkem.

Nemad näevad iga päev, kuidas hellitatud printsid-printsessid oma vanemaid käsutavad, neile peale käratavad või isegi löövad. Mõni laps pahandab vanemaga, kes talle liiga vara järele tuleb, ja jooksutab vaest ema mitu korda lasteaia vahet, kuni jõmpsikale tundub kojuminekuaeg sobivat. Mõni laps nõustub koju minema alles siis, kui vanem on lubanud kommi osta. Aja jooksul soovid suurenevad: väike ülemus nõuab enne kojuminekut burksi või küllaminekut.

Päikesejänku lasteaia staažika õpetaja Zenta Koppeli meelest kümme aastat tagasi nii polnud, et laps dikteeris vanemate tegemisi. “Vanemad annavad kergesti lastele järele, sest kardavad olla vanamoodsalt ranged, nad tahavad olla pigem head semud,” on Koppel kogenud. “Nad tihti ei tunnistagi probleemi ja õigustavad last – ta ongi selline. Lapse nõudmised kasvavad ja ulatuvad peagi emal-isal üle pea.”

“Sõna “ei” tähendus tuleb lapsele selgeks õpetada, sellest algab kõik,” on Koppeli kolleeg, õpetaja Merike Künnapas veendunud. Laps peab teadma, kuidas kodus, lasteaias või tänaval käituda. Raamreeglite puudumine tuleb vanemale bumerangina tagasi.

Aeg maha, reeglid paika

Šunjajeva soovitab õpetada lapsi juba maast madalast teistega arvestama, teistest hoolima. Kui suhtlemisoskused veel kehvad, ei oska laps oma meelepaha tihti muud moodi väljendada kui käsi-jalgu-hambaid käiku lastes. Päikesejänku õppealajuhataja Maret Põlluste on kogenud, et sõime tulevad kodudest oma emmedele-issidele kõige armsamad ja paremad lapsed, aga rühmas kujunevad 16 lapse sekka sattudes hoopis teised olukorrad.

“Kui laps kõnega veel oma tundeid väljendada ei oska, tekivad reaktsioonid, mida vanemad kodus näinud pole,” rääkis Põlluste. “Vanemad arvavad, et põnn õpib rühmas “pahade laste” järgi lööma, hammustama ja ropendama, tegelikult satuvad lihtsalt kokku eri käitumismustritega lapsed.”

Igas lasteaias ja igas rühmas on oma reeglid, mida päevast päeva ja nädalast nädalasse üle korratakse. Kui keegi reeglit rikub, tuletavad õpetajad kannatlikult üha uuesti meelde, et nii pole kombeks. Võtmesõnaks on järjepidevus ja üldiselt saavat lapsed kenasti aru, mis õige, mis vale. Kui konflikt on juba tekkinud ning laps vihast ja trotsist keeb, soovitab psühholoog laps “pingekoldest” eemaldada ja anda aega tunnetel lahtuda. Lasteaedades kasutatakse tihti aeg-maha toolile istuma panemist. Vahel vajab laps lihtsalt omaette olemist, et auru välja lasta. Siis ajavad õpetajad lapsega juttu ja arutavad, mida teistmoodi oleks võinud teha. Kurja proovitakse heaga ravida, riidlemist ja nurkapanemist lasteaia õpetajad ei soosi, sest alandamine ei aita last kuidagi.

Kesklinna lasteaia õpetaja Inna Rõbakova soovitas vanematel lapse pahanduste peale reageerida adekvaatselt, tõsise näo ja häälega. Kui laps on käitunud halvasti (löönud, midagi meelega lõhkunud), on tõhus võte pärast hoiatust jätta laps ilma mingist meeleheast (kommid, küllaminek, teleri vaatamine). Väga oluline on vaimse tasakaalu säilitamise seisukohalt igapäevarutiin söömise, mängimise ja magamamineku suhtes, mida lapsed vajavad, et end turvaliselt tunda. Kui lapsel lubatakse poole ööni telerit vaadata või mängida, on ta hommikul lasteaeda saabudes unine ja kuri.

Keskkond ja suhkur

Hüperaktiivsuse arenemisele aitavad kaasa lisaained, mida värviliste kommide ja jookidega sisse süüakse. Seost suhkrusöömise ja laste energilisuse vahel kinnitavad õpetajadki: kui sünnipäevalaud kommidest lookas, lähevad lapsed mänguhoos päris pööraseks. Oma osa laste agressiivsuse kasvus annavad vägivaldsed multikad-arvutimängud.

Lasteaialaste lemmiksaade on “Kättemaksukontor” ja isegi linnud – Angry Birds – on vihased.

Kesklinna lasteaia juhataja Maire Lulla mainis lapsi mõjutavat uut probleemi – kaugel töötavad vanemad. Kui isa või ema on pidevalt ära, teeb igatsus lapsed kurvaks ja närviliseks. Koppel on aastate jooksul märganud, et suurt ebakindlust põhjustab lapse elamine kord ühe, kord teise lahutatud vanema juures. Tihti kehtivad ema ja isa kodus eri reeglid ja õpetajad saavad juba esmaspäeva hommikul aru, kummas kodus laps nädalavahetuse on veetnud.

Enesehinnang korda

Lulla sõnade järgi on kiusajatel tihti probleeme enesehinnanguga. Paljud vanemad on väga hõivatud ega leia aega väljendada lapsele oma armastust. Madala enesehinnanguga laps võib hakata näitama, et temagi saab teistest üle olla. Seepärast tuleb probleemse lapse puhul märgata, mis tal tuleb hästi välja, ja seda tunnustada. Ei tohi öelda, et laps on halb, halb on tegu, mis ta on teinud.

Õpetaja Künnapas on näinud, et vahel püüab laps halva käitumisega meeleheitlikult vanemate tähelepanu võita. Kui kodus laps aina teleri ette jalust ära saadetakse, teeb ta pahandust, et kas või riidlemise ajal märgatud saada. Künnapas innustab vanemaid kodus oma keelekasutusega lastele eeskujuks olema.

“Mõnikord räägivad vanemad laste kuuldes mõnest rühmakaaslasest väga halvasti,” on ta kogenud. “Aga pole ju nii, et üks paha laps teistele ainult halbu asju õpetab! Kui lapsed kaaslast vanematest eeskuju võttes tõrjuvad, kuidas ta siis peakski heaks saama?” Künnapase kolleeg Aila Peetrisoo märkab, et tihti õpetavad vanemad lapsele, kellele on liiga tehtud: löö vastu! “Kuhu me välja jõuame, kui kõik kõiki tambivad?” tundis õpetaja muret. “Lapsed õpivad selle kärmelt ära ja teevad tihti ennetustööd viisil “ta vaatas mind kurjalt ja vist tahtis lüüa, lõin igaks juhuks ise.”

Meie õpetame lasteaias, et sa ei pea olema kõigiga hea sõber, aga pead olema hea kaaslane.”

Lulla soovitas vanematel meeles pidada, et sõna jõud on suur. “Öelge oma lapsele, et ta on kallis. Kui laps aina kuuleb, et ta on paha, hakkabki ta end pahaks pidama,” resümeeris ta.

 

Soovitusi täiskasvanutele

* Pange paika reeglid ja pidage neist kinni. Mis keelatud täna, olgu seda ka homme ja ülehomme.

* Iga kord, kui laps hakkab korda rikkuma, hoiatage teda. See on parim viis õpetada lapsele enesevalitsust.

* Lapse isoleerimine ehk teise tuppa saatmine või näiteks toolile istuma panek mõneks ajaks on üsna mõjuv karistusmeetod.

* Kinnistage häid kombeid, jagades hea käitumise eest preemiaks kiitust või hellitusi, ja ignoreerige käitumist, mis on mõeldud vaid tähelepanu püüdmiseks.

* Kui laps hakkab viltu kasvama, tuleb temaga rohkem koos olla. Seletage lapsele, mida temalt ootate. Tihti ei räägita kodus lastega piisavalt palju väärtushinnangutest, reeglitest ja sellest, miks need tähtsad on.

 

******************

Lõpuks ometi hakatakse ärkama. Vabakasvatus viib närvid pubeka vanematelt kapi otsa, aga seda vanemad ju ei osanud oodata laamendavalt 4-5 aastaselt nunnukalt, kelle soove unepealt täideti.  Mina arvan et koolides võiks endiselt olla kena ja tagasihoidlik (ikka moekas) koolivorm  ning sõnad “palun” ja “tänan” võiksid lapse igapäevases keelepruugis olemas olla, mitte sõnad poohui, fack ja haidihaahaaaa…

Õpetajaamet tuleks ausse tõsta. Mu koolidirektor oli Elmar Roosna – tõeline legend! Ma olin ammu kooli lõpetanud, ma olin tööl, mul olid endal lapsed, ma olin täiskasvanud inimene, aga kui hr Roosna tänaval vastu tuli, tuli käsi isenensest taskust välja, selg läks sirgemaks ja tere! talle alati lugupidav. Küllap on selliseid suuri õpetajaid igaühel meil olnud.

Mul on kaks lemmikõpetajat olnud. Klassijuhatajad Sirje Miglai ja Kaie Merila.  Alati kohal, alati arvestavad, minu jaoks alati Õpetajad suure tähega, inimesed, kelle vastu mu austus on nii suur, et ma neid ei sinata. See on uskumatu, kui suurt rolli mõned inimesed su elus mängivad vaid paaril aastal. Aga need aastad on olulised, sest neil aastatel inimene kujuneb, on nagu vaha voolitav. Paraku oleme me voolijatel võtnud käest savi, veel enam – me ei luba savi poole vaadatagi, sidunud nende käed keeldude-käskude ja olgem ausad – lauslolli vabakasvatusega.

Kui teist keegi soovib oma arvamusi siia lisada või kogemusi jagada lasteaedadest ja koolidest või meenutada oma Õpetajat, siis kõik kirjad on teretulnud aadressile tiina.liimandi@gmail.com

Leidsin Facebookist õp. Sirje Miglai pildi.

Tiina

 

***

Tagasiside artiklile:

Avaldan vastukaja sellele artiklile.
Kui toimetusse tuleb kiri, et mida teha, kui lasteaiarühmas käib probleemse käitumisega laps, kes teisi terroriseerib, siis vastata sellele kirjale artikliga sellest, kuidas käitumisprobleemsete laste probleemides on süüdi nende mitte piire seadvad vanemad, siis kirjutaja igatahes vastust ei saanud. Või õigemini tekitasite murelikus inimeses pigem negatiivset suhtumist selle lapse vanematesse, mis süvendab tõenäoliselt probleemi veelgi. Artikkel on ise väga lasteaiaõpetajaid vaid heas valguses näitav, kriitikavaba nende tegevuse suhtes. Põhiprobleemina esitatakse probleemseid vanemaid, kes peaksid ise ennast kasvatama.
Kui teie siiras soov oleks aidata teisi inimesi ja vähendada käitumisprobleemidega laste arvu ühiskonnas, siis te poleks sellist artiklit avaldanud. Sest see artikkel avaldab pigem vastupidist mõju, tekitades vastuseisu ning pealiskaudset suhtumist probleemile lähenedes.

Mari-Liis Tenno