browser icon
You are using an insecure version of your web browser. Please update your browser!
Using an outdated browser makes your computer unsafe. For a safer, faster, more enjoyable user experience, please update your browser today or try a newer browser.

Pühapäeval oli kõike liiga palju

november 22, 2012

Tundsin enda ümber segadust, hirme. Tundsin palju seda, mida mina ei ole.  Seda oli liiga palju. Kas sina saad aru, kui midagi võõrast sinu energiatele läheneb? Kui midagi mitte-sina sinu välja siseneb? Tunned?

 

Pühapäeva hommikul läks see üle võlli.
Minus oli liiga palju asju. Liiga palju tundeid. Ja kõik minevikust. Tulid väga eredatena. Selgetena, aga segadust tekitavatena. Head ja ilusad, erilised ja õrnad. Aga nad ei toida mind enam. Ei ole see aeg, et ohh, lahe, mäletad, kui me käisime seal ja olime seal ja tegime nii ja naa..kui õnnelikud me siis olime… Unistusemullid läksid plõks ja plõks katki. Wow kui palju oma oma elust olen elanud ja loonud illusioonis Emotsioonis. Tsoonis! ja siis arvanud, et nii ongi – see ongi reaalne elu…  Mullid mullitasid. Olemine läks veel karmimaks!
 
See oli nagu lainetus, mis üle minu tulvas mälestuste ja tunnete näol. Ja kuigi need olid ilusad, need mõjusid haigettegevalt. Umbes nii, et paras sulle, sa ei saa meid enam kunagi kogeda! Samas kahju neist loobuda, mõistus laseb nad lahti, isegi lükkab, aga süda hoiab nii tugevalt. Süda on vahel ikka eriline tümikas, võtab kohe vereringe appi ja pisaranäärmed ja…  
Väga imelik tunne oli igatahes. Ja kuna ma iseendale nõu anda ei oska, siis marssisime koeraga kahekesi mere äärde.
 
Lained. Delfiinid. Mängulisus. Tore. Kurtsin merele ja delfiinidele muret. Meri andis nõu veel aktiivsemalt ennast minevikust tagasi tõmmata. Istusin maha ja küsisin – Kuidas veel??? Olen seda teinud viimaste päevade jooksul väga aktiivselt ja mõelnud välja igast variante enda jaoks. 
Tundsin, kuidas mu sees hakkab keerama mingi jura, jonn ja karjumisvajadus. Totaalne skandaal iseendas. 
Meri vaikis. Rsk!
Meelde tuli üks vana lugu, mida Volkonski kunagi laulis  –
 
Seisan üksi mere ääres,
jalas kollased sandaalid.
Valged merevahust sääred,
hüüan: Elagu skandaalid! 
 
Siis märkasin, et liiva peale kribatud mingi telefoninumber. Numbrid?Ja äkki oli kõik minu jaoks selge. Keha reageeris soojuse ja avanemisega. Järelikult õige suund!
Alates sünnist hakkasin end tagasi tõmbama. 1…tõmban lõplikult tagasi kõik selle, mis kuulub mulle, läbi puhastava filtri ja saadan lõplikult tagasi kõik selle, mis mulle ei kuulu sinna kust see tuli. Lõplikult!  2…(olen kahe-aastane, jauran kuskil õues)…tõmban lõplikult… jnejne…3..jnejne…
 
Osad pildid, tunded ja inimesed situatsioonides olid tuttavad, aga mõned TÄIESTI uued. Ma ei juurelnud, ma tegin tööd korralikult, ma tegin ju LÕPLIKULT. Uskumatu, kui palju võib üks sõna muuta! 
Huvitav oli see, et iga aasta juures oli keegi, alati oli inimesi. Igas aastas. Igas aastas oli mingi konkreetne pilt, ja eriti huvitav oli see, et enamus pilte olid täiesti uued. Milline sõnum! Muudkui lugesin lauset ja pobisesin. Tunnetasin väga selgelt, mida ma teen. Kogu kehaga. Keha on fantastiline abimees… ja ta ei lasknud mul lahmida. Mõtlesin, et olen kaval ja teen kehale tünga, lihtsalt korrates nürilt lauset. Ei õnnestu. Ei saanud numbritega edasi minna. Keha ei lasknud. Kui tunnet taga ei ole, asi ei toimi. Aga see võib vabalt ainult minul nii olla. 
Müttasime päikselises rannas ja rannapargis koeraga üle tunni. Väsisime täitsa ära mõlemad. Mina endaga töötamisest ja tema selle kõige turvamisest. 
 
Point ei ole mitte selles, et me viskame maha raskused, solvangud, negatiivse oma minevikust, meil on vaja lahti lasta KÕIK. Kogu minevik. Ka hea ja ilus. Ka need hetked, mis kunagi toitsid. Siis nad toimisid, aga praeguses reaalsuses saab neist illusioon. Sellesse illusiooni on imekerge kinni jääda ja olla rahulolematu – Tahan veel! Miks mu olemine ei ole enam nii hea, kui siis. Aga kui teadvustada endale, et see oli hea siis, oma ajas ja hetkes? Me oleme pidevas muutumises. 10 sekundit hiljem ei ole ma enam see, kes olin 10 sek tagasi… Kõik muutub koguaeg! Aga kui osa meist on muutumises ja osa meist rebib tagasi imelisse illusiooni, siis ei ole võimalik täielik muutumine, on hoopis rebimise tunne, mis ei lase vooluga kaasa kulgeda…
 
Vabasta endast kõik. Siis saab olla kohal. Siin ja praegu.