browser icon
You are using an insecure version of your web browser. Please update your browser!
Using an outdated browser makes your computer unsafe. For a safer, faster, more enjoyable user experience, please update your browser today or try a newer browser.

Pühtitsa pühad

september 7, 2017

EELMÄNG. 

Sel aastal oli mul väga meeldivalt aktiivne ja tõine suvi, superägedate puhkajate aasta. Ma ei väsi kordamast – inimesed on ilusad ja head! Paraku saab mingi hetk isegi minu suhtlemise karikas täis ja kui seda tühjaks ei saa, siis on veidi väsinud rahulolematus majas. Ennetusravi aitab sel puhul alati, seega teadsin juba suve algul, et tahan siia tulla. Kuremäele. 

Lugesin läbi paar Kuremäega seotud raamatut ja mu tahtmine kasvas veelgi. Kui lugesin raamatut “Pühitsemine”, kasvas äratundmine veel enam ning ajastus oli perfektne – Kott kokku ja teele! Pakkisin kaasa liiga palju asju. Nagu alati. Tüüpiline vähk :)))
 
KUREMÄE

Netist- Nunnad külvavad nisu, rukist, kaera, otra ja ristikut ning peavad lehmi ja kanu. Kloostril on oma kasvuhooned ja -lavad ning aed ja mesila. Kloostrielanikud niidavad heina, korjavad seeni ja marju ning varuvad talveks küttepuid. Varem lõhuti talvel Peipsi järvel isegi jääd, et täita sellega keldrid-külmutusruumid; praegu täidetakse keldriruumid lihtsalt lumega.

Klooster rendib riigilt 75 hektarit maad. Sealt tuleb loomadele heina niita, maa tuleb üles künda, seda harida ja see siis täis külvata; üles tuleb kasvatada rukki,- nisu-, kaera-, odra- ja ristikusaak, see kokku korjata ning kloostrielanikud terveks aastaks leivaga varustada. Metskonna eraldatud raielangil tuleb küttepuud valmis teha ja need kloostrisse tuua. Kuid on mitmeid teisigi ülesandeid: paljud kloostrielanikud ja nunnad töötavad köögis ja pagaritöökojas, kus peale mitmesuguste leibade küpsetatakse ka armulaualeiba, näevad vaeva õmblus- ja köitekojas ning tegelevad ikoonide restaureerimisega. Kloostril on olemas põlevkiviõlil töötav katlamaja ning tänapäevased puhastusseadmed. Rohkem infot siin – http://www.orthodox.ee/Puhtitsa-Stavropegial-Dormition-Convent_est.html

 
ÖÖBIMINE
Tasuta ööbimisvõimalus koos tasuta toiduga on nunnakloostris. Lihtsalt mine ja küsi ning sulle antakse. Tasuks jääb siis südame järgi tehtud annetus.  Siin on väljapääs ja abikäsi ehk ka neile inimestele, kes elurataste vahele jäänud, kellele elu hoope jaganud jne. Julgege sisse astuda ja küsida abi, siin on peavari ja toit. Oled hoitud ja toetatud, küll edaspidi kõik korda saab. Jumala abiga, nagu nad armsalt naeratades ise ütlevad. Pealtnäha paistab, et nad palvetavad palju, aga tegelikkuses – nad elavad palves. 
Või siis teine variant, mis asub väljaspool kloostri müüre – väga kodune ja puhas “Kuremäe kohvik-hostel”, kuhu sain endale ülimõnusa pesa koos hommikusöögiga! Imearmas koht, koos hoolivate perenaiste Hille ja Epuga. Epuga oli meil esimene varahommikune kahekõne umbes selline:
Epp – Kohvi või latte?
Mina – Sa ei tee nalja? Tegelt…? Latte!
Epp – Puder või omlett?
Mina – Tegelt? …. Puder!
Epp – Veega või piimaga?
Mina – Tegelt? … Piimaga!
Epp – Võiga või moosiga?
Mina – Tegelt? … Moosiga!
Epp – Võileib singiga või juustuga?
Mina – Tegelt? … Juustuga!
jne :))
 
 
 
UNI
Esimesel ööl nägin unes ühte raagus puud, mille kõik oksad olid kaetud valgete liblikatega. Vaatasin eemalt, et ah mis jama – kapsaliblikad, aga siis läksin lähedale ja nägin, et kõik valged liblikad olid erinevate mustritega, hallikat värvi täpid, triibud, ringid, aga mõned lausa heleroosade mustritega. Läksin unes fotoka järele… loomulikult!
Magasin raskelt nagu beebi. Hommikune äratus oli telefonis aktiivseks jäänud, aga olin sel ajal juba metsajooksul, kui kell helises. 
 
SPORT
Kuna armastan joosta, siis olid mul ka jooksuriided kaasas. Kaks päeva ajasin ühe youtube video järgi taga kohalikku jooksurada. Paar korda eksisin ja palusin end inglitel juhatada ning lõpuks ka leidsin – kloostrit ümbritseb mõnus ca 3km metsarada. Milline õnn! Milline õhk! Taustaks tihti kloostri kellahelinad. Jooksin hommikuringe tihti just hommikuse teenistuse ajal. Õhtused ringid said valges tehtud, kellad mängisid 9 ja 10 ajal. Kõik, kes soovivad täpset rajakirjeldust ja ekselda ei viitsi, võtke minuga julgelt ühendust. Varsti panen rajast ka väikese filmijupi kokku, saate endale teelõigud ära märkida. 
 
ESIMENE PÄEV, TEINE PÄEV
Täiesti kaootiline. Meel oli veel liiga aktiivne ja muudkui juhtis-klaaris-otsis-nuputas. Teise päeva hommikul andsin endale ülesande, mille juurde kogu päeva jooksul jääda püsima. Rabelesin pildistada ja filmida. Ma ei jõudnud end ära imestada, et mind ärritasid inimesed, kes kaamera ette astusid. Seda juhtus kogu aeg! Filmin imelist hetke ja siis jalutab mingi suvaline süüdimatult kaadrisse. Hiljem, päevi hiljem, saan alles pointist aru ja õnnistan mõttes neid kõiki, kellele pobisesin: “Just! Loomulikult… tubli, kõnni kohe keset kaadrit… Deem…” 
 
TEINE PÄEV. SEGADUS JA VIHAENERGIA
Väga imelik lainetus oli kiriku ees. Istusin ja nagu ikka – lihtsalt vaatasin inimesi. Mulle hakkas lähenema vanem paar. Naine pildistas ja et kirikut kaadrisse saada, käis selg ees. Ta ei märganud, et selja taga on väike aste ja enne kui ma teda hoiatada jõudsin, astus ta liiga pika sammu ja kukkus selili, pea käis kolaki vastu kioskit. Panin sekundiks silmad kinni, kui avasin, peksis üks väike umb 4-5 aastane poiss vihaga karjudes kiriku seina. Temaga hakati pragama ja lainetus liikus. Oli väga külm. Korraks. See kõik kestis ehk 10 sek. Selline vihalaine nagu suur ookeanilaine – käis üle ja järgnes vaikus. 
 
TAVATEADVUSE VAIGISTAMINE
See oli ainus ja suurim pääsetee. Andsin vabaks kõik eelnenud arvamused ja hinnangud nii Kuremäe, kui allika, kui tamme, kui ka nunnade, vaimsuse ja iseenda kohta. Kõik lendas ühe pauguga kuhugi tühjusesse ja ma tundsin, et mul ei ole mitte midagi. Mul pole jalgu, pole käsi, pole pead, mitte midagi ei ole. Ma ei ole. On vaid see, mis on. Kuskil. Korjasin end puhtal kujul kokku tagasi. Tundsin, kuidas imede varakambrid avasid uksi… See, et liblikas lendab kaamerale, oli ülim märk mu jaoks, isegi nunnad lõid seda nähes risti ette. Ma ei teadnud, et ma suudan kuulda liblika tiivalööke ja et allikavesi räägib. Kui meel ei sae, on absoluutselt KÕIK võimalik. 
 
PILDISTAMINE JA KEELUD-KÄSUD.
Kirikus ei pildistata. Kusjuures nunnad võtavad oma taskust mobiili ja pildistavad. Esimesed päevad pakkus see mulle teatud hasarti – saan pildi tehtud v mitte. Edaspidi mõistsin, et kui keegi minu koju tuleks ja kaameraga vehkima kukuks, ma ka keelaks ju… Pildistasin kiriku eesruumis sinna põlema pandud küünlaid, isegi seda tuldi keelama ja viidati keelumärkidele. Mis teha – mina ju siia sisse tulin, järelikult pean mina nende reegleid järgima.  Allusin.
 
Aeg on läinud edasi, seelikut ei pea naine selga vedama, ja kirikusse võib minna ka pikkades pükstes, aga pea ja õlad olgu kaetud. Enamus naisi kasutas tavalisi õhukesi salle. Mul oli mõnus soe kapuutsiga kampsun ja ajas ka asja ära. Mehed võtavad kirikusse sisenedes mütsi peast. 
 
Päev enne äratulekut kuulsin ema Zinovialt, et nunna ei tohi pildistada. Tegelikult pildistasid neid kõik, kes kloostri territooriumil nunnasid liikumas nägid. Kui filmisin, siis märkasin, et esimestel päevadel nad keerasid mulle selja, aga pärastpoole ei lasknud end enam häirida. Olen tänulik.
 
PÖÖRDED
Kaks esimest päeva kestis mingi sisemine kamm ja imelikud asjad tõusid üles. Paraku ei olnud mul ka kellegagi võimalust jagada ja ma küsisin-vastasin endale ise. Mitte sellepärast, et kedagi lähedal ei olnud, vaid ma otsustasin vaikida. Õnneks austasid mu sõbradki seda ega helistanud. Palusin palju ka ingleid appi. Kolmandal päeval toimus pööre. See oli väga imelik tunne, tundus nagu mind oleks pööratud väljast täiesti sissepoole, iseenda keskmesse. Mulle meenus moosiga komm lapsepõlvest ja küsimus – kuidas moos kommi sisse saab… Moos oli kommis! Hommikul kloostri poole minnes ja kupleid nähes, oli niivõrd suur tänutunne. Avastasin end noogutamas nunnadele. Nemad noogutasid vastu, mõni naeratas. See oli nii kummaline, et jäin keset platsi seisma ja võtsin sealsamas vastu otsuse, et toimub, mis toimub, ma ei peagi alati kõike mõistma, sest ma olen ju Loovas energias, alati kaitstud ning just see energia, mida vajan, on mind siin kohapeal toetamas. Sellest hetkest muutus kõik. 
 
FILARETA
Eelmine peaiguumenja Varvara hoolitses kloostrirahva eest 43 aastat ja lahkus aastal 2011. Praegu hoiab kloostril silma ja südant peal ema Filareta, keda Varvara valmistas oma järeltulijaks juba 10 aastat. Kummaline on see, aga vbl ka mitte, et ema Filareta sündis siis, kui Varvarast sai Kuremäe kloostri ülem. Mu kodutöö kloostrisse minnes oli ses mõttes poolik, et ma ei teadnud Filaretast midagi, isegi tema pilti polnud näinud. Ühel õhtul ootasin kiriku vastas, millal teenistus lõpeb. Väljas olid vist küll vaid mõned kraadid sooja. Jalad külmetasid. Hoidsin kaamerat vasakus käes, sest parem käsi oli sügaval taskus soojas, sõrmed olid külmast kanged. Äkki astus meie juurde üks kaunis naeratav nunn, kellel ilus rist kaelas. Kõik mu lähedalseisjad tormasid tema suunas, suudlesid risti ja tema kätt. Ta naeratas ja õnnistas igaüht, vaatasin just, et kuidas ta kedagi vahele ei jäta. Ja inimeste vahelt märkas ta mind ja naeratas. Edasi juhtus see, et mul oli soe kuni selle teenistuse lõpuni. Käed olid soojad, jalad olid soojad. Selline on ema Filareta õnnistus. 
 
ÕNNISTAMINE
Kui ma nägin päevi nunnade alandlikku pühendumist ja õnnistamist ja austust, märkasin, et õnnistan tänutundes kõike ja kõiki. Sellest hetkest hakkasid mind ümbritsema vist küll kõik Kuremäe liblikad ja kassid. Ka need kassid ajasid ligi, kes tavaliselt inimeste eest ära lidusid. Tulid, näugusid ja nühkisid vastu sääri ja kadusid jälle oma kassitegusid tegema. Alates tollest päevast õnnistan kõiki. Ma võin kõne ära lõpetada, hõigates:”Tsau!”, aga mõttes õnnistan. Veel oli ka tugevalt tuntav pöördepunkt, kus tunnetasin ära kloostripoole lahtilaskmise ja allika leidmise. Klooster õpetas alandlikkust. Inimene ülendub läbi alandlikkuse. Klooster aitas avada südame neid väravaid, mis veel suletud olid, aitas avada ja valgustas teed sisemusse, allikasse.
 
ALLIKAS
Klooster ja ja kogu see püha paik ise puhastab ja vabastab paljustki, ja see toimub selleks, et olla valmis allikaks. Esimesel päeval tõin allikalt kanistriga vett oma hotellituppa ja sain end üle valada nii nagu soovisin. Ma ei tea, mul pole mingit soovi minna ühisesse jäisesse supluskohta, mille temperatuur on aastaringselt umbes 4 kraadi. Aga võimalik, et ühel heal päeval ma söön oma sõnu :))). Allikal on vaatamist ja tunnetamist ikka üksjagu rohkem, kui kloostris. Jäisesse allikavette kastavad end stoiliselt rahulikud pühamehed, imekauneid palveid laulvad nunnad, sinna kastavad end eakad memmekesed, kelle silmad pärast eriliselt nooruslikult sätendavad-säravad ja mis teha – sinna kastetakse ka imikuid, kes karjuvad tõesti õudses ahastuses vee raudkülmast haardest. Kui oled suplemas käinud, siis ei kuivatata, pannakse kohe oma riided selga ja imekombel jäävat riided kuivaks. 
Aga ma leidsin allikaosa, mis hoidis mu kätt otsekui palves õnnistades, see oli imeline. Mul on tunne, et tegelikult on seal asjad natuke teistmoodi, kui kuulata enda südame sisemist juhatust, siis sind kõigepealt justkui “katsutakse läbi” ja juhatatakse õige lätte juurde. Aga see lugu on osa minust ja nii on.
 
EESTLASED
Eelviimasel päeval nautisin taas päikest ja pildistasin palju. Ei filminud, lihtsalt vaatasin, olin osa rahust. Vasakul pool kloostriväravat on imekaunis suur tamm. Seisin ja rääkisin temaga, kui ilmus eiteakust armas vanem nunn ja küsis, kas ma pildistasin seda tamme. Jaatasin ja vabandasin, et ma ei tea, kas ikka võis pilti teha? Nunn naeratas ja ütles, et ikka võib, see tamm meeldib talle ka, see on ju imekaunis. Siis vaatas mulle tõsiselt silma ja küsis:”Ma olen sind siin juba mitu päeva näinud, kas sa ööbid meil?” Ütlesin, et hostelis. “Aga miks mitte siin, meie juures oled tasuta. Miks sa nii palju pildistad?” Mõtlesin, et krutin teda natuke ja ütlesin, et võibolla hoopis tamm pildistas praegu meid? Siin on ilus ja seda võiks teistele ka näidata, sellepärast. Ta heitis mulle tõsise pilgu ja ajukruttimisest ei tulnud muidugi muhvigi välja. “Kas sa meie pidustusi ka filmisid?” See oli hetk, kus tundsin, et miski osa minust on nagu väike laps, kes äsja taldriku kildudeks kukutanud ja kellelt küsitakse, kas sina tegid… prrr! Vastasin nunnale, et filmisin muidugi, sest see oli väga ilus. Ta haaras mu käe, lõi risti ette ja õnnistas kaamerat ja pilte. Sain teada tema nime Zinovia. Küsisin, kas siin on ka eestikeelt kõnelevaid nunnasid. Loomulikult…ja juttu puhudes viis ema Zinovia mind kokku armsa eesti nunnaga. Ema Zinovia on arvatavasti 70 tuuris, kloostris olnud pea 30 aastat.  Jalutasime emakesega läbi kauni pargi ja marssisime treppidest üles. Kell oli juba 6-7 tuuris õhtul ja ta ütles naeratades, et viib meid eesti nunnaga kokku ja siis kiiresti õunu korjama. Ta samm oli uskumatult kiire ja kerge. Mõtlesin, et enamus temaealisi on selleks ajaks ammu oma päevatoimingud lõpetanud ja maandunud teleka ette seepi vaatama. Aga tema lidub mäest üles kui plika ja siis algab veel õunaralli. Tema korrastada on kloostri aiad. Vaevalt et ta seda üksi teeb, loodan, et küllap on tal ka abilisi,  ja vaatasin teda kõrvalt, ta käed olid ilusad ja ta silmad nii selged ja vaade väga terav ja klaar. 
Üks nunn meeldis mulle eriti. Ta oli justkui rohkem meiepoolsest maailmast, ta naeratas palju, ta suhtles, vaatas silma. Ta oli selline, et kohe-kohe tõmbab litritega mini selga ja lendab diskole. Küsisin ema Zinovialt ainsa naeratava nunna kohta, et kas ta on kuuletuja ja mis ta nimi on. Jah, kuuletuja Nika. Küsimuse peale, kui vana ta on, vastas aia-ingel, et siin meie maailmas ei ole sellel mingit tähtsust. Tundsin end totaalse totuna. Sel päeval, kui ära hakkasime tulema, läksin veel kaameraga kloostrisse. Koguaeg oli tunne, et midagi on veel… Oligi. Sain filmida Nikat. Filmisin teda ja sain aru – just nende sekundite järgi oligi vaja veel tulla…ja sel hetkel Nika aevastas. :)) ning keeras kirikusse. 
 
NUNNAD
Nunn on mustas rüüs, arvad sa? Mitte ainult. Kõik riided ja peakatted on erinevad. Selle järgi saab aru, kes on kes ja kui kaua ta on siin olnud. Esmapilgul või kloostrist vaid läbi jalutades võib näida tõesti, et nad on kõik sarnased. Nähtaval vaid näolapp. Mul ei olnud mingit tegevust, mitte mingit plaani, ma lihtsalt jälgisin ja püüdsin tajuda nende siinoleku peamist põhjust, nende juuste värvi, vanust jne. Niimoodi mängides kaob päev nende imeliste mustade liblikate keskel imekiiresti õhtusse. 
Kuna ma sattusin Kuremäele nende jaoks kõige olulisemal päeval aastas, siis nägin nunnasid tihti liikumas nende piduriietes, ilusates mustades lendlevates rüüdes. Noored on kui mustad liblikad, nad liiguvad kiirelt ja must riie lehvib nende keha ümber, pole näha ei jalgu ega käsi, on vaid hõljumine. See on väga kaunis. Nagu tants. Nagu musta liblika lend.
Kusjuures vanusest rääkides, mõni tundus olevat 15, lausa laps alles, aga kui suu lahti tegi ja palveid lugema hakkas, siis nii võimsalt, et kogu selle võimsa kiriku seinad  hajusid olematuks, oli vaid kuldvalge lõputus. Jah, selles maailmas siin ei ole vanust, ei ole enam oma nime, ei ole juuksevärvi. On vaid kuuletumine. Kümme aastat. Siis pühitsetakse nunnaks. 
 
ERINEVAD MAAILMAD
Esimestel päevadel mõtlesin, et nemad siin kloostris on klappidega, näevad ja elavad ainult omas maailmas. Hiljem mõistsin, et hoopis minul on klapid, kui ma asja nii näen. Tema kummardab ikooni, meie Adidast või Chanel´i või Keskerakonda… Misvahet seal on, see kõik on väline, pealegi pole asjad kunagi nii nagu nad paistavad. Nende maailm, meie maailm. Igaühel meist on ju oma maailm. Seespool kloostrimüüre on üks maailm, väljaspoole müüre teine. Minu sees on üks maailm ja sellega olen ma osa teisest. Kõik on üks. 
 
PÜHTITSA PÜHA
28ndal augustil peab Klooster oma sünnipäeva ja sel puhul tuuakse välja ikoonid ning kloostril on külalisi väga paljudest riikidest. Vaikne paigake oli paar päeva kui mesilaspesa. Ikoonidega läheb pikk rongkäik läbi surnuaia allikale, õnnistatakse allikat. Ümber kauni kloostri laotatakse imekaunis elavate lilledega kaetud muruvaip. Teisel päeval kaetakse pikk pikk laud toiduga kõikidele sünnipäevalistele. Need päevad olid imelised. Filmisin palju. 
 
TAMM
Tamme ümber käib selline stoori, et 16 sajandil nähti mäel imekauni helendava rüüga naise ilmutust ning veidi hiljem leiti tamme alt ikoon. Kuna aga eestlased ei saanud aru, mis sellel kujutatakse, andsid nad ikooni vene õigeusulistele. Tamm oli täitsa olemas. Aga temast on kahju. Sest pidavast torkimisest sandistatud võimas puu on kuivamas. Ilmselt tehti liiga hilja ta ümber aed. Aga seal on tore ikkagi tiirutada, minul tekkis seal absoluutselt oma mantra ja see oli ilus. 
 
VAIKUS
Vaikisin 5 päeva. Kui Merli tuli, sai ta kogu mu sõnadevalangu endale nii pähe, et oli siruli voodis ja sunnitud kuulama. Sorry, paikene. Aga vaikida on vajalik. Dalai Laama on hästi öenud- Rääkides sa vaid kordad seda, mida tead, aga kuulates võid õppida midagi uut. Täpselt nii juhtub, kui suu ei vatra ja peas ka ahvid vaikivad, avaneb hoopis uus maailm ja see maailm on siin, Kuremäel, nii kerge avanema ja olema. Ning lubama sul lihtsalt olemas olla.  
 
FILM
Kuremäest tuleb kino ka. Igatahes… :))
 
PILDID 
tulevad varsti üles fotoblogisse…
 
SA OLED KUREMÄEL, HAKKAD NUNNAKS VÕI?
Ikka. Ja kui tervitan loomaaiast, hakkan loomaks… Whaaaat?
 
***
 
Mu puhkus oli 5-päevane, väga sügav, lõdvestav, teadlik. Pühas paigas. Muidugi võib ka kodus edukalt puhata, sest iga kodu on püha paik. Pühtitsas on asjad tiba teisiti. Seal on peidus midagi põlist, salapärast ja iseäranis lahket. Seal tulevad isegi puud sind tervitama ja kas teate, et seal toimubki see, millest ema Jekaterina räägib –
 
 
“Millised õnnelikud inimesed on need, kes siia sõidavad,”
ütles ema Jekateina palveränduritele,
“puuoksadki kummardavad teile ja Jumalaema õnnistab igaüht!”
 
 
Armastuse ja tänuga õnnistades,
Tiina