browser icon
You are using an insecure version of your web browser. Please update your browser!
Using an outdated browser makes your computer unsafe. For a safer, faster, more enjoyable user experience, please update your browser today or try a newer browser.

Raha ja vaimsed väärtused – Drunvalo Melchizedek

jaanuar 22, 2011

Me kõik oleme kuulnud ütlust, et isegi kaamelil on lihtsam läbi nõelasilma pugeda, kui rikkal mehel taevasse pääseda. Vaadeldes suhtumist rahasse piibli seisukohast, siis on raha ja rahaarmastus pea kõige kurja juur siin ilmas. Aga miks see nii on? Ja kas see ka tegelikult nii on?

Vaadeldes kõike vaimsest vaatepunktist on raha ja materialism illusioonid, mis varjavad suuresti elu tõelist tähendust ja mõtet. Kuna meie elu tõeliseks eesmärgiks on meie tõelise olemuse meenutamine ja arusaamine Jumala kõiksest kohalolekust ja iseendi jumalikkusest, siis võivad rikkus ja omand meid meie teel tõesti segadusse ajada.

Siiski on mõned kõige vaimsematest inimestest, kes kunagi siin maapeal elanud on, olnud ka oma aja kõige jõukamate hulka kuuluvad. Headeks näideteks oleksid St. Germain ja Arimethea Joosep. Seega ei saa ju raha olla nii halb, nagu seda tihtipeale kujutatakse. Kui suhtuda rahasse kui energiasse, siis muutub probleem arusaadavamaks. Raha tuleks vaadelda kui voolavat energiat, mis on sarnane elujõule – chi´le või praanale ning mis pole vaimselt erinev ühestki teisest energialiigist – ei kineetilisest, aatomi-, elektri- ega soojusenergiast ega erine ka muudest looduses esinevatest energiatest. Ka armastuse-energia on selles mõttes sarnane raha-energiale.

Nagu kõik energiavormid, allub ka raha Universumi Seadustele. Ja nagu kõigi teistegi energiate puhul, on ka raha puhul tähtis tasakaalu säilitamine. Elektririistad toimivad ju samuti vaid siis, kui neid läbib teatud nõuetele vastav voolu hulk. Liiga palju energiat tekitab masinas lühise ja liiga vähe energiat ei käivita seda üldsegi. Sama lugu on ka kuumusega, mis hoiab meid soojas ja teeb meie elu mugavaks. Liig palju kuumust ja me põletame end, liiga vähe ja me külmetame.

Kuid kuidas hinnata, milline rahaenergia hulk on paras ühele inimolendile? Nagu ka kõigi teiste energiate puhul on siin vastuseks inimeste individuaalsed vajadused. Soojus, mis on paras lõunamaalasele, võib ühe eskimo päris ära ehmatada või elekter, mida vajab näiteks digitaalkaamera, oleks vaid tilgake võimsa elektrigeneraatori jaoks. Ka raha hulk, mida keegi vajab sõltub inimesest endast, tema vajadustest ja seda saab igaüks vaid isiklikult enda jaoks määratleda.

Aga rahal on veel üks omadus, mis on omane ka kõigile teistele energiatele – raha peab pidevalt voolama. Samamoodi nagu seisev chi meie kehas põhjustab haigusi, nii võib ka puudulikku rahavoogu võtta haigusena. Selline olukord, mida võib nimetada rahapuuduseks, põhjustab tänapäeval tohutult stresse ning kallutab seega meid meie jumalikult teelt kõrvale. Ka vastupidine situatsioon, kus energiat on ülemäära, on kahjulik, sest chi liigsus kehas põhjustab samuti keha haigestumist. Ja nii viib ka teie raha, mis on kokku aetud vaid kartuses, et seda on alati liiga vähe, vaimse stressini. Seega ärge kartke raha välja anda. Rahaga on nagu armastusega, mida rohkem te seda välja annate, seda rohkem seda ka saate, sest Universum ei salli tühjust ning täidab tühja koha taas nagu kaevu, millest ammutades see igakord uuesti täitub.

Kui meie suhted rahaga oleksid täiesti tasakaalus, elaksime me usus, et mida iganes me vajame, seda me ka saame. Me ei kardaks kulutada raha endi peale või siis teiste inimeste aitamiseks. Raha iseenesest ei ole ju väärtus. Tuleks usaldada Loojat ja olla veendunud, et ta annab meile kõik, et me saaksime rahulikult teha seda, milleks me siia ilma tulime. Ressursid selleks voolavad meie juurde ja meist läbi. Uskuge sellesse siiralt ja Universum kohandab end teie uskumuse järgi ringi, sest inimese mõttel, tundel ja teol on tohutu jõud. Paluge ja teile antakse.

Uskuge, et küllus nagu ka armastus tuleb meie ellu alati sobivates kogustes just siis, kui me seda vajame ja just niipalju, kui me seda vastu võtta suudame, aga seda vaid siis, kui me vabastame endis kõik seda puudutavad hirmud ja lihtsalt usume. Nagu armastus, voolab raha meie juurest edasi ka teiste juurde, kes seda vajavad ja kellele me seda oleme nõus andma. Selline harmooniline rahavool tekib siis, kui me loome rahu ja ilu endi ümber, meie endi ja teiste heaoluks. Uskudes iseenda jõusse ja Looja tahtesse, hakkab raha katkematu joana meie ellu voolama.

Peaaegu 20 aastat tagasi palusid mu vaimsed juhid mul asuda jagama seda, mida ma eelnenud 12 aasta jooksul õppinud olin. See palve tuli mulle täiesti ootamatult ning šokeeris mind päris korralikult. Seda isegi niivõrd, et esmalt ütlesin ma neile ei. Ma ei tahtnud avalikkuse ette astuda, olin kinni oma vanas mugavas maailmas. kuid järgneva kahe nädala jooksul suutsid mu juhendajad mulle selgeks teha Universumi Seaduse, mille järgi vaimse kingituse saaja ei tohi seda vaid iseendale hoida, vaid peab seda jagama, muidu kingitus kaob. Niisiis soostusin ma lõpuks õpetama.

Asudes õpetama Mer-Ka-Ba meditatsiooni ja Püha Geomeetriat põrkasin ma tavalise ja igapäevase probleemi otsa. Kas ma tohin üldse nende vaimsete teadmiste edastamise eest raha võtta, või peaksin õpetama täiesti tasuta? See oli küsimus, mille peale ma veel kunagi mõelnud polnud. Ma tõesti ei teadnud, mida teha.

Minu esimene mõtte oli, kuna ma käisin lapsepõlves katoliku koolis, et õpetus tuleb edastada ilma raha küsimata. Paljud kristlased arvavad, et kuna Jeesus oma õpetuste eest raha ei küsinud, siis ei tohiks seda teha ka tänapäeva vaimsed õpetajad.

Kuid viimase 12 aasta jooksul olin ma oma vaimsete juhtide ja õpetajate juhendamisel tutvunud erinevate maade ja usundite vaimsete õpetustega ja märkasin, et suhtumine õpetuste jagamisse ja rahasse erines suuresti. Näiteks mitmeid aastaid olin ma sufi ja nende traditsioon ütleb, et mitte kunagi ei tohi vaimset õpetust anda tasuta. Sufi õpetajad, kelle juures ma õppisin, uskusid, et alati peab toimuma mingi energeetiline vahetus. See ei pidanud tingimata olema raha, kuid mingi andmine pidi toimuma, muidu oleks õpingu tulemused õpilase jaoks küllalt kesiseks jäänud.

Lähtudes neist kahest vastandpoolest – kristlusest ja sufismist – üritasin ma selgitada, mida teha.

Siis mõtlesin ma Jeesusele. Kas suudaks ta tänapäeval elades jutlustada samamoodi nagu 2000 aastat tagasi? Ja ma märkasin koheselt, et vastus on ei. Alustades kasvõi sellest, et koguda kokku tuhandeid inimesi, nagu Jeesus seda tegi, on tänapäeval illegaalne. Kui ta seda üritaks, keelustataks see koheselt ja kui ta seda siiski edasi üritaks, võetaks ta viivitamatult vahi alla. Aga selleks, et koguda inimesed kokku legaalselt, peaks ta palkama mänedžeri, kes hangiks litsentse suurte rahvamasside kogunemiseks ning maksaks üüri suurte pindade rentimise eest. See kõik poleks just eriti odav. Kui ta reisiks teistesse riikidesse, peaks tal olema raha viisade ja reisipiletite jaoks. Teiste sõnadega, kui Jeesus elaks 21. sajandil oleks ta silmitsi samade rahaprobleemidega, nagu kõik teised vaimsed õpetajad. Niisiis peavad vaimsete teadmiste edastajad oma õpetuste eest raha küsima või siis leidma kellegi, kes nende kulud katab. Kulutused on elu paratamatus.

Seega olin silmitsi faktiga, et kui ma näiteks oleksin tahtnud koguda ühe katuse alla 100 inimest, oleksin pidanud ma kindlasti tasuma vähemalt üüri eest. Mingit raha mul sel hetkel polnud, seega sai vägagi selgeks see, et ilma õpetuse eest raha küsimata, ei oleks ma üleüldse saanud õpetamist alustada. Mida rohkem ma oma tulevasi kulutusi seminari peale teadvustasin – telefoniarved, elektroonika, lennukipiletid, ööbimised, sõidud jne. – seda selgemaks mulle sai, et õpetamine nõuab raha, ükspuha, kas see mulle meeldib või mitte.

Kui üks inimene soovib pühendada kogu oma elu vaimsete teadmiste edasiandmisele, nagu mind paluti teha, siis peab tal olema ka raha elu lihtsate asjade nagu üüri, toidu jne peale. Ja niisiis kõike arvesse võttes, mõistsin ma, et ka tänapäeval on tähtis energiate õiglane vahetus, mis toimub nii ka sufi traditsioonis. Õpilase ja õpetaja vahel peab toimuma energiatevahetus.

On vaimseid organisatsioone, mis nõuavad oma järgijatelt kogu oma varanduse üle andmist ja mõned neist nõuavad lihtsalt ülikõrgeid hindu. Näiteks üks organisatsioon, mille nime ma ei avalikusta, võtab oma õpilastelt 100 000$ informatsiooni eest. Need on ekstreemsed näited ja minu meelest pole nad õiglased.

Alustades õpetamist, avastasin ma, et millist hinda ma ka oma kursuste eest ei küsinud, mõnede inimeste jaoks oli see ikka liiga kõrge. On inimesi, kes on nii vaesed, eriti arengumaades, et iga mõistlik hind neil üle jõu käib. Esimene mõte, mis mulle pähe kargas oli, et hakata andma tasuta kursusi neile, kes õpetuse eest maksta ei suuda. Ja siis mõistsin ma esmakordselt sügavamalt sufide arusaamist, et vaimseid tarkusi ei saa anda tasuta. Varem ei mõistnud ma seda sufide ideed, kuid vastus saabus nende tasuta kursustega.

Klass klassi järel andsin ma tasuta õpetust neile, kes oma jutu järgi poleks muidu osaleda saanud. Ja ma kogesin, et just need inimesed, kes teadmisi tasuta tahtsid, õpetatavat enamasti ei mõistnud või käis see neil väga raskesti. Ma avastasin isegi, et ka siis, kui inimese eest keegi teine tasus, jäid tulemused kesiseks. Tasuta osalevad õpilased tulid sageli liiga hilja ja lahkusid kursuste keskel, nad jäid tukkuma või rääkisid kõva häälega üle kogu klassi. Ja mis veelgi tähtsam, nad ei praktiseerinud õpetatavat Mer-Ka-Ba meditatsiooni peale kursust. Põhjused sufide veendumusele avanesid mu silme ees.

Mis siis oli lahendus probleemile? Ma mõistsin, et vahetus õpilase ja õpetaja vahel on väga oluline. Kui õpilane saab teadmised tasuta, ei olnud nad tema jaoks küllalt olulised. See vahetus ei pea aga tingimata toimuma vaid rahas, vaid võib seisneda ka aja ja energia pühendamises sellele. Nii tehes, pühendaksid nad oma energiat sellele eesmärgile, omandaksid teadmisi ja see muutuks nende jaoks tähtsaks. Ja nii andsin ma neile, kes kursuse eest rahas tasuda ei suutnud, võimaluse teenida see tasa mingis heategevusasutuses, näiteks Punases ristis, lähtudes hinnast 10$ tunni eest ja siis said nad osaleda nö. tasuta. Ma küsisin neilt vaid tõendit nende heategevusliku teenimise kohta.

Ka meie suhtumised rahasse mõjutavad meie sissetulekuid ja selle probleemiga tegin ma samuti tegemist. Kui ma algul õpetama hakkasin leidsin, et aus oleks küsida 222$ kolme päeva eest. Selle rahaga sain ma napilt oma kulutused kaetud ja selle summa küsimine tundus mulle aus olevat. Aga minu sekretär, kes tegeles rahaasjadega, arvas, et see summa on siiski liialt kõrge. Isegi, kuigi ta võis näha, et me tegelikult oleme kahjumis, uskus ta ikkagi järjekindlalt, et kursus on ikkagi liialt kallis. Iga kord, kui keegi helistas, et end kursusele registreerida, mõjutas tema suhtumine ka registreerijat. Nad hakkasid paluma järelmaksu võimalust ja me lõpetasime sadade inimestega, kelle raha laekus panka väga aeglaselt. Ning siis kolis mu sekretär teise osariiki, ja ma palkasin naise, kelle uskumused olid täpselt vastupidised. Ta arvas, et see, mida ma küsisin on liialt vähe. Ja ta veeniski mind tõstma kursuse tasu 333 dollarini. Ja kuna ta uskus, et see summa on õiglane, ei nõudnud enam ükski inimene temalt maksegraafikut, mitte ükski. See lugu näitab väga ilmekalt seda, et meie uskumused mõjutavad tugevalt meie sissetulekuid.

Täna, peale peaaegu 20 aastat kestnud õpetamist, olen ma üha rohkem veendunud, et õpetades peab toimuma vastastikune andmine. See peab olema õiglane, aga tasuta millegi andmine ei toimi ei õpetaja ega õpilase jaoks. Teie uskumused raha kohta mõjutavad teie sissetulekuid, nad mõjutavad seda, kas te olete majanduslikult edukad, või mitte. Ja me peame olema majanduslikult sõltumatud, sest kuni me seda pole, piirab see meie võimet edasi anda õpetusi, mida Jumal meile usaldanud on ja elada elu, mis on vaba selle maailma argimuredest.