browser icon
You are using an insecure version of your web browser. Please update your browser!
Using an outdated browser makes your computer unsafe. For a safer, faster, more enjoyable user experience, please update your browser today or try a newer browser.

Šambala embuses

aprill 24, 2015

Koristustööd on alati kasulikud ja leian midagi, mis on vastuseks mitmetele küsimustele. Üsna tihti on sosinad vastuseks enne, kui küsimus üldse oskabki kerkida. See raamat oli pikka aega mu magustoit. See iseloomustab aega ja püüdlusi, unistusi ja isiklikke transformatsioone. Skeptikust silmaarst satub maagia ja esoteerika maailma. Mis temaga toimuma hakkab? …  Muldaševit on nii lihtne lugeda. Soovitan soojalt.

 

 

Lühendatud katkend Ernst Muldaševi raamatust “Šambala embuses”

 

Miski tõmbas mind siia.
Kokkusurutud ajas suurepäraselt töötavad mõtted ütlesid, et ma tulin siia, mõistmaks – mis on inimese elu. Kas tõesti peab selleks tulema Surmaorgu?
Oo ei! Kaugesse Tiibetisse ja Surmaorgu ei pea tingimata tulema.
Tuleb lihtsalt kuulata oma intuitsiooni vaikset sosinat. See sosin maksab palju. Küll me kuulame seda harva! Kuidas me ka ei tahaks sosinat kuulda, kuuleme ikkagi vaid valje sõnu.

 

 

Ent sosin…see maksab palju.

 

 

Ja siis jõudis mulle kohale, et Jumal lõi mind eelkõige selleks, et ma kuulaksin omaenda intuitsiooni, mitte käte ja jalgade liigutamiseks. Ma olin isegi solvunud, et pean seda segast sosinat ikka ja jälle kuulama ning piinlema sellepärast, et kätele-jalgadele voli andes käitun valesti, sest nende loomulike pingutuste helide taustal sosinat ei kuule.

Ma sain aru, et keegi on justkui ette kirjutanud, et käsi-jalgu, eelkõige pead, peab liigutama sellises suunas, millise mulle ütleb ette seesama sosin. Ma sain aru,et kuulasin sosinat kõige sagedamini siis, kui jälgisin seda saatvaid tundeid. Mõnikord hakkasin vastu, hakkasin väga tugevalt vastu, sest allusin soovile elada lihtrahva elu, ehk elada inimese moodi – nii nagu soovitatakse massipsühhoosis banaalsetes pulmades. Selliste lärmakate masside õpetuste varjus olen ma raisanud nii palju aega, nii palju aega…

 

 

Küll ma olen raisanud palju aega, eriti nooruses!

 

 

 

Surmaorus, kahe tähnilise punaka kivi vahel seistes, tuli mulle äkki hirm peale, hirm selle pärast, et ma olen oma elus nii palju aega raisanud. Kusjuures väga palju aega kulus asjatult vaid sellepärast, et ma ei kuulanud intuitsiooni sosinat.
Ma ei teadnud vaid üht – millise karistuse ma saan.

Mõtted minu tähendusest valgusid peas iseenesest laiali. Mul hakkas südamest kahju, et olin nooruses nii palju aega raisanud. Minuni jõudis kerge lainena arusaamine, et küpses eas olin nooruses raisatud aja paljuski tasa teinud,sest siis hakkasin intuitsiooni toel töötama kella kahe-kolmeni öösel. Kuid siiski tundsin, et ma ei jõua raisatud aega täielikult tasa teha. Olin seepärast kurb.

Peas vilksatas mõte, et siia Surmaorgu tulevad palverändurid just nimelt selleks, et teadvustada lõpuks surma palge ees elu mõtet. Miks siis palverändurid, kellest pühamaid justkui olema ei peakski, tulevad siia, miks paljud neist surevad, kui nende südametunnistuse energia nad tuhastab?

Üleskerkinud küsimusele tuli kohe ka vastus – jumalakartlikkus ei tähenda veel siirust Jumala palge ees. Jumalakartlikkuse varjus on sageli peidus enesesalgamine, selleks on pähe õpitud mingid kaeblikud rituaalid, mis halvustavad kogu inimkonda, kes – vabandage väga – elab täisväärtuslikku, magusat ja kirglikku elu.

Sellised palverändurid ei mõista, et enda jaoks arusaamatuid palveid pomisedes varjub nende jumalakartlikkuse taga lihtlabane kartus inimeste ja elu ees.  Nad eemalduvad inimestest, sukelduvad arusaamatute rituaalide ja kujutluste maailma. Kujutluste maailm on argade inimeste maalim. Selle maailma sümbol võiks olla jänes.
Elamise eest põgenevad “jänesed” elavad nüride tunnete maailmas, mis mässavad inimese jänese-tasandile langemise vastu. nad isegi harjuvad selle nüridusega nagu raudteejaama naabruses elavad inimesed harjuvad rongiliiklusega.

 

 

Ent seestpoolt miski närib!

 

 

Lõpuks, kui hinges toimuvat kriipimist enam välja ei kannatata, võetakse vastavalt rituaalile kompsud ja kepid ning asutakse teele. Palverändur läheb ja läheb, ta peaaegu ei söö, ta häbeneb enda tühjendamist isegi kivi või puu ees, lõpuks leiab rituaalikohaselt Surmaoru ja astub sinna julgelt mõmisedes, kuni äkki mõistab – ta on siia ilmaasjata tulnud, sest tema elu pildikesed ei näita ei jumalakartlikkust ei rituaalsust. Esile kerkivad inimmassid, mille taustal ilutseb jänese pilt.

Siinkohal märkab palverändur, kuidas tema käed hakkavad tõmblema, kortsud süvenevad ning ta näeb õudusega, kuidas tema keha kukub tuhastudes kolinal maha. Tema ise tõuseb oma maiste jäänuste kohale ja mõistab lõpuks, et kui hinge on tekkinud hirmus signaal – näriv tunne – siis tuleb selle põhjust otsida iseendast, mitte peituda palvete taha. Ning sellest närivast tundest aitab vabaneda tegutsemine! Olgu kasvõi vigu tehes, kuid ikkagi tegutsemine.
Millegipärast on Jumal pannud selle vaikse sosina sinu enda sisse, seda mitte kuulda on võimatu. Jumal on määranud ka pingelise elurütmi, et aega ei oleks võimalik asjata raisata.

 

 

Ka Jumal ei raiska aega, ta vaid loob ja loob ja loob. Aga meie oleme Jumala lapsed…

 

 

Ma tõstsin nokamütsi noka üles ja nägin surma valitseja Yama peeglit. Ma vaatasin oma käsi – need olid külmunud. Langetasin pea ja märkasin õudusega, et seisan inimeste luude peal.
Pöörasin ja hakkasin ära minema. Miski hinges näris. Astusin raskelt. Jäin mingis kohas seisma ja katsusin ennast. Elus veel. Ent miski sees näris.  Siis muutus see tugevamaks ja äkki kasvas üle tugevaks kõhuvaluks.
Istusin kividele ja hakkasin oma käsi silmitsema. Silmitsesin oma käte iga kortsukest, kartsin näha närbumise tunnuseid. Ma isegi ootasin seda. Ei tahtnud, aga ootasin.

Hinges näris raskelt raisatud aja koorem ja see muundus selgelt kohutavaks valuks maos. Ma sain aru, et see ongi karistus, mille sain surma valitsejalt Yamalt, karistus aja raiskamise eest!
Valu muudkui tugevnes.Ma ei pidanud vastu, kukkusin kividele ja väänlesin valu käes. Tõstsin pea ja vaatasin ähmastunud pilgul ümbrust. Minu kõrval oli inimese luu. Vaatasin oma käsi ja ootasin, et näen nende närtismist. Ent seda ei juhtunud. Aga mina tahtsin surra, ma soovisin seda. Ma olin valust väsinud!

Siis mõistsin- ma ei ole suremas, ei tuhastu. Mind karistatakse valuga, kõigest valuga, jubeda valuga. Surma valitseja ei tahtnud mind endale.
Tõusin põlvedele, tõmbusin kössi ja panin pea vastu maad. Ma nutsin ja oigasin. Pühkisin pisarad Tiibeti kivile. Määrisin pori mööda nägu laiali. Mul ei olnud tõusmiseks jõudu…
Lõpuks tõusin end kätte võttes püsti. Hakkasin astuma. Jalad kuulasid sõna , kuigi halvasti. Magu valutas hirmsasti. Umbes kakssada meetrit enne küngast, kus Ravil mind ootas, sai mu jõud otsa. Hakkasin edasi minema neljakäpakil.

Ravil andis mulle maovalu rohtu ja leidis kuskilt kivide vahelt peotäie vett.
Hakkas justkui kergem. Jõudu tuli juurde, magu valutas, aga juba vähem. Tõusin püsti ja hakkasin edasi minema. Põlves käis nõksatus, ma ehmusin – mu luud lagunevad ja jalad muutuvad tolmuks? Katsusin põlvi, need olid jäigad ja kumisesid. See rahustas mind.
Astusin sammu edasi. Siis veel, veel… ning ronisin tasapisi mööda nõlvakut üles.

 

 

“Ma ju liigun edasi! Tähendab…olen elus…” ütlesin iseendale.

 

 

 

Üks leid youtubest, imeline film Kailasest-