browser icon
You are using an insecure version of your web browser. Please update your browser!
Using an outdated browser makes your computer unsafe. For a safer, faster, more enjoyable user experience, please update your browser today or try a newer browser.

Selle aasta viimane reede!

detsember 27, 2013

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et ma murran endale antud sõna. Ma lubasin endale, et selle aasta lõpus ei kirjuta mingit tundelist lugu teemal “Ah, inimesed, ma armastan teid!” jne… Et laseks lihtsalt olla. Endal. Ja Sul ka.

A kus ma saan, kui asjad juhtuvad…

Mida teha, kui kohtuvad inimeste tumedad pooled, varjud? Küllap oled isegi kogenud, kui kena on kogeda päikseliste poolte suhet ja suhtelmist. Aga mis saab, kui kohtuvad varjud? Võib saada see, et varjud jäävadki valitsema. Kurb küll. Minu elus on ka nii olnud ja see oli raske. Sedapuhku sai hoopis see, et valgus tõusis ja valitses üle varjude ning lubas varjudel mängida täie teadlikkuseni ning siis valgustas üle ja läbi pimeduse, niiet kõik sai valgeks, puhtaks ja säravaks. Tead seda, mis tunne on jalutada läbi pimeduse, hoides valgusel käest kinni? Tõesti, minu elusuured õpetajad on Crystal ja Kristiina. Naised, te olete täiega megad! Minu parimad sõbrad ja õpetajad! Aitäh, ma ei väsi teid tänamast!

 

 

Aga ei saa me läbi meesteta! Ka oma mehele ütlen aitäh! Sest tänu temale, kes ta ülima visadusega üritab mulle tõestada, kes ma ei ole ja mida ma väärt olen, kasvan ma kõige kiiremini. Ma võin isegi juba üle aia vaadata! (Minu meelest võiks selle laulu ümber teha, et üle aia tahtsin siis ta kombel vaadata, aga kasutasin südant ja naiselikku intuitsiooni ning lükkasin lihtsalt värava lahti … Noh sümboolselt siis, et mis sest külaelust ikka piidelda, vaataks kohe maailma ja laiendaks vaatenurki)

Poegadele viskan viis, et nad on julgevad olla just need kes nad on. Oi, kuidas teie emme muudkui kasvab ja areneb ….!

Ütlen aitüma oma emmele, sest ta tegi mulle nii laheda jõulukingi, et ma alles täna sain selle. Haa. See on lahe lugu. Ema kinkis raha! Täiega tark naine, ole sa südamest tänatud, sest sokke, küünlaid ja vetthülgavaid köögikäterätte mul juba on.  Möödunud sajandist…

 

 

 Lähen mina siis täna raamatupoodi mõttega – ma ei taha ega osta midagi. Tutkit! Vaatan, mis imeline tuttav nimi särab riiulist vastu ja see nimi mõjub heas mõttes alati mulle kui punane rätt härjale! Vadim Zeland. Nüüd siis mees ärkas ja paneb nagu konveieril! Ostsin raamatu “Tehnogeense süsteemi murdmine” ja ma ei hakka praegu raamatu tagant sisu sulle välja trükkima, sest isegi ühe lause peale jätad sa selle loo siin pooleli ja süstid raamatupoodi. Küll ma tean! Aga Zeland on veel ühe kavalusega hakkama saanud. Ta on oma nelja eelnevat raamatut täiendanud ja pannud nad kokku. Vähemalt mulle näis nii.. 4 ühes. Kõvad kaaned! Mõnuuus! Muidugi Zeland on arusaadav neile, kes temaga ühel lainel surfavad. 

Niisiis  –  “Reaalsuse juhtimine, I-IV aste. Teadvuse äratamine”

Ja see I-IV ongi midagi just sulle, kallis Elxu, kes sa otsisid midagi lugeda. Ma tean, et sa oled selleks laineks praegu täiega valmis. Hüppa ja võta see laine! Ja loo suuremalt kui suurelt, koos vaalade, delfiinide, ookeani ja Havaiga!

 

 

Siis ma kolistasin lõhnade hulgas ja leidsin lõhna müstilise nimega “Merry me!” ja sel ajal kui ma seal endaga abiellusin ja  ringi nuusutasin, hakkas kõlama kummaline laul. Ma üldse ei saanud aru salmi osast, aga refrään kõlas umbes nii – “…You deserve the best, because you are the best and miracles are waiting just for you, just you….” See oli kena uskuda ja ma ostsin selle saatel mõned lotopiletid. Noh et kindel oleks, et ikka just miii. Niiet ups, sorry ja ho’oponopono kui ma uue aasta esimesed jackpotid endale korjan.

 

Portast lahkudes panin oma kompsud toolile, kus istusid mõned inimesed ja pusisin mantlit kinni… minu kõrval istus odekolonnipilves härra, kelle parem potisinine silm oli totaalselt kinni löödud ja seega vasaku vaatenurk ilmselt suht kitsas. Aga tema energia oli kerge ja mänguline ning tema ainus silm, mis mind jälgis, oli imeliselt taevasinine! Sättisin oma asju ja mõtlesin, et mis siis, kui meil olekski üks silm? Kas me oleksime siis hoolsamad oma silma ja vaatenurgaga? Vanahärra vaatas mulle otse silma sisse ja ma naeratasin talle ning mu sõnad voolasid välja otse südamest: ” Imelisi pühi sulle!”  Piraadi naeratus oli soe, kui meie kolm silma kohtusid. “Sulle paremat!” rehmas ta konksuga, ei, käega ikka!  Hõissa ja pudel rummi, pobisesin ma…

 

Koduteel sain paar vahvat telefonikõnet ja mõtlesin et kui tore, et mul on elus nii põnevaid peegleid. Üks on Jane. Janet ma teile ei näita, sest ma hoian teda endale. Miks, küsite teie. A Miks mitte, küsin ma vastu. Sest ma tahan nii! Ta on inimene, kes nimetab asju eesti keeles ja ilma aksendita. Et kui asjad on perses, siis ongi asjad perses, mitte ei ole energeetiliselt ebatäiuslikud.. Ta on minu peegel ja mina tema oma. Me peegeldame teineteist väga tervistaval moel ja meil on väga sarnased elud ja eelistused, ilmselt seetõttu ka peegel nii selge ja ehe ja puhas. Te olete õnneseened, kui teie elus ka selline Dzein olemas on, sest mina oma jagu teiega ei jaga, vott! Vähemalt veel mitte. Aga ma tahan teda lihtsalt tänada siin ja praegu. Kniks ja aitäh, Jane, et sa olemas oled! Kalli ka!

 

Ja täna ma tahan kätt suruda mehel, kes Kohalolu lehe tehnilise poole eest hoolitseb. Minu jaoks on ta täitsa päris superman, sest üsna tihti vahin ma siin mõnda asja nagu totu ja paremaks tegemise eesmärgiga keeran tihtipeale niimoodi asju pekki, et anna olla!. Siis ma karjun appi Pärnust Tartuni ja Maikol pole vaja isegi supermani särki selga tõmmata, kui asi juba parandatud ja korras. Aitäh sulle, Maiko! Aitäh sinu kannatlikkuse ja osavõtlikkuse eest. Aitäh sulle, armas Maarja ja pisike musimumm Marjanna, et lubate oma Kuningal Kohalolul silma peal hoida. Ausalt, ma ei tea, mis ma ilma temata teeks! Kohal kindlasti ei oleks… Pildil Maiko ja tema pere.

 

 

 

Ja nii võiks jätkata ja jätkata… Mul on terve Kohalolu täis kalleid sõpru ja lugejaid! Mul on Merka ja Maiu, mul on Riti ja Riina, mul on Veera ja Malled, mul on Marru ja Krissu, mul on Mammu ja Maka, mul onSaaremaast Narvani ja Tallinnast Valgani sõpru! Mul on süda täis! Sõpru. Ja kogu maailmast…

 Aitäh, aitäh, aitäh teile!

Kallid!

Saagu see algav aasta meile selline – et on hüppel jõudu ja lusti ning kogu ookean rõõmustab sellest hüppest!

 

Hopp!

 

 

 

Aga nüüd siis Zelandi raamatu kaanelt mõni lause- “Kui teil ei ole erilisi voorusi ja andeid, siis ei ole teil teist teed, kui astuda üldisest rivist välja ja lubada endale saada erakordseks. Kui teie käsutuses on raamatus esitatud tehnika, suudate te luua endale millise maailma tahate. Teie intellekti jõud ja loominguline potensiaal tõusevad geeniuse tasemele. Teie ees avaneb reaalsus tundmatul kujul….”

 

 

 

 Oot oot….kuhu te siis… nüüd kõik tormate… ?