browser icon
You are using an insecure version of your web browser. Please update your browser!
Using an outdated browser makes your computer unsafe. For a safer, faster, more enjoyable user experience, please update your browser today or try a newer browser.

Muuli-stoori

juuli 16, 2017

Ma olen vahel ikka mõelnud, et saade “Suletud uste taga” on väljamõeldis ja et elus ei juhtu selliseid asju. Juhtub aga lausa igasuguseid asju ja ma tahaksin ühte lugu siin jagada. 

Majutusse tuli naine, kes kunagi oli muulil käinud lapsena. Nüüd otsustas ta uuesti minna ja vaadata ka täiskasvanuna muul üle. Ilm ei olnud eriti soe, aga kuna ta tahtis jalaga tunnetada kive jne, siis oli ta muulil paljajalu. Lastes oma tähelepanul minna nimesid täis kraabitud kividele, ei osanud ta oodatagi, et järgmine kivi on libe. Ta libastus ja lendas kõrini vette. Ulpis seal ja püüdis kotti mobiili ja asjadega hoida kõrgel, et need märjaks ei saaks. See naine ei oska ujuda.

Mööda läksid kaks väikest jaapanlast. Ta püüdis neile selgeks teha, et hoidku need ta kotti ning üritas välja ronida. Aga riided olid läbimärjad, kampsun ja teksad vett täis, ise ka mitte kõige kergemast klassist, ning kivid libedad ja kinni polnud hakata kusagilt. Japuunid päästsid koti kuivale ja üks püüdis teda hakata välja sikutama. See oli tulutu, ta ei jaksanud. Kümme meetrit eemal seisid kaks eesti noormeest, suured kui kalevipojad. Vaatasid, lihtsalt vaatasid…

Väike jaapanlane üritas anda endast parimat ning sikutades täiest jõust läbivettinud naist, libastus ja lendas vette. “Ou shitt, ou fakk, ou shitt…” kostis läbivettind japuun, kes taipas, et tema telefon ja muud olulised vidinad nautisid juba veealust maailma. Ainus kuiv jaapanlane vehkles. Kuna üks neist oli oma kingad kivile pannud, õnnetuseks liiga vee lähedale ja et elu veel huiavamaks (mitte huvitavamaks) teha, oli ka lainetust ning eemalt hõikasid eestlasest jõujõmmid:”Hei, teie tossud!” ja näitasid näpuga ulgumere poole hõljuvatele japuunipapudele. Ainus kuiv japs üritas tosse päästa, aga libastus ja kukkus vette.

Nähes, et viimanegi väike lootus on läinud libedale teele, otsustas naine võtta kokku kogu jõu ja end sealt kuidagi välja nikerdada. Ta sai hakkama. Jaapanlased said ka kividele valgutud ja olid ilmselgelt väikest japsiviha täis. Eesti suured kujud vahtisid ikka eemal. Naine istus, üleni mudane, värises külmast. Äkki tegi asi talle lõbu, vaatamata külmast ja ebameeldivusest, ta lihtsalt naeris. Japuunid küsisid ehmunult, et aarjuu OK? On on, noogutas naine ja hakkas end püsti ajama. Aga kuna nad seal nüüd kolmekesi üritasid karke alla saada, siis olid nad lihtsalt muulil kogu liikluse kinni pannud. Kui naine pöördus, nägi ta enda taga tulivihasied venelasi, kes hakkasid õiendama, et mida te aelete, tema ei saa edasi minna. Nüüd sai naisel siiber, vaid sekund jõudis ta mõelda, et kuidas see vene keeles on, aga siis lõi käega ja röökis mudasena, hirmutavana ja läbimärjana puhtas eesti keeles:”Siin on libe!”

Venelased said mööda. Eestlased vaatasid endiselt paarkend meetrit eemal nagu teatrietendusel. Japuunid hakkasid ka end minema sättima. Naine värises ja hakkas liikuma. Riided ei olnud lihtsalt märjad, need olid mudased. Nii ta siis läks piki randa. Kena, blond, ridiküliga ja väga mudane. Jõudnud naisterannale, leidis tuulevaikse koha ja kooris end paljaks. Kuna tal olid kuiv ujumistrikoo kotis, siis pani need selga, tilkuvad riided puuokstele kuivama ja hakkas nuputama, kuidas koju saaks. Mingi aja pärast sidus ta kampsuni ümber puusade ja hakkas liikuma. Ta teadis, et on naisterannas.
 
Kõndis vaikselt vee ääres, et mitte paljaid häirida, ning äkki seisis ta ees ihualasti vanamees, kes naeratas õnnelikku hambutut naeratust. Mida kuradit, lõi lõpuks naisel kaan pealt ära, kas see jamadejada otsa ei saagi? Vanamees seisis ta ees, tilluke tilluke tuules hõljumas, hammasteta ülalõug vahuselt irvis. Naisel ei tulnud muud pähe karjuda, kui “This is womens beach!” ja vehkida mudamärgade riietega. Papi kehitas oma kortsus aadamaülikonda ja oli loomulikult sunnitud taanduma. 
 
Selline stoori. Ja seda kõike jutustas ta mulle järgmisel päeval kohvitassi taga. Ma kuulasin, ja mõtlesin, et sellised asjad juhtuvad ju ainult filmides. Selgub, et mitte ainult. Elus leidub ikka libedikke ja pealtvaatavaid mölakaid, abivalmis alamõõdulisi, pröökavaid lolle ja liputajaid. Elus on kõike. 
 
Küsisin, miks see temaga juhtus. Ta arvas, et ta ei olnud kohal. Oli lummatud nimedest kividel, oli keskmest liiga kaugele läinud. Täna lahkus ta majutusest ja ma tunnen temast puudust…
 
Muuli pilti igaks juhuks ei pane …  🙂