browser icon
You are using an insecure version of your web browser. Please update your browser!
Using an outdated browser makes your computer unsafe. For a safer, faster, more enjoyable user experience, please update your browser today or try a newer browser.

Sõbrakuu

veebruar 14, 2014

Kallid sõbrad!

Ma armastan teid 365 päeva aastas ja tänane tarbimispüha ei ole midagi erilist. Võib-olla annab see mõnele arglikule Valentinile oma salaja igatsetud Valentinat emmata ja moosida. Vahet pole. Igatahes on see kena päev, kus tavalisest rohkem naeratatakse, kallistatakse, ollakse positiivsed, ja see ongi peamine!

Ma pole ammu bloginud, ja minult on päritud, mis toimub. Palju toimub. Elu ise toimub ja toimetab väga aktiivselt. Loomine toimub ja tahan saladuskatte all öelda, et õige pea saate vahva üllatuse osaliseks… Natuke veel kannatust!

Kas teil on vahel selline tunne et te olete laiali ja oma tee totaalselt jalge alt kaotanud, endast rääkimata? Mida teha siis? Ei midagi keerulist. Tuleb end jälle oma teele tagasi korjata. Ainult et kõigepealt oleks tark see nn oma tee üles leida. Kus see on?

Kes ma olen?

Mida ma tahan?

Mida ma luua tahan?

Rannapargis juhtub üsna tihti minuga igasuguseid energeetiliselt põnevaid asju, seega püüan edasi anda ka selle, mis minuga toimus. Sa võid täiesti vabalt teha selle läbi, kui sa tunned, et sellest võib sulle abi olla või viib sind oma teele lähemale.

Seistes selg vastu puud, nii palju kui sahmerdav Trump võimaldab, olin äkki keset ristmikku, kust hargnesid teerajad. Palju radu, oma paarteist rada. Neil olid viidad ka, kõik mu kallite ja tuttavate nimed. Ühe viida peale oli kirjutatud minu nimi. Vaatasin, kes seal siis on. Seal ma seisin, kuidagi väike, kõhetu, saamatu, armetu, suht mõtetu…nagu äpu…seal oma teel. See oli tegelikkus. Tol hetkel, kui ma seal oma teel seisin ja end vaatasin, ei andnud ma ühtegi hinnangut, see lihtsalt oli, mis oli, praegu ma olen sunnitud seda tegema, et sa aru saaksid, missugune pilt oli.

Kurb oli ennast seal vaadata, ja otsuse tegemine oli vaid murdosa sekundist. Ma lihtsalt astusin oma rajale. Tegelikult see tee ikka tõmbas mind päris tugevalt. Nagu elavhõbe, voolasin kõikidelt teedelt oma teele tagasi. Ma sain aru, kui suur ja oluline see hetk on.

Vaatasin neid radu, kustkohast ma tulin. Ma ei pidanud kellestki loobuma, kedagi maha jätma, ühte rada teisest paremaks pidama. Asi oli ainult minus endas. Teised olid täiesti puutumatud sel hetkel.

IMGP9663

Järgmine hetk oli shokeeriv. Enam polnud ühtegi teed. Oli ääretu avarus, lõpmatus ja ma olin olemas üksi. Maailmas olin olemas ainult mina…. See tunne sarnanes sellele, kui sa oleksid kuskil New Yorgi äritänaval, mis kihab ruttavatest inimestest, aga äkki nad kõik hajuvad ja oled täiesti üksi kõrghoonete vahel. See ehmatas mind hetkeks, aga kuskil sisimast tõusis üles väga selge teadmine, et see on täiesti okei ja hästi ning ei ole vaja paanitseda. Selles maailmas ei olnud kedagi peale mu enda ja selles maailmas ei ole mingeid piire…

See maailm on täiesti plaanitu. Siin ei saa midagi arvata, loota või üritada.

On vaid teada, kogeda, teha.

Siin puudub kontroll vanas mõttes. Sest kõik, mis on, lihtsalt on.

Ma palusin kõikidelt andeks, et ma olin nende teel ja kui ma olin võtnud mingi mõjutusliku rolli, siis palun laske see vabaks, kui see pole teie kõrgemaks hüvanguks. Palusin andeks, andsin andeks. Andsin niimoodi andeks, et mitte midagi ei meenunud äkki, mis kellegagi juhtunud on või mille pärast ma üldse siin andestan ja andeks palun… Oli vaid totaalne tühjus, kõik kadus selsamal hetkel ja lõplikult. Mälus võib põhjendusega kui õppimata peatükk alles olla, aga südamest on täiesti läinud. On ainult soe armastus. Seest väljapoole. Kõige ja kõigi vastu.

Mulle näib, et mu ümber on äkki väga palju ruumi. Siin on nii palju tühja ruumi, siin ei olegi peaaegu inimesi, siin on tõesti tühjus…

Aga sellega asi ei lõppe. Järgneb vastutus. Et olla oma teel. Väärikus, et püsida. Ja kohati hakkab minusse tulema mingi tunne, et ma võin absoluutselt kõike teha. Sest piire ei ole olemas… See on ohtlik. Heas mõttes. Sest pidevalt ma katsun neid piire.

Uus Maailm.

IMGP179311-1

Uskumatu, kui keeruline on OMA TEED meeles pidada, maailmas on nii palju saasta, mis viib meele uitama ja sul ei lastagi endaga tegeleda. Facebook on üks eredamaid tähti. Ajalehed, tv. Peab tasakaaluks hullumeelselt ükskõikne olema hullumeelse välismaailma vastu, et suuta iseendaga tegeleda. Väljaspoolt võib see paista isegi ülbusena.

Olla oma rajal. Mitte kuulata teisi, mitte kõndida aasale… teelt välja.

Minna võib, aga on vaja meeles pidada. et tagasitulek on tähtsam kui äraminek.

Veel huvitav asi kaasnes – kadusid kõik tahtmised. Kõik on hea, mis on. Nii ongi. See on niii imelik… Ei ole mingitki tahtmist. Palju öigem oleks öelda – ei tunne millestki puudust… Ja sellest tuli väga suur rahu. See on seespool. Ma ei saa aru, kas see on tunne või teadmine, aga vahet pole. Lihtsalt hea on.  Südames on äkki nii suur rahu ja rahulolu. Kõik mis on, lihtsalt on.

foto113666

 Süda vs Meel?

Kui on raske peast südamesse kolida, võib teha vastupidi – südameenergia tõsta pähe. See on päris huvitav kogeda ja võib olla lihtsam teha kui vastupidist. Kui südames olev leek lubada kasvada lõkkeks, siis küll see jõuab ka meeleni.

Ja põletab sealt kõik liigse..

 

 

IMGP35035555

Mõnusat sõbrakuud!