browser icon
You are using an insecure version of your web browser. Please update your browser!
Using an outdated browser makes your computer unsafe. For a safer, faster, more enjoyable user experience, please update your browser today or try a newer browser.

Sõnum lapselt

veebruar 28, 2014

Arst tuli haige lapse juurde visiidile. Haige lapse noorem õde jooksis paljajalu mööda tuba ringi. „Pane sussid jalga, kaunitar, muidu külmetad,“ lausus doktor hoolitsevalt. Pärast arsti lahkumist keksis tüdrukuke endiselt rõõmsalt paljajalu. „Kas sa ei kuulnud, mis arst ütles?“ manitses ema last. „Kuulsin küll. Ta ütles, et ma olen kaunitar!“

***

Niisugune lugu siis.

Paar päeva tagasi avastasin kappe koristades oma albumi ja sinna mu kena koristamisplaan ka kadus.  Võtsin fotoka ja pildistasin vanad pildid üle. Mõni pilt on lihtsalt pilt, aga mõnel on lugu. Täna ma lähen ühe pildi sisse.

Olin umbes 3 aastane. Kas mäletad, kunagi olid raamatutel õhukesed paberkaaned ümber, mille sisemised servad sobisid kenasti järjehoidjaks ja ei pidanud lehenurki murdma? Mu ema oli nooruses totaalselt hull lugeja, tal oli meeletult raamatuid, riiulite kaupa. Nii nad seal seisid, kenad, värvilised, ahvatlevad ja “õnnetuseks” muidugi lapsesilmadega ühel kõrgusel.

Ma libistasin käsi üle raamatute. Pidevalt. Mulle meeldis ema raamatute lõhn. Ühel päeval raamaturiiuli ees seistes avastasin, et raamatutesse saab veel sügavamale sukelduda – saab sõrme raamatu välisküljel õhukese kaane ja raamatu vahele peita…ja siis alla välja tõmmata. Milline ilus narmendav paber! Milline tunne. Milline hääl. Milline lõhn. Ma mäletan seda tunnet ja ma mäletan seda, et see lihtsalt toimus, nagu igapäevane täiesti normaalne tegevus. Nagu soki jalgapanek või kätepesu. Või nagu spetsialiseerumine voodilinast taskurättide lõikamisele… Ainult et see oli midagi uut!  Ja seda sain ma ikka pikalt harjutada…

Läks päris mitu päeva mööda ja mu avastusreisi salapärasesse raamatumaailma lõpetas ema kiljumine. Ta oli väga impulsiivne naine, haaras oma laualt selle pika peenikse sabaga kammi, (mäletate sellist relva?) ja tõmbas sellega mulle mööda sõrmi. Rsk! Ja oligi sündinud muster: Raamatud head, kammid pahad. Noh, ütleme niiet, kui mul juba juukseid peas veidigi rohkem oli kui kaks karva kolmes reas, siis juuksuritooli ema mind suruda ei suutnud. Never!  “Ei tea, mis sellel lapsel küll viga on!”  Emaaa?!!

Mul oli naabripoiss ka, minust mõni aasta vanem. Pruukis tal vaid läheneda ema raamaturiiulile, kui ma haarasin kammi ja andsin 5 aastasele, niiet kiunus käes.

Loo moraal on siis selles et – tagasi minnes mõistuloo juurde – lapse tähelepanu on seal, kuhu ta selle asetab. Kuulmine ja mõistmine on totaalselt valikuline. Ta valib selle järgi, mis ta südant liigutab. Varbad võivad külmast kanged olla, aga ma olen ju kaunitar! Ja muud ei eksisteerigi. Üldse muud ei ole. Ei ole käskusid, ei keelde, ei häbi, ei hirmu! Ei minevikku, ei tulevikku. Ainult avastamisrõõm selles ühes hetkes.

Ma proovisin seda tunnet endas täiesti füüsiliselt äratada, ja elus hoida. Kas te saate aru, et see ONGI VÕIMALIK! See õnnestus! Selle teine nimi võib vabalt olla asjade nägemine teise nurga alt. Iseasi, kui paljud meist suudavad, oskavad, tahavad ja julgevad oma vana praeguse (Mina)pildi prügikasti saata ja ka koos prügikastiga see kõik ära deliitida… Soovitan siiralt. Tulemus ei lase teil kaua oodata – Minu hommik algas imelise armastusluuletusega, mis oli postkasti maandunud.

 

Võta oma albumid ja leia sealt üles see laps, kes maailma avastas

ja alusta uuesti! Kohe praegu.

MINA USUN SINUSSE!

 

***

 

Siin pilt lahingust. No täiesti ilmne, et otse lahinguväljalt!

 

Armastuse ja tänuga,

väike Tiina

🙂