Ma pole psühholoog ega ekspert. Ma olen täiesti tavaline ema, kellel on 5a tütar. Ma avastasin võimaluse, kuidas kiiresti muuta lapse mõttemaalima suunda sel hetkel, kui kohe-kohe algab järjekordne skandaal mingi pisiasja üle.
Alustuseks lühidalt meie oma lugu. Mu tütar pidi minema lasteaeda ja ta elas seda väga üle. Ta ütles, et ei saa kunagi lasteaiaga harjuda. Ka kodus läksid asjad üha raskemaks: tüdruk vihastas järjest tihemini ja läks hüsteeriasse juba iga pisiasja peale. Lasteaias soovitati minna lastepsühholoogi juurde, et olukorda normaliseerida.
Psühholoog andis meile palju head nõu, kuid üks neist oli lausa fantastiline. Ja väga lihtne. Seda tahangi teiega jagada. Ta selgitas mulle, et on hädavajalik anda lapsele tunda, et me austame seda tunnet, mida ta hetkel tunneb. Seega, kriisi ajal, sõltumata selle põhjusest, on vaja aidata lapsel mõelda ja mõista, mis temaga praegu toimub. Kui me tunnistame tema tundeid, ja samal ajal anname talle võimaluse ise osaleda probleemi lahendamisel, saame sellega lõpetada ka raevuhoo.
Olukord siis selline – laps on valmis alustama järjekordset skandaali. Põhjus ei oma mingit tähendust – nuku käsi on katki, on aeg magama minna, kodutöö ei õnnestu, lihtsalt ei taheta teha seda, mida palute. Nüüd vaatate lapsele silma ja küsite rahulikult, aeglaselt:
“Kas see on suur probleem, keskmine probleem või väike probleem?”
Ma esitan talle küsimuse, ta vastab ja me leiame koos võimaluse, kuidas lahendada olukord, kusjuures tütar teeb ise ettepanekuid, kust ja kuidas otsida lahendust. Väikesed probleemid on tavaliselt lahendatavad kiiresti ja lihtsalt, aga mõned probleemid on meil ka keskmised.
Me saame kõik probleemid lahendada – see aitab lapsel mõista, et mõne asja lahendamine võtab aega.
Kui probleem on tõsine – täiskasvanu ei tohiks kunagi ignoreerida seda, mida laps peab enda jaoks tõsiseks ja oluliseks, isegi kui see näib täieliku jamana – siis sellele peaks pühendama rohkem aega. Lapsele on vaja selgitada ja aidata mõista, et vahel ei lähe elus nii nagu me soovime, vahel me ei saa kõike, mida tahame.
Toon näiteks meie pere hiljutise juhtumi, kus see meetod töötas suurepäraselt. Valisime riideid kooli minekuks ja tütar oli väga pahur, sest ei teadnud mida selga panna, väljas oli väga külm, koolis soe. Ta tahtis panna jalga oma lemmikpükse, aga need olid pesus. Ta oli juba alustanud oma torisemisega, kui ma küsisin:”Ütle, kallis, kuidas sulle tundub, kas see praegu on suur, keskmine või väike probleem?”
Ta vaatas mulle otsa ja ütles vaikselt:”Väike.”
Me juba teadsime, et väikseid probleeme on kerge lahendada. Palusin tal pakkuda lahenduseks variant ning teadsin, et ta vajab natuke mõtlemisaega. Ta ütles:”Ma panen teised püksid!” Kiitsin teda ja ütlesin, et tal on õnneks päris paljude hulgast valida. Ta hakkas naerma ja võttis kapist püksid. Õnnitlesin teda, et ta oskas ise lahendada olukorra.
Muidugi ei ole see mingi võlutrikk lastekasvatamises. Olla lapsega, kasvatada, aidata, minna koos oma lapsega läbi kõikide meie arengufaaside – see on tõeline missioon. Jah, vahel me valime vale tee, siis peab olema tarkust pöörduda tagasi ja proovida ka teist teed. Olles läbinud oma lapsega nii paljusid tema hüsteeriahoogusid, nägin ma lõpuks ometi tunneli lõpus valgust ja kuna see toimis, soovisin seda avastust ka teiste vanematega jagada. Ehk abiks teilegi.
***
See artikkel on algselt avaldatud Brasiilia blogis Tudo Sobre Minha Mae. Leidsin selle vene netilehelt, tundus asjalik ja vahva olema ning loodan, et see lihtne nipp aitab nii mõnegi väikese draamapõnni mõttemaailma kõige jurakamal hetkel ringi keerata. Tiina
🙂