browser icon
You are using an insecure version of your web browser. Please update your browser!
Using an outdated browser makes your computer unsafe. For a safer, faster, more enjoyable user experience, please update your browser today or try a newer browser.

Teoorias tugev? Mitte ainult!

veebruar 18, 2015

Mul on aastatega palju pilte kogunenud. Tuhatsada kümmend umbes. Otsisin netilehti, kuhu neid riputada. Leidsin kõigepealt kenad väljamaa lehed. Üks meeldis mulle. (Mis tõestab, et aegajalt – ühel kindlal põhjusel ja täna ma tean seda! – olen ma ikka tõeline sitamagnet). Sinna tuli üles panna 10 pilti ja need pidid läbima kvaliteedikontrolli. Loomulikult otsisin oma kõige kvaliteetsemad ja suuremad ja erilisemad Havai pildid. Lilled, loojangud, palmid, ookean, laava. Järgmisel päeval sain vastuse – absoluutselt ükski pilt ei kõlba. Istusin ja mõtlesin et … whaaaat? keegi teeb lolli nalja või?

 

Kui mu parimad pildid ei kõlba, siis …ei ole mul ju ühtegi head pilti…?

 

Opaaaa, milline shokiteraapia! Ühel hetkel tunnetasin keha. Segadus, pettumus, vilets piltnik – lained mässasid ülepea kokku.  Lõin ühel sekundi murdosal kõigele käega – kaamerale, loomisele, suurtele uutele plaanidele…ja tundsin, kuidas mu loovenergia ära vajus, närtsis, kustus, vähenes… Jõuetus.

Et oli õhtuse koeraringi aeg, lõin arvuti kinni, võtsin Trumpa ja jooksin randa. Seisin seal ja lubasin olukorral olla, lubasin endal olla ja tunda, lubasin pettunult nutta. Lubasin endal lund süüa. Valget, mitte kollast. Lubasin endal jalgu trampida. Hingasin sügavalt. Hingasin häälega ja pikalt välja. Koer seisis täiega rahulikult paigal. Küsisin endalt – mis mind selle juures kõige rohkem häirib? Meel vastas selgelt – läbikukkumine. Nii. Aga kui lülitan tavateadvuse välja ja olen üliteadvuses… Hingasin ja tundsin, kuidas olemine kehas muutus… Rahu ja vaikus. Mis mu hing tunneb? Hingel ei olnud sellega nagu seostki…oot-oot, mis mõttes nagu?

 

Ei saaginud, ei vaaginud, ei otsinud vastuseid. Lubasin kõigel olla. Olin vaiki.

Tundsin, et midagi toimub ja lihtsalt olin olemas. Tundsin, et nii nagu hetkel on, on minul kõige parem olemas olla.

 

Äkki seisis mu ees Mai Agate Väljataga ja viibutas hoiatavalt näppu, energia ütles umbes nii – SA TEAD MIDA TEHA, MIKS SA SIIN OLED, MIS TUNNET PRAEGU KOGED? Sekundi jooksul teadsin täpselt, mis toimunud oli ja nägin ka ära lõpptulemuse. Selline nihe.
Ütlesin:” Ma kogen praegu läbikukkumise tunnet…” Vanaproua energia naeratas rahulolevalt ja kadus. Muudkui kordasin seda kehale, andsin hetke aega ja jälgisin enne järgmist ütlemist keha – lubades endal üleni kogeda läbikukkumise tunnet, lubades endal olla ikka kohe totaalselt läbikukkunud…  

Äkki kogesin end seestpoolt, olin nagu oma kehas sees ja väljas korraga. Minu ümbrus ja  sisemus koges kindlat tunnet… ja minu hingega ei olnud sellel läbikukkumise tundel mingit ühist seost, sest hing ei ole iial läbikukkunud…!!!

Suu tõmbus iseenesest kõrvuni ja hakkasin naerma. Äkki oli kõik kerge ja selge. See võttis aega vaid paar minutit. Jalutasime Trumpaga suurema ringi kui tavaliselt. Preemiaks. Olime seda väärt.

 

Kui koju jõudsime, võtsin fotod ja nende allolevad hinnangud lahti ja lugesin. Keha luges nüüd kui ilmateadet – ilma ainsagi reaktsiooni ja emotsioonita. Tekst ütles, et pildid on kriibitud. Aga kuna piltidel olid päiksekiired läbi pilvede, siis sai sellise hinnangu anda vaid masin või siis misiganes programm, igatahes kindlasti mitte inimene. Vaatasin järgmist pilti – roosilehel olev täiuslikult ümmargune vihmapiisk. Kommentaar oli – foto on udune. Jah, taust oli seda tõesti, aga vihmapiisas peegeldusid selgelt pilved. Asja point ju selles oligi. Hakkasin naerma – no tõesti, miks üks vihmapiisk peakski kõigile meeldima, eriti mingile programmile… Kustutasin oma konto ja lõin selle järgmisel lehel. Saatsin samad fotod ja ka seal oli kvaliteedikontroll. Olin valmis kõigeks ja lubasin asjal olla. Tunni pärast tuli teade – Palju õnne, su konto on kasutamiseks valmis, lae veel pilte!

 

Minu viimaste kuude õppetund on – LUBAMINE. Kõigil on õigus olla, arvata ja teha seda, mida nad ise valivad. Luban olla. See on nii huvitav teema. Isegi kui keegi ütleb midagi, mis esimese pauguga on mulle võõras ja kauge – ma luban tal olla. Sellest tekib nii suur vabanemise ja teema äraandmise tunne, puhtus, uus lage väli loomiseks. Kohe füüsiliselt tuntav ruum. Lubamise puhas väli. Ja austus. Iseenda ja teise inimese vastu. Olen avastanud asju, mis minu sageduses on ühe tähendusega, aga kellegi teise sageduses on tõlge hoopis teine.  Ikka kohe äärmuslikult ja totaalselt teine. Aga ma luban sellelgi olla. Isegi, kui see teeb haiget või tekitab segadust, jääb õhkõrn lootus – ehk ta tajub ühel hetkel oma südames ka minu sagedust ja minu tõde –  nii saabki lubada olla. Sest tegelikult ei olegi tähtis see, kas teine tajub su tõde või mitte. Olulisem ja tervislikum on austada oma tõde ja täpselt samal hetkel ka teise oma.

Lubamine on suur. Soovitan väga, soovitan kogu südamest seda kogeda. Kui keegi paneks mu avatud käele mürgiämbliku, siis mis on mu esimene reaktsioon? Ma ei karda ämblikke, aga kindel, et ma ei vaimustu sellest teost. Ma lasen ta oma peost võimalikult kiirelt vabalangemisse. Ega suundu nüüd teda uurima, näppima, suunama, torkima, süüdistama, lahkama, toitma, enda poole sikutama või endast eemale ajama. Tark on lubada olla. Siis ta läheb oma teed.

Kui olin ühe korra kogu südamest LUBAMIST OLLA kogenud, siis see jäi nagu automaatprogrammile. See kerkib ise üles, kui vaja ja kogu olemine lubab olla.  Seda ei unusta, see on suur ja puhastav. Püha ja imeilus tunne. Ka endal luban olla. Lastes teistel olla. Ka jamadel. Kui ma ise ei haaku, neid ei hoia, ei suuna, ei lahka, nad lahkuvad tänus. Nii lihtne.

 

 

Aga see kõik on vaid minu isiklik kogemus ja nägemus.

 

.

.

.

 

 

Ära võta tõena.

 

.

.

.

 

 

 

Kahtle kõiges.

 

.

.

.

.

.

 

 

Ja luba olla…

 

 

 

 

veebruar15