Vaikseid, armsaid, mõnusaid ja magusaid pühi, kallid sõbrad!
 
 
IMGP2262
 
 
 
Ma ei mäleta lapsepõlvest midagi erilist seoses munapühadega. Mulle meeldis pajutibusid paitada ja vaadata, kuidas vanaema sibulakoori ja riisiterasid munade ümber niidiga kinni keris. Pärast nühkis õliga läikima. Ma ei tahtnud seda kunagi ise teha ja mulle ei meeldinud ka see mõtetu koksimine. Ka ei sundinud ma oma lapsi seda tegema vaid sellepärast, et kõik ju teevad.
 
 
 
IMGP1759
 
 
 
Kui lapsed väiksed olid, püüdsime neile edasi anda veidi rohkem maagiat. See seisnes selles, et vaasis olevatele kirsiokstele ilmus pühadehommikuks üllatusi. Ükskord olin ostnud terve suure võrgutäie šokolaadimünte, ootasime, millal lapsed magama jäid, läksime mehega alla korrusele münte niidi otsa ajama ja riputasime need okstele. Neid oli erisuurustes ja kuldsetes paberites, see nikerdamine võttis päris kaua aega ja tulemus sai imekaunis. Paraku olin liiga väsinud, et fotokasse uut filmirulli kerida (appi, olid ajad!) ja mõtlesin, et küll hommikul pildistan.
 
Hommikul aga avanes rahapuust sootuks sügisesem vaatepilt. Puu otsas kõikusid üksikud kõige tillemad kuldsed šokolaadirahad ja puualune oli täis kuldseid pabereid.  Lapsed vaatasid kahekesi multikaid ja kilkasid šokolaadiste musidega, kui ilusa šokolaadirahapuu jänkud neile olid toonud! “…Ja teie omad on seal puu otsas, emme-issi, sööge ka!”
 
Ükskord aga ootas mind selline kaart hommikul. Ilmselt oli sellel jänkupoisil ootamatult kiire hakanud. Aga võib-olla on hoopis nii, et mida väiksem jänku, seda kiirem! Südamest aitäh Sulle, kallis. See kaart on alati mu lihavõttepühade saatja.
 
 
283251_3060902658933_1244017168_n
 
 
Ärge kunagi loobuge oma kalleid inimesi armsalt üllatamast. See toidab hinge. Kauaks. Alatiseks.