browser icon
You are using an insecure version of your web browser. Please update your browser!
Using an outdated browser makes your computer unsafe. For a safer, faster, more enjoyable user experience, please update your browser today or try a newer browser.

Tere jälle

jaanuar 23, 2011

Nii toredasti ja õigesti teeme me kõiki asju siin ilmas, oi kui me sellest ise ainult aru saaksime! Ma kunagi märgistasin oma kohalolu siin lehel nii vahvasti ja ei tasu üldse arvata, et see katel oleks vaikima jäänud. Ei ole üldse, aga muliseb teistel rinnetel. Nüüd tuli meelde, et… oleks päris tore öelda uuesti hei!

Ehk siis tere jälle!!!

Millega on täitunud hingetõmbed tarkusepäevast saadik? Vaat mul tuli üks nädalajagu tagasi selline luuletusejupp. See ütlebki päris hästi asja ära.

Võtad aega valguseks

vaim on valmis alguseks

mõni samm ja hääle uks end paotab

hõiskab, hüüab, oma ilu laotab

hirmu hinge jagamise ees

suurde hange kaotab

No ma ei tea, kuidas mõnel helgel hetkel nii häid sõnu lastakse ritta panna. Et kohe heliseb. Kõik see, mis usun, mis teen, mis tahaks öelda ja mis minu jaoks on. Ongi nii, et võtan aega valguseks, vaim on valmis alguseks, mõni samm veel ja just nimelt hääle uks end paotab ja siis hõiskab, hüüab, oma ilu laotab, sest mida muud ta tahaks teha??, ja tõepoolest, hirmu hinge jagamise ees – sest see tundub see kõige hullem – kaotab kuhu? – ikka suurde hange, kuhu veel… See ongi minu olemine, lühidalt ja värvikalt öeldes.

Ja mis siis veel? Mul on nii kohutavalt hea siin Eestis kodus olla! Mulle meeldib kõik, mis siin toimub, kõik kõik kõik kõik. Inimesed, elu, keskkond, ilm, asjad-jutud-lood, kõik mis hästi ja mis nässus ja mis võiks paremini ja kuidas inimesed kirjutavad ja mida räägivad ja millest ja miks ja noh, kõik. See tundub kuidagi lambist öeldud vist, aga tegelikult ma olen lihtsalt rahul. Siis meeldibki kõik, kui iseendaga asjad selged ja ausad. Ja sellega ma tegelengi. Minu elu kutse praegu. Et sinna jõuda, kus saab endalt ükskõik mis hetkel kinni võtta ja öelda, et ma armastan 100% seda, kellest kinni hoian… sinna on veel mõni samm. Mitte palju ega vähe, vaid mõni.

Mhmm, mul tuleb meelde, et just enne seda tarkusepäeva läksin ma ju omaenda välja mõeldud kooli, oma unistuste kooli – Elus Olemise Kooli. Kusjuures käin siiamaani, ja mul läheb hästi. Seal oli üheks suureks tingimuseks kohal olla, see tähendab just nõrkadel ja kehvadel hetkedel end tugevaks mõelda, kõrvalt vaadata ja edasi lükata. Eelmine aasta, mäletan hästi, õppisin ma nii, et ühel hetkel lasin minna. Ei olnud kedagi, kes öelnuks, et kaks nõksu veel ja sa oled sellest väljas, oledki samm kõrgemal! Nüüd olen seal maal, et saan sellega hakkama. Arenguruumi on ikka, aga ma ei karda end tunnustada. Ja see innustab!

Lühidalt ma julgen olla kohal endas ja kõndida mööda südamerada. Jah, sellega sai algust tehtud jupp aega tagasi, mis kõik ju siin lehel Hispaania-rännakust on peegeldunud. Aga ma kartsin tagasi tulles, et Eesti – kodu, siinne rattas-pöörlemise-keskkond – lükkab mu tundliku loomuse niks-naks vanale teele tagasi. Ei lükanud. Hoopis julgemalt jätkan, sest mulle on kohale jõudnud, et kellele ma oma elu siis elan kui mitte endale!?? Ja see on peen kunst, vähemalt minu loomuse puhul, tajuda juba oma mõistuse-tunnete-keha lahknevusi, rääkimata vanemate ja kodu mõjust, siis harjumuste jõust ja üldse lähematest/kaugematest ja uutest/vanadest tutvustest või lähedastest. Et siis see, kuidas minu elu reaalsuses välja kukub, on säärane mehhanism, et kui selle peale mõelda, siis tuleb küll tõdeda, et müstikat on. Kui ma tänasel hetkel olen rahul, tegelikult kõigega, mis praegu toimub nii mikro-, makro- kui millimallikasfääris, siis olen küll ühest õigest tundest või mõttest lähtunud. Väga suures plaanis väga õigeid asju teinud. Ja kui veel mõelda, et öösel voodisse heites võib natukene unistada ja teada, et aina paremaks läheb, siis on Valguse Aeg küll kätte jõudnud.

Ja kuna minu kõnekatel võib õigel momendil voolama hakata küll, siis tegelikult tuleb mult hoopis soove ja soovitusi. Tegelikult siiski soove, aga väiksema julgusepaunaga inimestele vast soovitusi ka. Meile kõigile, mulle endale just samamoodi. Kui mina mõtlen nüüd selle kõige peale, mis on juhtunud aastal 2010, siis no ei unes ega ilmsi poleks uskunud, et selline aasta tuleb. Kuidas see nii juhtus? Selline värvikirev elupilt? Aga lihtsamast lihtsam – andsin elule valge paberi ja natukene mõttevärve, et kustpoolt oleks mis värviga kõige olulisem alustada. No näiteks et jah, ma olen siin omapäi Hispaanias, et võiks keegi kaaslane tulla ja olla selline vaba kihvt elu. Ja nii ta ju läks… Valget paberit, valget paberit, inimesed! Nagu seda valget lund praegu väljas.

Ükskõik mis stsenaarium on valesti, mööda, ebakõlas, nihkes, tasakaalust väljas – võta seda valget paberit ja hakka vaikselt servast uut pilti joonistama! Nii tähtis on seda kõike – ükskõik mida seda kõike – teha endale sobival moel, sest üldse tuleb kõike teha endale sobival moel. Minu selle aasta suurimate avastuste hulka kuulub see, et neid asju, mida ma teen ja tahan teha, ei ole veel keegi niimoodi teinud. Ehk siis see, et kõik siin maailmas on juba läbi proovitud või et ei ole midagi uut siin päikese all, see on jama! Neile, kellele meeldib mõelda, et neis pole midagi erilist ja nad ei suuda midagi uut luua, palun väga, elage, mõelge ja nautige oma mõtete vilju! Minu südametunde järgi on kätte jõudmas just ükskord harukordne ilus ja võimas aeg, kus me kõik saame luua, just kohe praegu, ja meid innustatakse seda tegema ja nii nagu suudan mina, ei suuda mitte keegi teine, ja vastupidi ja igatipidi. Ja nii, kuidas suudame koos – vot see on alles võimas ja väega!

Tagasi jõudes omaenda moel tegemise juurde – tuleb usaldada oma sisetunnet ja lihtsalt teha. Ma laulan, tantsin, räägin midagi ilusat, tajun midagi erilist, kirjutan midagi ägedat just siis, kui ma olen selleks valmis. Ja minu mõte ei tea üldse mitte alati, millal olen valmis. Seda teab tunne, see tuks, mis ütleb, et nüüd! Nüüd tuleb! Pole siin jõuluajal suurt midagi oma kehale teinud ja olin täna Sisaski-Mäksi kontserdil ja täiesti ootamatult tuli vajadus natuke tantsida ja paar joogaharjutust teha, mis tulid nii sujuvalt ja loomulikult, et keha sai kohe aru, ahhaa, nüüd on. Midagi ei saa sundida, luua sealt, kust pole, käskida, pressida. Ja kuna suhteliselt suur osa meie väiksest armsast rahvast on nii palju saanud ülevalt poolt ja vanematelt ja koolisüsteemilt seda teavet, et tuleb ja peab ja kohe ja just nii, siis leiab vähe neid, kellele seda sundust rakkudes sees pole. Nii et hakake aga pihta, midagi ei pea ja alustuseks võibki olla. Ja mäletate, servadest ikka uued värvid, siis ei tule kohe küsimust, et minu elu keskpunkt, ikka toosama raha ja töö, kuidas ma siis saan, kui lihtsalt olen ja midagi ei tee – siis ma suren ju välja?! Las see kese olla ja kui servad värvitud, tuleb uus värv keskele peaaegu nagu iseenesest.

Julgustuseks näiteks see, et minul ongi oma eluga praegu diil tehtud. Selleks, et end õigel rajal missioonile lasta (oma asja teha), on vaja mul teatud asjad endaga korda saada. See ei võta kaua, aga võtab hetki. Ja ma ei saa ise tempot sundida, saan olla tubli ja lahti lasta, aga ikka tasa ja targu. Ja kuna see lugu on elul teada, siis vastutasuks kohalolule ja enda paikasättimisele korraldab mu materiaalse elu pool end ise ära. Nii ongi. Tähendab – minule on ülimalt oluline end sisemises ja vaimses plaanis terveks luua ja tasakaalu hoidmiseks aitab elu välises plaanis kaasa. Teisiti ju ei saaks, muidu ei eksisteeriks ei meid ega maailma, sest tasakaalu on vaja. Aga seniks, kuni suur hulk mõtlevaid päid-jalgu ütlevad, et oi, mu töö ja raha ja raha ja töö ja siis see ja teine on nii tähtsad ja tähtsad ja muudkui tegelevad sellega, siis elu annab kuidagiviisi seda sisemist plaani, proovib ära korraldada, aga korraldab õnneks/paraku teie mõtlemise ja tunnete järgi. Ehk siis üks rebimine on kindlustatud, mis parasjagu peale jääb ja tulebki tulemus. Kui natuke seda asja oma elus loksutada, võib juhtuda siis vastupidine, et korraldate ise oma enda elu ja elu aitab väljast kaasa. Kui väljast kaasa aidata ei lase, veate nagu suurt atra oma künnipõllul, kus teate ise kah, et pole otsa ega äärt.

Julgustan jätkuvalt laulma ja tantsima ja olema. Niipea, kui endal küps tunne peal on, olen platsis, et koos laulda ja tantsida ja olla, aga mis kandis, seda ma muidugi ei tea. Võib juhtuda, et täiesti ekraaniväliselt, sest see tunne on mul küll kindel, et ega saa arvutiasjandus (minu jaoks) enam väga jätkusuutlik pole. Siin ei toimu nagu see päris asi. Aga päris asi on nii ehe ja kohal ja kaunis ja need inimesed on siin Eestis nii täiesti olemas, et vaja ainult mobiili helistamiseks. Ja varsti muidugi antennidega, sest need juba teavad praegugi. Mõtteantennid siis, jah. Sellepärast julgematele veel üks julgustus – kui keegi peaks olema nii sütitatud või huvitatud või muidu erksaks löödud -, siis kui mind enam üldse siin näha pole, uurige päriselt, kus ma olen. Kui mind siin üldse enam pole, siis ma olen kuskil väga kohal. Ja see juba, ma ütlen, on ütlemata põnev.

Et varsti päris kohtumisteni! Olge terved ja naerge südamest tervemõistuslikult ülemeeleliselt kõige üle, heaks ja peale! Säravaid silmi!