browser icon
You are using an insecure version of your web browser. Please update your browser!
Using an outdated browser makes your computer unsafe. For a safer, faster, more enjoyable user experience, please update your browser today or try a newer browser.

Trump

september 26, 2013

Olin 5-ndas klassis, kui kord oli kirjanditeemaks Koer on inimese parim sõber. Mäletan, et miski minus protestis selle teema vastu ja ma kirjutasin terve lehekülje täis umbes sellist pläma – koer on inimese parim sõber, sest inimese parim sõber on teatavasti koer, kes olevat inimese parim sõber, sest ta on koera parim sõber jnejne. Püüan endast täna anda rohkem, noh vigade paranduseks või nii… ja sõbra sünnipäeva puhul eriti. 🙂

Lapsed on normaalsed inimesed, nemad tahavad koera. Aga lapsevanemad armastavad mugavust ja vanu mustreid ning võitlevad seni kui jaksavad. Täitsa imelikud ikka. Täna ma ütlen küll – võta koer! Kasvõi väike. Kui sul on oma maja ja laps, kes koera anub, võta koer! Ja eriti siis võta, kui sa saad kõikidele neile küsimustele vastata jaatavalt –

Kas sul on kasvõi algul kuu või kaks keegi pidevalt kodus, kes kutsikaga kantseldab? Kas sa oled valmis tõusma vara ja minema läbi paduvihma ja pimeduse õue, sest koer tahab pissile? Kas sul on piisavalt vabu vahendeid käia koeraga arsti juures ja teha igast vaktsiinid, rohud, hooldused? On sul raha puhta ja hea koeratoidu jaoks? Oled sa valmis vihastamata koristama koera tagant oma vaipa ja põrandaid, kui selgub, et tal on kõht lahti või ta on oksendanud? Kui sa jõuad koju õhtul hilja rampväsinuna, kas oled valmis siis sõbrakesega õueringile minema? Kas sa oled valmis vähemalt ülepäeva tolmuimejaga koera karvu koristama? On sul aega iga päev kasvõi korraks oma koera juures istuda, teda silitada, masseerida, tajuda ta mõtteid ja rääkida temaga? Kas sa oled valmis ohverdama oma ilutulestiku-ahhetamise selle vastu, et võtad väriseva koera kaissu, patsutad teda ja räägid, kui õudselt vahva ja ohutu on ilutulestik? Kas sa oled valmis avastama hommikul sokki jalga tõmmates, et neist on üleöö saanud lahtised sokid, noh ses mõttes et varbaosa on ära hävitatud? Kas oled valmis loobuma ülipõnevast raamatust või chattimisest netis või mõnusast telesaatest, sest sõber vaatab sulle sügavalt silma, nätsutatud tatine pall hammaste vahel, oodates ülima kannatlikkusega, millal sa tedaometi  märkad?

Jah kõigele? Siis võta koer, on aeg!

Kas sa tead, et koer ei taha õues ainult pissil-kakal käia, see on esmane vajadus, aga sellele järgneb liikumisvajadus, jooksmine, ka suhtlemine ja nuhkimine, nö koeramaailma kirjad- faksid. Kui ma tegin talvel külmaga koeraga väikseid ringe, hakkas ta muutuma apaatseks ja kuidagi seltsimatuks. Kevadel hakkasime tegema kaks korda suuri ringe – hommikuti ja õhtuti. Päevane ring on 15-20 min. Suur ring tähendab umbes tunnist jalutuskäiku rannas ja pargis, et koer saaks nuhkida ka. Koera olemus muutus nädalaga palju erksamaks, ta hakkas uuesti mängima, oli elav. Vanal ajal (vist oli Atlantise raamatus), kui sündis laps perre, võeti samal ajal ka koerakutsikas. Et need kaks siis omaette kantseldasid üksteist, hoidsid ja armastasid, kaitsesid ja jagasid. Lastel võiks olla keegi, kelle eest hoolitseda, keda aegajalt silitada, kellega rääkida neist asjadest, millest vanemate inimmeel aru ei saa. Meil olid kaks korda hamstrid. Esimene elas üle 3 aasta, temaga tegeleti ja mässati. Teine lahkus läbi kapi Narniasse…

Ja siis saabus Trump. Meie naabrite koer sai kutsikad ja me pidasime mehega plaani üks Jack Russell terjer majja võtta. Et väike ja sileda karvaga… (Oh, püha lihtsameelsust! See nn sile karv tähendab maakeeli seda, et ta läheb kangasse sisse nagu nõel ja seda on paras nikerdamine nt mistra vaipkattest kätte saada) Käisin kutsikaid paar korda vaatamas ja mäletan, et nii raske oli valida. Üks põõnas pidevalt roosa kõht taeva poole ja kui järgmine kord läksin neid vaatama, siis üritas mulle sülle ronida. Valik oli tehtud.

Saabus isadepäev ja läksin üle tee, et Trump tema emme juurest uude koju tuua. Ta sai kutsikatest kõige kauem oma emme juures mõnuleda. Mäletan, et ostsin helesinise paela, võtsin 1-kroonise ja lasin selle võtmete tegijal puhtaks lihvida ja sinna graveerida Trump ning teisele poole meie telefoni nr. Sidusin talle selle värisevate kätega kaela ja pistsin kutsika põue. Ta lakkus mu lõuga ja liputas saba, ta ju tundis mind. Sain kaasa ka tema lina. Koera magamisase ja pehme alus oli mul ammu valmis ostetud.

Mees muidugi teadis koera tulekust, aga ei osanud teda sel päeval oodata. Kõige rohkem olid heas mõttes shokis lapsed. Kui noorem poeg nägi kutsikat suures toas ringi lippamas, kordas ta nagu plaadilt: “Ta jääb meile või? Päriselt? Päriseks? Meile päriseks? Päris meie koer? Päriselt???…” Seda oli niiii lahe kogeda. Laste sõnad – ema, ausõna, me hakkame temaga kolm korda päevas jalutamas käima…on tänaseks lahustunud kosmiliseks tolmuks. Aga nende vastastikune mängutuhin on jäänud.

Eks ma olen leebe emme ka ses suhtes ja paraku olen ma avastanud täieliku naudingu meie jalutustes. Ma ei kujuta ette, kui laiaks oleks istutud mu tagumine pool, kui Trump mind kolm korda päevas jalutama ei viiks. Värske õhk ja liikumine – kõik see on ju tulnud ja saanud harjumuseks tänu Trumpile.  Kuna talvel peab kõiki kollaseid päikseid lumehangedes täiustama, siis mõned päiksed asuvad eriti kõrgel, noh näiteks hurdapäiksed, siis Trumpal on päris tegu vahel nendega, siis ta tõuseb lihtsalt püsti, kõht vastu hange, ja pissib. Kord läks üks mees meist sel hetkel mööda ja küsis:”Kas ta teeb koguaeg nii?…Issand jumal, olge selle koeraga küll ettevaatlik, see saab varsti inimeseks…”  Alloleval pildil ta suhtleb ühe kassiga…kes puuriida otsas mõnules.

Vahel, kui ta kanaliha peale ka nina krimpsutab ja laisalt, justkui vastu tahtmist meie rõõmuks ühe killukese lõpuks vastu võtab, siis oleme arutanud peres, et ta on küll vist maailma õnnelikum koer. Teda pole kunagi löödud, tema peale pole kunagi karjutud, teda pole lükatud-tõmmatud. Pigem lükkab-tõmbab ta ise rihma otsas ja dikteerib liikumiskiirust.

Tema sööginõud on pidevalt täis, ta sööb kõike seda, mida meiegi sööme ja loomulikult on ta ise alati esimesena jaol, kui jagamiseks läheb. Ta magab alati seal, kus tema valib ja kus talle hetkel sobib ja just nii nagu tema tahab.

Ta lebotab päevad läbi aknalaual ja õiendab mõnede möödujatega nii kõvasti kui pasunast tuleb. Tal ei olegi pahesid. Üks on – kui õigel ajal välja ei viida, teeb hunnikud ja ojad sinna kuhu tema sisemine peremehe tunne ütleb – tavaliselt magamistuppa. Ehk siis vihjates pikale magamisele… Kutsikana oli ta üheks patuks jalanõudest sisetaldade väljasikutamine ja nendega pliidi all taganurgas maiustamine. Selge et vaenlased tuli tükkideks rebida…iseäranis kui nad veel juustulõhnased olid.

Ükskord ma avastasin magamistoas jälle oja ja vehkisin ta poole käterätiga, ta oli ülihäppi, liputas saba ja oli kohe valmis käterätimänguks – selle püüdmiseks ja sikutamiseks. Nüüd on ta targem, ei raiska enam jamadele energiat, kui on üleval mingi seatembuga hakkama saanud, siis lihtsalt ei lippa mu sabas II korrusele. Ühesõnaga – kasutab aju nagu alloleval pildil näha, mõttetegevus missugune!

Paar korda on tal parukas nii lahti, et seal kus raputab end, seal ka hunnik maas on. Tolmuimeja on töös pidevalt. Ei see meid enam häiri.

Kui ma läksin Havaile, siis rääkisin talle tõsimeeli – kui välisuks on lahti, välja minna ei tohi. Pidage mind lolliks kui tahate, aga ma panin talle pähe selle pildi. Ja ma lubasin, et tulen tagasi. Kui ma tagasi tulin, vaatas koer trepil näoga – ma ei usu oma silmi, mingi suhtkoht tuttava häälega blond. Ja kui ta peakene mu ära fikseeris, oli trepilt minuni elujooks! Ja see, kuidas ta õnnest karjus, laupa vastu mu jalgu surus ja ennast suurest õnnest täis pissis, seda rõõmu on raske sõnades edasi anda. Peale Havaid on ta muutunud väga memmekaks, vaatab mulle aknal kaua järgi ja üritab kiigata veel kasvõi ühe silmaga, surudes end vastu akent. Ja kui ma tulen tagasi umbes 20 minuti pärast, siis olen ma selline imeline väärtus, et hüpatakse ja karatakse…. Vahel tuleb ta hästi lähedale ja surub siis lauba vastu mu jalga. Siis ma räägin talle, kui kallis ta on. Oh, ta suller, naudib seda… Eks minagi.

Teda pole kunagi treenitud ega sunnitud millekski. Üks inimene vaatas kord teda ja ütles:”Issand, kui valesti ta oma sama hoiab…” Mõtlesin tookord, kuidas üks liik teise üle valitseb, korraldades isegi näitusi… Kujutad sa ette sattuda kuhugi, kus sind pannakse ketti ja sunnitakse sirgelt käima või hüppama või lendama. Õnneks ei arva mu koer kunagi, et vaat kus istub lauas, käed kammimata ja hoiab pead ka jumala viltu…ilmselt krants…

Trump on lihtsalt sõber. Tõeline ja tingimusteta. Ja ma olen väga õnnelik, et ta mu elus olemas on. Muidugi ajab ta meid kõiki aegajalt ummamuudu hulluks, aga see on nii armas ja andeksantud juba ette ja tahapoole. Trump sai 9 aastaseks. Poisikesest on sirgunud mees, silmis teatud elutarkus. Selline ta kord on! Härra, kes igal oma sünnipäeval kannab kikilipsu ja palumise peale kaamerasse ei vaata…  Palju õnne, kallis Trump!