browser icon
You are using an insecure version of your web browser. Please update your browser!
Using an outdated browser makes your computer unsafe. For a safer, faster, more enjoyable user experience, please update your browser today or try a newer browser.

Üks väike poiss

oktoober 16, 2013

Möödusime koeraga lasteaiast, kus kaugelt juba oli kuulda haledat vaikset nuttu. Võrkaia vastu toetades nuttis üks umbes 4-5 aastane väike tüdruk lohutamatult ja raskelt. Mõtlesin, et astume koeraga talle ligi ja lohutame meelt, aga keegi ennetas meid. See oli väike poiss, samavana. Astus tüdruku juurde ja keeras ta õlgadest kinni hoides ringi, niiet tüdruk tema poole vaatas ja meie poole seljaga jäi. Siis tõstis poiss kinnastes käed, võttis tüdruku näo oma käte vahele ja ütles talle silma vaadates:”Palun ära enam nuta, kallis. Ma olen siin ja kõik on nüüd hästi, eksju?”

Ma olin kui naelutatult paigal. Dziiz, väike vahva Poiss, palun ära kunagi unusta, kui vinge sa oled, avatud, siiras, suur, võimas ja õrn. Palun ära unusta neid ainsaid sõnu, mis iga kurva tüdruku hoobilt naeratavaks säravaks päikseks muudavad!

Väike poiss pani käe tüdruku õlgade ümber ja ütles otsustavalt:”Nii! Ja nüüd lähme koos ronima, eksju!” Selle väikese poisi kindlustunne mõjus isegi aia  taha tänavale!

Nad eemaldusid…ja mina seisin ikka paigal. See kestis vaid mõned sekundid, aga minut hiljem mina ikka seisan. Nagu puuga pähe saanud. Olin selles äsjanähtud liigutavas pildis täiega kinni. See oli nii päris. See oli lummav. See tundus siia aega ja ruumi üldse mitte sobivat. See tegi minuga midagi ja tõi näole naeratuse… Mõtlesin, et kuidas see ikka võimalik on, et satun sellise hetkes osalema ja kuidas üks väike poiss muutis hetkega kahe naise elu  🙂 

Hea ikka, et Poiss enne meid jõudis, sest mis oleks olnud üks lehtedes jaburdav-karglev koer sellise lohutuse kõrval, eks?