browser icon
You are using an insecure version of your web browser. Please update your browser!
Using an outdated browser makes your computer unsafe. For a safer, faster, more enjoyable user experience, please update your browser today or try a newer browser.

Unenäod vs ärkvelolek

jaanuar 23, 2011

Mäletan end lapsena vaevanud mõtet, et kumb maailm tegelikult olemas on, kas see, kui ma magan või see, kui ma üleval olen. Olen taaskord selle küsimuse juures otsapidi tagasi. Minu eelmise öö unenäost kummaline seik on siin – Väljas oli soe. Suvi. Olin võõras linnas. Mul oli seljas lühike kleit, käes toidukott. (elagu nõukogude naine!) Möödusin bussipeatusest, üks buss seisis, seal oli palju rahvast, silma jäid kaksikud tüdrukud. Buss sõitis ära. Läksin üle tee. Paar meetrit minust eespool käis noor naine, kes suitsetas. Ta võttis kotist pooliku väikse cocacola pudeli, jõi, siis raputas pudelit kõvasti ja pritsis mind. Ma ei saanud pihta, aga ütlesin, mis asjast arvan ja hakkasin naerma. Sain aru, et ta oli pudeli tühjaks lasknud ja mul oli hea lõõpida. Aga ta ütles:”Mul on teine pudel veel!” Rsk küll, mõtlesin mina, aga ei läinud ära, kuigi mäletan mõtet- miks ma ära ei lähe? Naine istus pargis pingile ja võttis pudeli välja ning ülla-ülla, selgus et tema teine pudel oli majonees! Pahvatasime mõlemad naerma. Ta suitsetas jälle, ta oli turvaline, kuigi võõras, ta meeldis mulle.Ta patsutas käega pingile ja kutsus istuma. Ma seisin jalad veidi harkis ja panin poekoti maha jalgade vahele, et see ümber ei läheks ning ütlesin talle:”Ma parem seisan, mul on kotid jalge vahel.” Selle peale pahvatasime mõlemad naerma. Siis tuli selle naise isa, kogukas, heleda peaga mees. Ta tuli kohale zhiguliga ja pagasnik oli igast kaupa täis, purgisupid, kuivained, sellised toidud, mis seisavad. Ta istus pingile ja rääkisime tallegi, tema sai ka naerda ja hästi soe, avatud olek võhivõõrastega, väga turvaline. Järgmine pilt- Kõrghoone. Lihtsalt mingid trepid, käigud, nagu üks maja, mis on kelder. Otsast lõpuni. Ülevalt alla ja vasakult paremale, igale poole. Kortereid lihtsalt polnud, olid ainult käigud, koridorid. Kõik oli valgustatud, turvaline. Hästi palju käike. Huvitav oli see, et igale poole avanes alati vaade, ükskõik, kus siis ei seisnud, sai vaadata alla ja üles, ette ja taha, vasakule, paremale. Väga kaugele. Avastasin, et vaatan alla ja ei tunne eriti midagi, aga üles vaatamine tekitas midagi. Natuke hirmulaadset segadust, kahtlust, aukartust. Tunne oli selline, et mul on vaja vaadata, sest kui praegu kardan, siis järgmine kord pean ikkagi vaatama. Nagu kogemus, mis peab kogetud saama. Mäletan et mõtlesin sealjuures mitu korda, et huvitav miks siin lifti pole, ainult trepid. Hommik. Ärkan. Tulen arvutisse ja siia on tulnud imekombel ainult üks kiri, kus seisab kolm rida- Tere tulemast planetaarsesse lifti. Alla või üles? Jeesus Elu on ikka täis üllatusi küll. Muide, kas te olete tähele pannud, milline lumi sel aastal on? Kui hästi lähedalt vaadata? Vaadake, kui lahedatest kujunditest koosnevad aiapealsed lumemütsid. Ja minu aias õitses nädal tagasi tulp. Jäi teine pisut hilja peale, aga ju tal siis oli vaja seda kogemust kogeda. Elu on lill, ma ei väsi kordamast 🙂