browser icon
You are using an insecure version of your web browser. Please update your browser!
Using an outdated browser makes your computer unsafe. For a safer, faster, more enjoyable user experience, please update your browser today or try a newer browser.

Uus Maailm? Jaaaaa! (Iga päev uus lõik)

september 18, 2013

 

Hei, kallid sõbrad! Teil pole õrna aimugi, kelle ma leidsin enda seest! Ta oli peitnud end ära kuhugi südame ja selgroo vahele, kuhugi jalataldadesse ja peopessa, tiba vereringesse ja kuhugi vallatute ajukurvide vahele eriti! Uskumatu on tema järkjärguline avastamine, avanemine, lahkamine ja lahustamine iseendas. Minu armas ego!

E.Tolle raamat “Uus Maailm” on mu laual olnud aastaid. Vahepeal käis ta kodust välisreisidel teistele öökappidele. Aga üks eluseik viitas pidevalt just sellele raamatule ja kui sellele viitamisele lisandus juba ka Universum oma tutistamisega, siis andsin alla. Otse loomulikult tabasin end panemast taaskord vana diagnoosi, millega tõmbasin jälle sae käima- „vin-vinn-vinnnn…. Ma ei viitsi sellesse süveneda, see on kuidagi raske raamat, vinn-vinnnn….“ Pealegi olin seda püüdnud lugeda ka umbes kaks aastat tagasi, enne kui ta tuurile läks. See ei õnnestunud. Ikka sain loetud vaid osa ja siis tundus see ka olevat lugu teisest dimensioonist… 

Sest mina ju ei ole paha, minus ju ei olegi midagi negatiivset, mina olen ju hea inimene. Mina ei ole kannataja, mina ei ole ohver, ma ei soovi draamasid, ma ei kanna maske, ma tee kärbselegi liiga, ma olen niiii üdini hea…

Olen ma jee! Täna seda raamatut lugedes kogen ma kehaga, milline (……..)  ma olnud olen. Kui nõrk, kui arg, kui draamalembene, kui mustritesse kinnikeerdunud jne. Lausa lust on seda kõike endas avastada!

Asjad on seotud ikka ka ja niisama ei juhtu midagi. Ma olen palju kirju saanud just ego-teemadel ja alati, kui ma soovitan kellelegi lugeda Uut Maailma, siis peaaegu alati vastatakse sellele  mulle vägagi  tuttavlikult: „Lõpeta ära, see on nii raske raamat ja nii negatiivne! Mis sa mõtled, et mu elu on praegu lust ja lillepidu, et veel seda ka lugeda? Kas midagi kergemat ei ole?“

On ikka – Pipi Pikksukk näiteks…

Ühele armsale inimesele ma olen sellest raamatust vahel väikseid lõike kirjutanud. Ka tema ütles, et see on huvitav teema, aga ta lihtsalt ei suuda seda raamatut lugeda. Ei peagi. See on täiesti okei, sest igal asjal on oma aeg. Kuna seda inimest aitasid iseennast ja oma tundeid mõista just need lõigud raamatust, siis äkki leidub veel keegi Kohalolijatest, kes tahaksid neid lõike kogeda? Alates tänasest ma tipin siia blogisse iga päev lõike sellest raamatust. Ja tipin meelega allapoole, sest see annab silmale võimaluse eelnenust üle libiseda ja ehk ka veel midagi meelde tuletada. Kõlab nagu tipikaste, aga tegelikult ongi igas lauses selles raamatus väike eneseavastamise vürts sees.

Ahjaa – Muidugi ka totaalne HOIATUS kõigile neile, kes selleks veel valmis pole –

PALUN ÄRGE EDASI LUGEGE!

 

 

 Neile, kes on valmis – kinnitage turvavöö! Me sukeldume sügavustesse ja tõuseme kõrgemale pilvedest!

 

Eckhart Tolle „UUS MAAILM“

Ego. Vaimses plaanis on tegemist teadvusetusega. Sinu mõtlemine, su mõttemeele sisu on loomulikult põhjustatud minevikust: kasvatusest, kultuurist, perekondlikust taustast ja muust. Kogu mõttetegevuse tuum koosneb korduvatest ja püsivatest mõtetest, tunnetest ja reakstiivsetest mustritest, millega sa kõige tugevamini samastud. See on ego ise. Ta koosneb mõtetest ja tunnetest, mälestustest, mille abil samastud „mina ja minu looga“.

Ego meelisstrateegiaid on kurtmine. Iga kaebus on mõttemeele loodud lugu. Sageli on sellise käitumismustri osaks inimestele negatiivsete siltide kleepimine. Halvakspanu on kurtmise ja inimeste sildstamisega kaasas käiv tunne, mis lisab egole veelgi jõudu.

Millele reageerid teistes, seda tugevdad iseeneses.

Reageerimata jätmine pole mitte nõrkus, vaid tugevus. Teisiti öeldes on siis tegu andestamisega. Andestada, tähendab läbi vaadata. Sa vaatad läbi ego, et näha igas inimolendis tema põhiolemusena leiduvat meelteselgust.

Kurtmist ei tohi segi ajada veast või ebakohast teada andmisega – seda tehakse millegi heastamiseks. Kurtmisest loobumine ei pea tähendama kehva kvaliteedi või käitumisega leppimist.

Ei ole egoistlik restoranis öelda kelnerile, et supp on külm ja vajaks soojendamist – nii jääd neutraalsete faktide juurde. „Kuidas te julgete mulle külma suppi serveerida…“ on kurtmine. Selles sisaldub mina, kellele meeldib end isiklikult külmast supist solvatuna tunda.

Proovi seda häält oma peas tabada. See on ego hääl, tingitud mõttemuster, üks mõte. Aga sina pole see hääl. Sa oled teadlikkus. Ego viitab ebateadlikkusele ning teadlikkus ja ego ei saa koos eksisteerida.

Kestvat pahakspanemist nimetatakse pretensiooniks. See on tugev negatiivne tunne, mis seondub (mõnikord kauges) minevikus aset leidnud sündmusega. Seda hoiavad elus sundmõtlemine ja mida-keegi-mulle-tegi korduv valjuhäälne või oma peas jutustamine. Pretensioon nakatab sinu elu teisigi valdkondi. Näiteks võib mingi pretensioon moonutada täiesti sinu arusaama mõnest praegusel hetkel toimuvast sündmusest. Või mõjutada su käitumist või suhtlemist kellegagi praegusel hetkel. Piisab ühest suurest pretensioonist, et nakatada suurt osa sinu elust ja hoida sind ego haardes.

Nõuab ausameelsust, et mõista, kas varjad endast ikka veel mõnda pretensiooni või kas sinu elus leidub keegi, kellele sa pole täielikult andestanud.

Ole teadlik mõtetest, mis seda lugu elus hoiavad, taju oma tunnet, mis on keha reaktsiooniks neile mõtetele.

Ära püüa pretensioonist loobuda! Ära püüa andestada!

Loobuda või andestada PÜÜDMINE ei toimi.

Kui sa mõistad, et selle pretensiooni eesmärk on üksnes võltsi enesekujutluse tugevdamine ja ego säilitamine, leiab aset loomulik andestamine. See on vabastav.

 

 ***

MINUL ON ÕIGUS, TEISED EKSIVAD!

Miski ei tugevda ego rohkem, kui see, et tal on õigus. Õige olemine tähendab samastumist vaatenurgaga, arvamusega, otsusega, looga. Selleks et sinul oleks õigus, peab keegi teine eksima.

Teisisõnu – selleks, et tugevdada kujutlust oma olemusest, pead panema teised eksima.

Alltekstiks on alati – “Nii ei tohiks olla!”

Sest kui sul on õigus, annab see tunne sulle moraalse üleoleku inimese või olukorra suhtes. Ja seda üleolekutunnet ego igatsebki ja selle abil ta ennast ka täiustab.

 

***

ILLUSIOONI KAITSEL

Kahtlemata eksisteerivad faktid! Kui väidad et valgus liigub helist kiiremini, siis sul pole lihtsalt õigus, vaid sa tead, et sul on õigus. Kas see on seotud egoga? Võib olla, aga ei pruugi. Kui lihtsalt nendid seda, mida tead õige olevat, pole see üldse egoga seotud, sest puudub samastumine mõttemeele ja mentaalse seisukohaga.

Kuid selline samastumine võib ligi hiilida väga lihtsalt. Kui märkad end ütlemas “Usu mind, ma tean” või “Miks sa mind kunagi ei usu?”, on ego juba ligi hiilinud.

Ta peitub lühikeses sõnas “mind”- Mina tunneb end vähendatuna ja solvatuna, sest keegi kusagil ei usu, mida ta ütleb. Ego võtab kõike isiklikult. Esile kerkivad tunded ja kaitsehoiak, isegi agressiivsus.

Kas kaitsed tõde? Ei, sest tõde ei vaja kaitset. Valgusele ja helile ei lähe korda, mida mõtled sina või keegi teine. Sa kaitsed iseend, illusiooni endast, mõttemeele loodud aseainet.

Veel õigem oleks öelda – Illusioon kaitseb ennast.

Kõik egod ajavad arvamused ja seisukohad faktidega segamini. Nad ei oska vahet teha sündmusel ja enda reakstioonil sellele sündmusele. Ainult teadlikkuse abil on võimalik mõista –

SELLINE ON OLUKORD JA SIIN ON VIHA, MIDA SELLE SUHTES TUNNEN.

Ainult teadlikkuse abil võid  näha olukorda või inimest kui tervikut, mitte lähtuda ühest piiratud vaatenurgast.

***

 TÕDE

Sina ise oled tõde. KUi otsid mujalt, saad iga kord petta. Tõde on sinu tegelik Olemine. Jeesus üritas seda väljendada, öeldes:”Mina olen tee ja tõde ja elu.”  Jeesus kõneleb sisimast Mina Olemisest, iga eluvormi peamisest identiteedist. Ta kõneleb elust, mis sa oled – kõige sees elav Jumal. Kui oled enda selle mõõtmega ühenduses – ühenduses olemine on loomulik olek, mitte mingi imeline saavutus – peegeldavad kõik su teod ja suhted seda kogu eluga üheks olemist, mida sügaval sisimas tunned. See on armastus. Seadused, korraldused, reeglid on vajalikud neile, kes on ära lõigatud oma sisemisest tõest, sellest, kes nad on.

“Armasta ja tee mida tahad,” lausus Püha Augustinus. Paremini ei saa sõnad Tõde väljendada.

 

***

SÕDA ON MÕTTEVIIS

Mõista ego sellena, mis ta on: kollektiivne väärtalitlus, inimmeele vaimuhaigus. Kui seda nii mõistad, ei taju sa seda enam ekslikult kellegi identiteedina. Ego tõelist olemust nähes on palju lihtsam sellele mitte reageerida. Sa ei võta teda enam isiklikult. POle kurtmist, süüdistamist, etteheiteid ega ülekohut. Keegi ei ole ekslik. Eksib vaid kellegi ego ja kõik. Sinus tärkab kaastunne, kui mõistad, et kõik kannatavad ühe ja sama meelehaiguse käes, mõned ägedamalt kui teised. Sa ei õhuta enam kõigi egokesksete suhete osaks olevat draamat. Mis on selle õhutaja? Reaktiivsus. Selle toel ego õilmitseb.

 

***

KAS SOOVID RAHU VÕI DRAAMAT?

Pole kedagi, kes rahu ei sooviks. Ometi peitub sinus veel miski, mis soovib draamat, konflikti. Sa ei pruugi seda praegu tunda. Pead vbl ootama olukorda või mõtet, mis sinus reaktsiooni käivitab: keegi süüdistab, ei tunnusta, tungib su territooriumile, seab kahtluse alla, vaidlus raha üle…jne.

Kas tunned nüüd tohutut jõudu endast läbi voogamas, hirmu, mis võib olla varjutatud vihast? Kas oled teadlik sellest, kuidas su mõttemeel tormab oma positsiooni kaitsma, õigustama, ründama, süüdistama?

Kas suudad sel ebateadlikkuse hetkel ärgata?

Kas suudad tunda, et miski sinus on sõjajalal, miski tunneb end ohustatuna ja tahab iga hinna eest püsima jääda? Miski, mis vajab draamat, et saada kinnitust oma võidukale identiteedile selles etenduses?

Kas tunned, et miski sinus eelistab rahule teadmist, et …sellel miskil on õigus?

***

 EGO ÜLETADES: SINU TEGELIK IDENTITEET

Egost vabanemiseks peab temast vaid teadlik olema, sest teadlikkus ja ego ei sobi kokku. Teadlikkus on olevikuhetke peidetud jõud, me võime seda nimetada Kohalolekuks. Kui oled maitse suhu saanud, kasvab kohaloleku jõud ning ego kaotab oma võimu sinu üle.

Egost vabanemine ei saa olla tuleviku eesmärk. Egost võib sind vabastada vaid kohelolek ning kohal saad sa olla ainult Praegu, mitte eile ega homme.

Vaimne teostumine tähendab selgust, et tajutav, kogetav, mõeldav ja tuntav pole see, kes ma olen. Ja kui Jeesus lausus:”Ütle endast lahti!”, siis pidas ta silmas – eita illusiooni iseendast! Kui ise – EGO – oleks tõesti see, kes ma olen, oleks sellest “lahtiütlemine” absurdne.

Alles jääb teadvuse valgus, mille paistel kogemused, tajud, mõtted ning tunded tulevad ja lähevad. See on Olemine. Sügavam, tõeline Mina.

Seda teades pole miski mu elus juhtuv enam absoluutne, vaid suhtelise tähtsusega. Suhtun toimuvasse lugupidamisega, kuid ära kaob olukorra absoluutne tõsidus, selle raskus.

Lõpuks omab tähtsust vaid:

KAS MA SUUDAN OMA ELU TAUSTAL PIDEVALT TUNDA ENDA TÕELIST OLEMIST?

KAS SUUDAN TUNDA SEDA MINA-OLEN-TUNNET, MIS MA PRAEGU OLEN?

KAS SUUDAN TAJUDA OMA TÕELIST IDENTITEETI KUI TEADVUST ENNAST

VÕI KAOTAN END TOIMUVAS, KAOTAN END MÕTTEMEELES JA MAAILMAS..?

***

KÕIK STRUKTUURID MUUTUVAD

Ego tahab teistelt või olukordadelt alati midagi. Ikka on tunne, et et veel ei piisa, pole küllalt, millestki on puudus. Ja see tunne vajab rahuldamist. Ego kasutab oma tahtmise saamiseks inimesi ja olukordi, ja isegi kui see õnnestub, pole ego kunagi kuigi pikalt rahul. Ego tegevust valitsevaks põhiemotsiooniks on hirm. Hirm olla keegi, mitteolemise hirm, surmahirm jne. Paraku enim, mida ego iial suudab, on nende hirmude ajutine varjamine mõne intiimsuhte, mõne uue asja või võiduga.

Miks tekib hirm? Sest ego tekib vormiga samastumisel ja sügaval sisimas teab ta, et ükski vorm pole jääv. Seega püsib ego juures alati teatud ebakinldustunne, isegi kui ta väliselt enesekindel näib.

***

 EGO VAJADUS TUNDA ÜLEOLEKUT

 Edastad näiteks uudist.”Arva ära, mis juhtus? Sa ei tea veel? Las ma räägin sulle!”  Kui oled piisavalt ergas, piisavalt kohal, võid tunnetada eneses hetkelist rahulolu vahetult enne uudise väljaütlemist, isegi kui see on halb uudis. Sest üheks lühikeseks hetkeks näib egole, et tasakaalunihe sinu ja selle teise vahel on sinu kasuks. Sel lühikesel hetkel tead sa rohkem, kui see teine. Osalt just seetõttu on paljud inimesed tagarääkimisest sõltuvuses.

Kui kellegil on minust rohkem, ta teab rohkem või suudab rohkem teha, tunneb ego end ohustatuna. Siis võib ego üritada end taastada, püüdes mingil moel teise omandust, teadmisi või võimeid vähendada, kritiseerida või maha teha.

 

***

EGO JA KUULSUS

Kuulsuse absurdne ületähtsustamine on lihtsalt üheks paljudest egokeskse hullumeelsuse avaldusvormidest meie maailmas. Mõned kuulsused langevad selle eksimuse lõksu ja samastuvad kollektiivse pettekujutlusega, mille inimesed ja meedia neile loonud on. Nad hakkavad end tavalistest surelikest kõrgemaks pidama. Selle tagajärjel võõranduvad nad üha enam nii iseendast kui ka teistest, muutuvad üha õnnetumaks, üha sõltuvamaks oma populaarsuse kestmisest. Ümbritsetuna ainult nende ülepaisutatud minapilti toitvatest inimestest, kaotavad nad võime ehedaks inimsuhteks.

Ehedat inimsuhet ei valitse ego oma kujutluste loomise ja eneseotsingutega. Ehedas suhtes toimib väljaspoole, teisele inimesele suunatud avatud ja erksa tähelepanu voog.  See ergas tähelepanu on Kohalolek. See on iga tõelise suhte eeltingimus.

***

 

ROLLIMÄNGUD:  EGO MITU NÄGU

Kui ego kelleltki midagi soovib, mängib ta oma “vajaduste” rahuldamiseks tavaliselt mingit rolli. Mõned rollid on varjatud, teised aga ilmselged, välja arvatud neid etendavale inimesele. Mõne rolli eesmärk on lihtsalt teiste tähelepanu köita.

Ego ei tea, et igasugune energia allikas peitub sinus endas, mistõttu otsib ta kõike väljaspoolt. Ego ei otsi vormitut tähelepanu (milleks on Kohalolek), vaid tähelepanu mingis vormis – tunnustus, kiitmine, imetlus…

Teiste tähelepanu pelgav tagasihoidlik inimene ei ole egost vaba. Tal on lihtsalt mitmenäoline ego, mis ühtaegu soovib kui ka kardab tähelepanu. Ego pelgab, et tähelepanu võib võtta hukkamõistu või kriitika vormi. Nii on argliku inimese hirm tähelepanu ees suurem kui vajadus selle järele. Arglikkus kaasneb tavaliselt negatiivse enesehinnanguga. Igasugune konseptuaalne enesetähendus – enda nägemine see- või teistsugusena – on ego. Olgu see siis valdavalt positiivne – Olen parim! – või negatiivne – Ma ei kõlba!

Iga positiivse enesehinnangu taga on varjatud soov olla suurim ja teistest parem. Selle üleolekutunde taga peitub teadvustamata hirm alaväärsuse ees. Arglikul egol on vastupidi. Tal on tugev varjatud soov teistest üle olla.

Paljud inimesed kõiguvad üleoleku- ja alaväärsustunde vahel, sõltuvalt olukordadest ja inimestest eluteel. Enda juures jälgi üht: kui tunned end kellegi suhtes üleolevana või alaväärsena, on tegemist egoga sinus.

***

KELM, OHVER, ARMASTAJA

Kui ego ei saa positiivse tähelepanu osaliseks, võib ta selle asemel otsida negatiivset tähelepanu, kutsudes näiteks kelleski esile negatiivse reaktsiooni. Seda teevad ka mõned lapsed.

Ohvriks olemine on väga levinud roll. Sedakaudu otsitav tähelepanu on kaastunne, haletsus või teiste huvi minu probleemide ning “minu loo” vastu. Olles kord samastunud looga, kus olen endale võtnud ohvri rolli, ei taha ma loomulikult, et see lõpeks. Ego ei soovi oma probleemide lõppu, sest see on osa identiteedist. Kui keegi minu kurba lugu kuulata ei taha, võin seda oma peas ikka ja jälle jutustada ja endale kaasa tunda. Nii saan endale kaasa tunda,ja see teeb minust kellegi – ja see on kõik, mis egole oluline.

Romantiliste suhete alguses on rollimängud väga levinud. ” Mängin kedagi, keda sa näha sooviksid, ja sina mängi kedagi, keda mina näha soovin.” See on väljaütlemata alateadlik kokkulepe. Kuid rollimäng on raske töö. Kui hakatakse koos elama, libisevad rollid käest. Alles jääb rollidest ilmajäänud ehe ego, tema valukeha nurjunud soovid, mis muutuvad nüüd vihaks, suundudes partneri vastu, kes ei suutnud kõrvaldada sügaval sisimas peituvat hirmu ja puudusetunnet.

See, mida üldiselt armumiseks kutsutakse, on egokesksete tahtmiste ja vajaduste tugevnemine. Sa satud sõltuvusse teisest inimesest – õigemini oma kujutlusest selle inimese kohta. Sel pole midagi ühist armastusega. Tõeline armastus ei sisalda mingeid tahtmisi.

***

ENESEMÄÄRATLUSEST LOOBUMINE

Kui arenesid muistsed tsivilisatsioonid, hakati teatud inimestele omistama teatud funktsioone: valitseja, preester, sõdalane, talumees, käsitööline jne. Kujunes välja klassisüsteem. Enamasti sündides kaasa saadud funktsioon määras sinu identiteedi – selle, kes sa oled teiste ja ka enda silmis. Sinu funktsioonist sai roll, kuid seda ei peetud rolliks: see oligi see, kes sa olid või kelleks sind peeti.

Soovin tavaliselt õnne neile inimestele, kes mulle kinnitavad, et nad ei tea enam, kes nad on. Õnnesoovid ajavad neid segadusse ja nad küsivad,kas siis segaduses on hea olla?

Lõpeta mõtteliste definitsioonide otsimine enesetähenduse saamiseks. Loobu mõttest, mis tagaks sulle identiteedi.

Kui loobud arvamusest, et peaksid teadma või vajad teadmist, kes sa oled, mis juhtub siis segadusega? See on ühtäkki kadunud. Kui võtad täielikult omaks, et sa ei tea, saavutad rahu ja selguse seisundi, mis on sinu tõelisele olemusele lähemal, kui ükski mõte kunagi võiks olla. Enda määratlemine mõtte kaudu tähendab enda piiramist.

***

ETTEANTUD ROLLID

Pole oluline, millist funktsiooni sa maailmas täidad, vaid see, kas samastud oma tegevusega sel määral, et see võtab su üle võimust ja muutub sinu etendavaks rolliks. Kui tabad end mõnda rolli etendamas, tekitab see äratundmine ruumi sinu ja rolli vahele. Nii saab alguse rollist vabanemine.

Olles täielikult rolliga samastunud, ajad sa käitumismustri segamini oma tegeliku minaga ning võtad ennast väga tõsiselt. Samuti omistad sa teistele automaatselt sinu omale vastavaid rolle.
 
INIMOLENDITE ASEMEL SUHTLEVAD TEINETEISEGA MÕTTELISED KUJUTLUSPILDID.
 
Mida rohkem on inimene samastunud oma rollidega, seda vähem ehedaks muutuvad suhted. Sul on mõtteline kujutluspilt mitte ainult sellest, kes on su partner, vaid ka sellest, kes oled sa ise, eriti seoses oma partneriga.

 

 

Seega – ei ole su kaaslasega ühenduses üldse mitte sina,

 

 

vaid see, kelle arvad end olevat,

 

 

on ühenduses sellega,

 

 

kelle sa arvad teise inimese olevat,

 

 

ning vastupidi.

 

 

Ilmselt toimib samamoodi ka su partneri mõttemeel, mistõttu on kahe inimese iga egokeskne suhtlus tegelikult suhtlus mõttemeele loodud nelja identiteedi vahel, mis on lõppkokkuvõttes kõik väljamõeldised. Pole ime, et suhtes on nii palju vastuolusid. Pole tõelist suhet.

 

***

 KAS ÕNN KUI ROLL VÕI TÕELINE ÕNN?

“Kuidas läheb?” –  “Suurepäraselt! Paremat ei saaks tahtagi!”   On see tõde või vale?

Kui oled õnnetu, tunnista seda esmalt endale. Kuid ära ütle:”Ma olen õnnetu!” Õnnetu-olekul pole mingit pistmist sellega, kes sa oled. Ütle pigem:

“Mu sisemine olek on õnnetu.”

Uuri seda lähemalt. Kas see on seotud olukorraga, milles viibid? Ehk peab olukorra muutmiseks midagi tegema või ise sellest eemalduma?  Kui sa ei saa midagi teha, vaata tõele näkku ja ütle: “Noh, praegu on asjad niimoodi. Võin sellega leppida või teha oma olemise viletsaks”

Õnnetu-oleku algpõhjus pole kunagi olukord, vaid sinu mõtted sellest. Ole oma mõtetest teadlik. Eralda need olukorrast, mis on alati neutraalne, alati lihtsalt see, mis ta on.

Siin on olukord                 /             Ja siin on mu mõtted olukorrast

 

Pane tähele – see mida sa mõtled, kujundab suures osas selle, mida tunned. Märka seost oma mõtete ja tunnete vahel. Ära ole mõtted ja tunded. Ole teadlikkus nende taustal.

***

ROLLIMÄNGUDEST LOOBUMINE

Teha igas olukorras seda, mida sinult oodatakse, ilma et sellest saaks roll – selline on elamise kunsti oluline õppetund. Kui sa ei etenda rolle, pole sinu tegemistes isetust(ego). Pole enda kaitsmise või tugevdamise teisest plaani. Mistõttu on su tegudel palju suurem jõud.

Kõige jõulisem ja tõhusam oled siis, kui oled puhtalt sina ise. Ent ära ürita olla sina ise. Seegi on kõigest veel üks roll, mille nimeks on “loomulik, vahetu mina”. Niipea, kui püüad olla see või teine, mängid sa rolli.

Ole lihtsalt sina ise! – on hea nõuanne ent võib ka eksiteele viia. Sekkub mõttemeel ja ütleb: “No nii, vaatame. Kuidas ma saan olla mina ise?” Edasi koostab mõttemeel mingi strateegia – kuidas olla mina? Ja see on järjekordne roll.

Kuidas saan olla mina ise? on õigupoolest vale küsimus, sest see eeldab, et iseolemiseks peab midagi tegema. Ent siin ei saa mõelda, KUIDAS, sest sa juba oled sina ise. Ära lihtsalt lisa tarbetut koormat sellele, kes sa juba oled!

“Ent ma ei tea, kes ma olen! Ma ei tea, mida tähendab olla mina ise!!!”

KUI SA SUUDAD END TÄIESTI MUGAVALT TUNDA TEADMATA, KES SA OLED, SIIS JÄÄBKI ALLES SEE, KES SA OLED. Olemine inimese taga, eheda võimalikkuse väli, mitte midagi juba ette määratletut.

Lõpeta enese määratlemine – olgu endale või teistele. Sa ei sure sellesse! Sa ärkad ellu. Ja ära muretse selle pärast, kuidas teised sind määratlevad. Sind määrateldes piiravad nad iseend, järelikult on see nende probleem.

Miks ego rollimäguga tegeleb? Ühe põhjapaneva vea, ühe alateadlikku mõtte tõttu. Selleks mõtteks on: ei piisa sellest, mis ma olen. Järgnevad teised alateadlikud mõtted: pean mängima rolli, et saada, mida vajan, olemaks täielikult mina ise… pean saama enam, et võiksin olla enamat…

Ent sa ei saa olla enamat, kui sa oled,sest füüsilise vormi varjus oled sa üks Elu endaga, Olemisega. Vormilt jääd sa alati mõnele alla ja oled mõnest üle. Olemuselt ei jää sa kellelegi alla ega ole kellestki üle.

***

PATOLOOGILINE EGO

Ego kütkes olev inimene ei näe kannatuses kannatusi, vaid ainsat sobilikku reaktsiooni olukorrale.

 

Kordame kõva häälega –

EGO KÜTKES OLEV INIMENE EI NÄE KANNATUSTES KANNATUSI,  VAID AINSAT SOBILIKKU REAKTSIOONI OLUKORRALE.

 

Ego kütkeis olev inimene ei ole suuteline mõistma, milliseid kannatusi ta iseendale ja teistele põhjustab. Õnnetu-olemine on ego tekitatud haigus, mis on võtnud epideemia mõõtmed. See on meie planeedi keskkonnasaaste sisemine vaste. Negatiivseid seisundeid – viha, ärevus, vihakmine, vimm, rahulolematus, kadedus, kiivus, jne – ei peeta negatiivseteks, vaid täiesti õigustatuks.    “Sina vastutad minu valu eest!” – see on see, millele ego vihjab.

 

Ego eo suuda vahet teha:

* olukorral,

* oma tõlgendustel sellest olukorrast

* oma reaktsioonil olukorrale

 

Võid öelda:”Kui kohutav päev!” mõistmata, et külm, tuul ja vihm (või mõni muu tingimus, millele reageerid) pole kohutavad. Need on, nagu on. Mis siis on kohutav?

Kohutav on sinu reaktsioon, sinu sisemine vastuseis neile, ning sellest vastuseisust tekkiv tunne.

Lisaks tajub ego kannatusi ja negatiivsust sageli naudinguna, sest tugevdab end teatud piirini just nende varal. Miks muidu tahaks keegi negatiivsuses kinni olla ja ennast ning teisi õnnetuks teha ning kehas haigusi esile kutsuda? Seega, kui suudad negatiivsuse mõjuhetkel teadvustada, et miski sinus seda naudib või arvab, et see on millekski hea, hakkad sa egost vahetult teadlikuks saama. See tähendab, et ego kahaneb, teadlikkus kasvab.

Kui sa suudad keset negatiivsust mõista:”MA PÕHJUSTAN PRAEGU ENDALE KANNATUSI”, on see piisav, et tõsta sind kõrgemale ego seisundi ja reaktsiooni piirest. Oled vaba oma õnnetust sesundist loobuma niipea, kui mõistad, et see on ebaintelligentne. Negatiivsus ei ole intelligentne. See tuleneb alati egost. Ego võib olla nutikas, aga mitte intelligentne. Nutikusel on omad väikesed eesmärgid. Intelligentsus näeb suuremat tervikut, kus kõik on omavahel seotud. Nutikust motiveerib omakasu ja ta on väga lühinägelik. Enamus poliitikuid ja ärimehi on nutikad. Nutikus eraldab, intelligentsus hõlmab.

***

ÕNNETU-OLEMINE KUI TAUST

Võtame ühe levinumatest negatiivsetest seisunditest, see on nii levinud, et peetakse normaalseks. Vbl sa oled sellega tuttav? Koged sageli rahulolematuse tunnet, mida võiks kirjeldada lausa kui taustavimma? Paljud inimesed veedavad suure osa oma elust selles seisundis. Nad on sellega samastunud. See tunne põhineb teatud alateadlikel veendumustel, seega mõtetel. Teisisõnu – sa ei tea, et sa neid mõtteid mõtled. Nii nagu magaja ei tea, et ta und näeb.

Alati, kui sinu elu taust on õnnetu, vaata, milline siintoodud mõtetest on kohane, ja lisa sobiv sisu vastavalt oma olukorrale.

“Midagi peab mu elus juhtuma, enne kui leian meelerahu. Ja ma panen pahaks, et seda pole veel juhtunud. Võib-olla kutsub mu pahameel selle viimaks esile.”

“Minevikus juhtus midagi, mis poleks tohtinud juhtuda, ja ma panen seda pahaks. Kui seda poleks juhtunud, saaksin praegu rahus olla.”

“Juhtumas on miski, mis ei peaks juhtuma, ja see ei anna mulle meelerahu.”

 

Sageli on alateadlikud veendumused suunatud mõnele inimesele. Siis saab juhtumisest tegemine.

 “Sa peaksid tegema seda või teist, siis leiaksin meelerahu. Ja ma panen pahaks, et sa seda veel teinud pole. Ehk paneb mu pahameel su tegutsema.”

“Miski, mida sa (või mina) minevikus tegid (n), ei anna mulle meelerahu.”

 “See , mis sa praegu teed või ei tee, ei anna mulle meelerahu”.

***

 

ÕNNE SALADUS.

Meelerahu tundmine ja endaks olemine on üks ja seesama.

Kuidas leida meelerahu praegu? Olevikuhetkega rahu sõlmides. Olevikuhetk on väljak, millel käib elumäng.

Elamise kunsti saladus, igasuguse edu ja õnne saladus, väljendub kahes sõnas: ELUGA ÜKS.

Olles eluga üks, oled üks praeguse hetkega. Siis mõistad, et mitte sina ei ela oma elu, vaid elu elab sind. Elu on tantsija ja sina oled tants.

Mis on tegelikkus? See, mis on. Elu säärasus. Vastuseis säärasusele on ego üks peamisi omadusi. See loob negatiivsuse, millel ego õilmitseb, õnnetu-oleku, mida ta armastab. Paned sel moel ennast ja teisi kannatama ega tea isegi, et seda teed, et maa peal põrgu tekitad. Tekitada kannatusi ilma ise sellest aru saamata ongi teadvustamata elu olemus.

Ego teeb just seda, mille eest teisi hukka mõistab ega näe seda ise. Kui sellele ta tähelepanu juhtida, kasutab ego faktide moonutamiseks vihast eitamist, nutikaid argumente ja eneseõigustusi.

Tuleb alustada endast ja võtta endale vastutus oma sisemise seisundi eest igal ajahetkel. See tähendab – PRAEGU. Küsi endalt:” Kas minus on praegu negatiivsust?” Ja ole seejärel ergas ja tähelepanelik nii oma mõtete kui ka tunnete suhtes. See võib esineda rahulolematusena, närvilisusena, kõrini-tundena jne.

Pane tähele mõtteid, mis näivad õnnetu-olemist õigustavat, kuid tegelikult seda põhjustavad.

Kui saad teadlikuks negatiivsest seisundist endas, tähendab – sa oled hakkama saanud! Teadlikkuse tulekuga katkeb mõtete, tunnete ja reakstioonidega samastumine. Seda ei tohi eitusega segi ajada. Mõtteid, tundeid ja reaktsioone tunnistatakse, ning sel ajal katkeb katkeb samastumine iseenesest. Toimub nihe selles, kes sa oled. Enne olid sa mõtted, tunded, nüüd oled teadlikkus, neid seisundeid jälgiv teadlik Kohalolek.

***

 

EGO PATOLOOGILISED VORMID

Mis on vaidlus?

Kaks või enam inimest väljendavad oma seisukohti ja need seisukohad on erinevad. Iga osapool on oma arvamuse moodustavate mõtetega samavõrd samastunud, et need mõtted kivinevad mentaalseks seisukohaks, mis saavad enesetähenduse. Teisisõnu: identiteet ja mõte segunevad.
Kui nii juhtub, tunnen ja käitun ma oma seisukohta (mõtteid) kaitstes, nagu kaitseksin iseennast. Tunnen ja käitun, nagu võitleksin ellujäämise eest. Olen ärritunud ja vihane, kaitsen end või ründan. Pean iga hinna eest võitma, muidu hävinen. Selline on pettekujutlus. Ego ei tea, et mõttemeelel pole mingit pistmist sellega, kes sa oled. Sest ego ongi märkamata jäänud mõttemeel. Loobu mõttemeelega samastumast. Siis kerkib iseenesest esile see, kes sa oled mõttemeelest sügavamal…

***

 

TÖÖ – EGOGA JA EGOTA

Olen kohanud paljusid, kes on oma tegemistes tehniliselt head, ent nende ego õõnestab pidevalt nende tööd. Vaid osa nende tähelepanust on pööratud tehtavale tööle. Ülejäänu on pööratud neile endale. “Kas kedagi tunnustatakse rohkem, kui mind?”

Kui töö on vaid vahend mingi eesmärgi saavutamiseks, ei saa selle kvaliteet olla kõrge. Kui nende töös tekivad takistused, kui asjad ei kulge ootuspäraselt, kui teised inimesed ei tee koostööd või asjaolud pole soodsad, siis reageerivad need inimesed olukorrale ja eraldavad end sellest, kuigi võiksid kohe uue olukorraga üheks saada ja olevikuhetke nõudmistele vastata. “Mina” tunneb end isiklikult solvatuna ja on pahane, ning suur hulk energiat kulub asjatule protestile ja vihale. Seda energiat võiks kasutada olukorra lahendamiseks, kui ego seda valesti ei tarvitaks. Enamgi veel – see antienergia loob uusi takistusi, uut vastuseisu. paljud inimesed on tõesti iseenda halvimaks vaenlaseks.

Kui abistad teisi vähe või üldse mitte, abistab Universum – inimeste ja olukordade kujul – sind vähe või üldse mitte. Oled tervikust ära lõigatud. Ego alateadlik põhitunne, ei-ole-piisavalt-tunne, paneb teda kellegi teise edule reageerima justkui oleks see teise edu minult midagi ära võtnud. Ego ei tea, et sinu vimm teise inimese edu suhtes kahandab sinu enda eduvõimalusi. Edu ligitõmbamiseks pead seda tervitama igal pool, kus seda kohtad.

***

 

HAIGUS JA EGO

Haigus võib ego tugevdada või nõrgendada. Kui kurdad, tunned pahameelt või enesehaletsust, muutub ego tugevamaks. Ego tugevneb, kui teed haigusest oma mõttelise identiteedi osa: “Olen selle haiguse käes kannataja.” Nii, nüüd me siis teame, kes sa oled…

Mõned tavaelus suure egoga inimesed muutuvad haigena äkki õrnaks ja palju kenamaks. Nad võivad taibata asju, mida poleks tavaelus kunagi mõistnud. Nad võivad pääseda oma sisemiste teadmiste ja rahuloluni. Ja siis….paranedes naaseb energia…ja sellega koos ka ego.

Kui oled haige, on energiatase üsna madal, mistõttu võib organismi enda arukus juhtimise üle võtta ja kasutada järelejäänud energiat keha ravimiseks. Sel moel ei jätku energiat enam mõttemeelele – egokesksele mõtlemisele ja tunnetele.

***

 

KOLLEKTIIVNE EGO

Kollektiivne ego on tavaliselt ebateadlikum, kui üksikisikud,kes selle moodustavad. Rahvahulgad võivad nt korda saata metsikusi, mida eraldatud üksikisik ei suudaks.

Kui uus teadvus esile kerkib, tunnevad inimesed kutset koguneda valgustunud teadvust peegeldavatesse rühmadesse. need grupid ei ole kollektiivsed egod. Sinna kuuluvatel inimestel puudub vajadus nende kaudu oma identiteeti määratleda. Nad ei otsi enam üldse mingit enesemääratlemise vormi.

Isegi kui rühmaliikmed ei ole veel egost täiesti vabad, on neis piisavalt teadlikkust, et ego eneses ja teistes ära tunda, niipea kui see ilmneb. Ja see pidev erksus on vajalik, sest ego püüab igal võimalikul moel võimust võtta ja end uuesti maksma panna.

Tuua inimego teadlikkuse valguse kätte ja see lahustada – see on üks nende rühmade peamisi eesmärke. Valgustunud kollektiivid hakkavad täitma olulist osa uue teadvuse esilekerkimisel. Valgustunud kollektiiv võib olla teadvusele keeriseks, mis kiirendab nihet planeedil.

***

 

SUREMATUSE ÜMBERLÜKKAMATU TÕEND

Sa elad enese mentaalse kujutluspildiga, mõttelise endaga, kellega sul on suhe. Kui räägid “minu elust”, muutub elu eraldatuks sellest, kes sa oled. Niipea kui ütled, või mõtled “minu elu” ja ise usud, mida sa ütled (kui tegemist ei ole  lihtsalt harjumusliku keelekasutusega), oled sa sisenenud pettekujutluse maailma.

Kui on olemas “minu elu”, tähendab see, et mina ei elu oleme kaks eri asja. Ja seega võin ma oma elu, oma kujutletava väärtusliku omandi kaotada. Surm muutub näiliseks ja ohuks. Sõnad ja mõisted lõhuvad elu erinevateks osaks, kus puudub reaalsus. Võib isegi öelda, et mõista “minu elu” on algne eraldatuse pettekujutelm – ego allikas.

Kui mina ja elu oleme kaks, kui mina olen elust lahus, siis ma olen lahus kõigist asjust, kõigist olendeist, kõigist inimestest.

Kuidas saaksin ma olla elust lahus?

Milline “mina” võiks olla elust lahus, Olemisest lahus?

See on täiesti võimatu!

Ei ole olemas sellist asja nagu “minu elu” ja ma ei oma elu. Ma olen elu. Mina ja elu oleme üks. Teisiti ei saa see olla.  Kuidas saaksin ma siis elu kaotda? Kuidas saaksin ma kaotada midagi, mida mul pole kunagi olnudki? Kuidas saan ma kaotada midagi, mis ma olen? See on võimatu!

***

 

EMOTSIOONID JA EGO

Hääl peas räägib loo, mida keha usub ning siis sellele reageerib. Need reakstioonid on tunded. Tunded omakorda söödavad energiat tagasi mõtetele, mis algselt need tunded tekitasid. Nõiaring.

Kehas emostionaalseid reaktsioone esile kutsuvad mõtted võivad mõnikord tulla nii kiiresti, et enne, kui mõttemeel neid sõnastada jõuab, on keha juba tundega vastanud ning tundest on saanud reaktsioon. Need mõtted eksisteerivad sõnaeelses staadiumis ja neid võib nimetada mitteteadlikeks oletusteks. Need põhinevad inimese minevikul, tavaliselt lapsepõlvel.

“Inimesi ei saa usaldada. Keegi ei austa ega tunnusta mind. Pean oma olemasolu eest võitlema. Raha pole kunagi piisavalt. Elu veab alati alt. Ma pole küllust ära teeninud.”

Mitteteadlikud oletused tekitavad kehas tundeid, mis omakorda kutsuvad esile mõttetegevust või koheseid reaktsioone. Nii loovad nad su isiklikku reaalsust.

***

 

INIMMEELEGA PART

Kui kaks parti on võidelnud, lähevad nad lahku ja ujuvad vastassuundades. Seejärel lehvitab kumbki part paar korda jõuliselt tiibu, vabanedes nii võitluse ajal kogunenud üleliigsest energiast. Tiibu lehvitanud, ujuvad nad rahulikult edasi, nagu polekski midagi juhtunud.

Kui pardil oleks inimmeel, jutustaks ta sellist lugu:”Uskumatu, mida ta praegu tegi! Ta tuli minust viie tolli kaugusele. Ta arvab, et see tiik kuulub talle! Ta ei arvesta üldse minu isikliku ruumiga. Ma ei usalda teda enam iialgi. Järgmisel korral üritab ta kindlasti midagi muud, lihtsalt minu ärritamiseks. Kindlalt juba plaanib midagi. Aga ma ei jäta seda nii! Ma annan talle õppetunni, mida ta kunagi ei unusta!”

Ja mõttemeel muudkui kerib ja kerib oma lugusid, veel päevi, kuid, isegi aastaid hiljem. Keha seisukohast võitlus kestab ja selle käigus mõtetele vastuseks tekkiv energia on emotsioon, mis omakorda neid samu mõtteid esile kutsub. Sellest saab ego emotsionaalne mõtlemine.

Enamik inimesi nii elabki. Ükski olukord või sündmus ei jõua tegelikult iial lõpule. Õppetund pardilt on järgmine –

LEHVITA TIIBU EHK LASE LOOL MINNA,

JA PÖÖRDU TAGASI OMA JÕU AINSA ALLIKA JUURDE – OLEVIKUHETKE.

 

 ***

 

MINEVIKUTAAK

Minevik elab sinus mäletsustena, ent mälestused ise pole probleemiks. Just mälu kaudu õpime minevikust ja minevikus tehtud vigadest.

Kui mälestused aga on su üle täielikult võimu võtnud, muutuvad nad koormaks, muutuvad probleemiks ja saavad osaks su enesetähendusest. Enesetähendus sisaldub su mälestustes ja sa hakkad ennast pidama oma looks.

Ent su lugu ei koosne mitte ainult mentaalsest, vaid ka emtsionaalsest mälust – pidevalt ellu ärkavatest vanadest tunnetest. Enamik inimesi kannab terve elu kaasas suurt hulka ebavajalikku mentaalset ja emostionaalset taaka. Nad piiravad end nurisemise, kahetsuse, vaenu ja süütundega. Nad on kõige sellega nii samastunud ja hoiavad vanadest tunnetest kinni, sest see tugevdab nende identiteeti.

Inimese kalduvus vanu tundeid jäädvustada viib olukorrani, kus ta kannab oma energiaväljas vana emotsionaalse valu kogumit, mida ma nimetan “valukehaks”.

***

 

KUIDAS VALUKEHA ENNAST UUENDAB?

Valukeha on enamikus inimestes elav poolautonoomne, tunnetest moodustunud energiavorm. Tema loomaga sarnanev algne intellekt on suunatud peamiselt püsimisele. Nagu kõik eluvormid, peab temagi aegajalt toituma ja uut energiat koguma. Ta vajab toitu, mis koosneb tema enda energiaga sobilikust energiast – samal sagedusel võnkuvast energiast. Valukeha võib toiduna kasutada iga emotsionaalselt valulist kogemust. Seetõttu kasvab ta jõudsalt nii negatiivse mõtlemise kui ka dramaatilise inimesuhte najal. Valukeha on sõltuvus õnnetu-olemisest.

Esmakordne arusaamine, et miski sinus otsib aegajalt negatiivseid tundeid, võib sind vapustada. Selle enese juures äratundmine nõuab isegi suuremat teadlikkust, kui selle märkamine teises inimeses.

Enamiku inimeste valukehad võivad olla kas uinuvas või aktiivses olekus. Kui valukeha on uinuvas olekus, unustad ekrgesti, et kannad eneses rasket tumedat pilve või uinuvat vulkaani. Valukeha uinuvas olekus püsimine on inimeseti erinev. Enamasti kestab see mõne nädala, aga vbl ka hoopis mõne päeva või mõne kuu. Harvadel juhtudel võib valukeha olla aastaid uinunud, enne kui mingi sündmus ta äratab.

 

***

KUIDAS VALUKEHA TUNNETEST TOITUB

Valukhea ärkab unest, kui ta näljaseks muutub. Samas võib mõni sündmus ta igal hetkel üles äratada. Ta võib ära kasutada kõige tühisemagi sündmuse, kellegi öeldu või tehtu. Kui elad üksi, toitub valukeha su mõtetest. Ühtäkki muutub mõtlemine sügavalt negatiivseks.

Tõenäoliselt ei pannud sa tähele, et vahetult enne negatiivsete mõtete tulekut vallutas su mõttemeele tundelaine – olgu sünge ja raske meeleolu. Igasugused mõtted on energia ja valukeha toitub su mõtete energiast. Kuid ta ei saa toituda ükekõik millisest energiast. Õnnelik ja positiivne mõte on valukehale seedimatu. Ta saab toituda vaid negatiivsetest mõtetest, sest need sobivad tema energiaväljaga.

Tavaline muster – kus mõte tekitab tundeid – on valukeha puhule vähemalt esialgu pööratud. Valukehast tulenev tunne omandab kiiresti kontrolli su mõtlemise üle, ja kui mõttemeel on valukeha võimuses, muutub mõtlemine negatiivseks.

Hääl su peas jutustab kurbi, ärevaid või vihaseid lugusid sinust, su elust, inimestest, minevikust, tulevikust… See hääl süüdistab, teeb etteheiteid, kurdab, kujutab ette. Ja sa samastud kõigega, mida hääl ütleb. Sel hetkel saab alguse sõltuvus õnnetu-olemisest.

Asi pole selles, et sa ei suuda neg mõttevoolu peatada, vaid selles, et sa ei taha seda peatada. Sel hetkel elab valukeha sinu kaudu, tahtes sinuna näida. Ja valukeha jaoks on valu naudinguks. Ahnelt neelab ta alla iga negatiivse mõtte ja tavapärane hääl su peas on nüüdseks muutunud valukeha hääleks. Valukeha ja sinu mõtlemise vahele tekib nõiaring. ga mõte toidab valukeha ja valukeha kutsub omakorda esile uusi mõtteid. Mingil hetkel on ta isu täis saanud ja pöördub tagasi unne, jättes endast maha kurnatud organismi ja haigustele vastuvõtlikuma keha.

 

***

KUIDAS VALUKEHA DRAAMAST TOITUB?

Valukeha armastab lähedasi suhteid ja perekonda, sest just sealt saab ta suurema osa oma toidust. Raske on vastu panna kellegi teise valukehale, mis on otsustanud sinus esile kutsuda reaktsiooni. Ja kui esimene kord ei õnnestu, üritab ta uuesti ja uuesti. See on toores tunne, mis otsib täiendavaid tundeid. Teise inimese valukeha tahab sinu oma üles äratada, et saaks vastastikku energiat anda.

Väikese lapse jaoks on peaaegu talumatult valus olla tunnistajaks omavanemate valukehade emostionaalsele vägivallale, see on üks peamisi viise inimeste valukeha põlvest põlve edasi anda.

Sageli käivitab valukeha alkoholi liigtarbimine.

Enamiks valukehasid tahab nii valu põhjustada kui ka kannatada. Mõned paarid, kes usuvad olevat armunud, tunnevad tegelikult vaid vastastikust külgetõmmet – nende valukehad täiendavad teineteist. Vahel on pahategija ja ohvri rollid juba esimesel kohtumisel selged. Mõned abielud, mida peetakse taevas sõlmituks, on tegelikult sõlmitud põrgus.

Võid sel hetkel endalt küsida, kas pole nüüd äkki tegemist sinu partneri tegeliku näoga, mida sa pole kunagi varem näinud ja kas sa ei teinud viga seda inimest valides. Muidugi pole see tema tegelik nägu, see on lihtsalt ajutiselt võimust võtnud valukeha. Raske on leida kaaslast, kes ei kannaks eneses valukeha, kuid ehk oleks mõistlik valida kegi, kelle valukeha poleks ülearu tihke.

Kui te olete kunagi elanud koos kassiga, siis teate, et isegi kui see loom näib magavat, teab ta ikkagi, mis ümberringi toimub. Uinunud valukehad on täpselt samasugused. Mingil tasandil ikka ärkvel, valmis käivitava teguri ilmnedes tegevusse sööstma.

 

***

TIHKED VALUKEHAD

Mõned inimesed kannavad valukehasid, mis iial ei uinu täielikult. Nad võivad naeratada ja viisakalt vestelda, kuid pealispinna all pulbitsevad õnnetud tunded. See ootab järgmist sündmust, millele reageerida, järgmist inimest, keda süüdistada, järgmist põhjust olla õnnetu. Nende valukehad ei saa iial küllalt, nad on alati näljased. Nad suurendavad ego vajadust vaenlase järele.

 Oma vastupanuga puhutakse suureks väiksed ebaolulised asjad. Need inimesed püüavad draamasse kaasata teisi inimesi, panna neid reageerima.

Mõnikord saavad niisuguse tihke valukehaga inimestest mingi eesmärgi nimel võitlevad aktivistid. Vahel saadab neid ka edu. Ometi kipuvad nende ütlemistesse ja tegudesse voolav negatiivne energia ning alateadlik vaenlaste ja konfliktide vajadus esile kutsuma kasvavat vastuseisu nende ettevõtmisele. Neile tekivad vaenlased ka nende endi organisatsioonis, sest kuhu nad ka ei läheks- leiavad nad põhjuse end halvasti tunda ja nende valukeha saab jätkuvalt just seda, mida otsib.

 

***

VABANEMINE

Valukehast vabanemine saab alguse valukeha olemasolu mõistmisest. Mis aga veelgi tähtsam – edasi sõltub see sinu võimest olla kohal, piisavalt ergas mõistmaks, et aktiveerunud valukeha kujutab endast negatiivsete tunnete tugavat juurdevoolu.

Kui see on selge, ei saa valukeha enam teeselda, et on sina ise. Ta ei saa enam sinu kaudu elada ega end uuendada.

Sinu teadlik Kohalolek katkestab valukehaga samastumise. Kui sa temaga ei samastu, ei saa valukeja enam su mõtlemist kontrollida. Enamikul juhtudest ei lahustu valukeha kohe, ent kui oled kord lõhkunud sideme oma mõtlemise ja tema vahel, hakkab valukeha energiat kaotama. Tunded ei varjuta enam su mõtlemist. Minevik ei moonuta enam su olevikutaju. Valukehasse vangistunud energia muudab seejärel oma võnkesagedust ning teiseneb Kohalolekuks. Nii saab valukehast teadvuse kütus.

Kas see tähendab, et inimesed ei vastuta selle eest, mida oma valukeha võimuses olles teevad?

 

Küsin siinkohal:

KUIDAS SA SAAD OLLA VASTUTAV,

KUI POLE TEADVUSEL, KUI SA EI TEA, MIDA TEED, KUI SA POLE TEADLIK?

 

Suuremas plaanis peavad inimesed siiski arenema teadlikeks olevusteks. Ja kes seda ei tee, kannatavad oma mitteteadvuse tagajärgede all. Nad ei haaku universumi arenguimplusiga.

Isegi see on vaid suhteline tõde. Kõrgemast vaatenurgast pole võimalik universumi arenguga mitte haakuda, ning kannatusedki on osa arengust. Kui sa ei suuda kannatuste lõputut tsüklit enam taluda, hakkad sa ärkama. Nii on ka valukehal suuremas pildid oma vajalik koht.

 

***

LASTE VALUKEHAD

Laste valukehad väljenduvad tujukuse või endassetõmbumisega, nutu – või jonnihoogudena. Vanemad saavad vaid abitult pealt vaadata, kuidas nende väike ingel mõne sekundiga väikeseks koletiseks moondub. Laps võib juba ka olla leppinud oma vanemate valukehadest pärineva valuga, ja nii võivad vanemad näha temas ka omaenda peegelpilti. Eriti mõjutavad vanemate valukehad ülitundlikke lapsi. Sageli ei tea vanemad, kuidas lapse valukehaga toime tulla. Olulisim küsimus on muidugi – kuidas nad enda omaga toime tulevad? Kas nad tunnevad valukeha eneses ära? Kas nad on piisavalt kohal?

Kui last tabab valukehahoog, ei saa just palju ette võtta. Saad vaid KOHAL OLLA, et see sinus emotsionaalset reaktsiooni esile ei kutsuks, sest lapse valukeha saab sellest vaid jõudu juurde. Valukehad võivad olla väga dramaatilised, ära mine sellega kaasa, ära võta seda liiga tõsiselt. Kui valukeha käivitas luhtunud soov, ära anna nüüd nõudmisele järele, muidu õpib laps:” Mida õnnetum ma olen, seda suurema tõenäosusega saan oma tahtmise!”  (Stop  – mida sa tundsid praegu seda lugedes, kas tõesti see mõte  elab sinus edasi? Tee paus, loe uuesti, ole kohal /  Tiina)

Veidi aega pärast valukeha taandumist, või isegi järgmisel päeval, võid lapsega juhtunust vestelda, ent ära räägi lapse valukehast, pigem esita küsimusi:

“Mis sulle peale tuli, kui sa muudkui karjusid? Kas sa mäletad? Mis tunne sul oli? Kas see oli hea tunne? Kas sellel, mis su enda võimusesse võttis, on nimi ka? Ei ole? Aga kui tal oleks nimi, siis mis see võiks olla?  Kui sa võiksid teda näha, siis milline ta välja näeks?  Kas sa oskaksid sellest pildi joonistada? Mis sellest sai, kui see minema läks? Kas see uinus? Mis sa arvad, kas see võiks tagasi tulla?”

Need on vaid mõned näited. Kõigi nende eesmärk on :

ÄRATADA LAPSES VÕIME OLLA TUNNISTAJAKS, KOHALOLEKUVÕIME.

 Küsimused aitavad lapsel ennast valukehast eristada. Ja kui valukeha lapses taas võimust võtab, võid küsida:”Tuli see tagasi?” Kasuta samu sõnu, mida laps sellest rääkides kasutas. Juhi tema tähelepanu sellele, milline on tunne. Ära kritiseeri, ära mõista hukka, ilmuta huvi, ole kohal.

On vähe tõenäoline, et see valukeha kulgu peataks, vahel võib isegi tunduda, et laps ei kuulegi sind, ometi säilib mingi teadlikkus lapse teadvuse taustal isegi siis, kui valukeha on aktiivne. Mõne korra järel on teadlikkus tugevnenud ja valukeha nõrgenenud. Lapses kasvab KOHALOLEK.  Ühel päeval võid avastada, et hoopis laps juhib sinu tähelepanu sellele, et valukeha on su üle võimust võtnud.

 

***

KÄIVITAJAD

Nii nagu igal sigaretipakil on tervisekahjustuse hoiatus, peaks igal rahatähel olema samalaadne hoiatus-

 

Tavaliselt reageerib valukeha mingile kindlale valule minevikust. Laps, kes sirgub kodus, kus rahaküsimused on sagedased draamade allikad, võib omaks võtta vanemate rahateemalise hirmu. Tal võib välja kujuneda valukeha, mis käivitub alati, kui päevakorral on rahaküsimused. Täiskasvanuna ärritub või vihastab ta isegi ebaoluliste summade puhul. Selle viha taga on püsimajäämise tugev hirm.

Inimesel, kes on lapsepälves hooletusse jäetud või hüljatud vanemate poolt, kujuneb tõenäoliselt välja valukeha, mis käivitub igas kasvõi kaudselt algse hülgamisvalugaresoneeruvas olukorras. Tugeva valukehahoo võib esile kutsuda kasvõi mõne minuti hilinev sõber või hilja koju jõudev abikaasa. Emotsionaalne valu ületab kaugelt loomuliku valu sellises olukorras.

Lapsepõlves isa füüsilist väärkohtelmist talunud naine võib märgata, et tema valukeha aktiveerub kergelt igas lähisuhtes mõne mehega. teisalt võib tema valukhea moodustav emotsioon tõmmata mehe poole, kelle valukeha sarnaneb tema isa omaga.

 

VALUKEHA VÕIB MAGNETINA TÕMMATA SINNAPOOLE,

KUST LOODAB SAMASUGUST VALU LISANDUVAT.

MÕNIKORD PEETAKSE SEDA VALU EKSLIKULT ARMUMISEKS.

 

Kui tunned ära endas tärkava valukeha, saad kiiresti selgeks, millised on selle kõige tavalisemad käivitajad. Nii mõistad neid KOHE, kui need välja ilmuvad ja oskad saavutada kõrgendatud valvsuse. Märkad küll enda reaktsiooni, aga sa ei samastu sellega. Nii ei saa valukeha su üle võimust ega muutu hääleks su peas. Võib isegi partneriga kokku leppida ja öelda talle:” See, mis sa praegu ütlesid (tegid), käivitas minus valukeha.”

Iga kord, kui oled valukeha tärkamise ajal kohal, põleb osa valukeha negatiivsest tundeenergiast ära ning teiseneb Kohalolekuks. Ülejäänud valukeha tõmbub kiiresti tagasi ja jääb ootama paremat hetke ilmumiseks. Hetke, mil oled vähem teadlik. Valukeha vajab sinu mitteteadvust. Ta ei talu Kohaloleku valgust.

 

***

VALUKEHA KUI ÄRATAJA

Valukeha hõivab su mõttemeele, seda kontrollides ja moonutades, ta lõhub su suhted. Ta muudab su mitteteadlikuks.

Valukeha eesmärgiks on suurendada õnnetu-olemise tunnet nii sinus kui maailmas.

Suurenev õnnetu-olemise tunne põhjustab suuremaid häireid sinu elus. Vahel ei suuda keha seda pinget taluda ja tekitab mõne haiguse. Või satud mõnda õnnetusse, mõnda konfliktu, draamasse. Või on seda kõike lõpuks liiga palju ja sa ei suuda enam oma õnnetu minaga elada.

Kui valukeha sinus võimust võtab, saab ta sinu ego osaks. Kõik, millega samastud, muutub egoks. Valukeha on üks võimsamaid asju, millega ego võib samastuda. Samamoodi vajab valukeha ego, et end selle abil uuendada.

Tugeva valukehaga inimesed jõuavad sageli pöördepunkti, kus tunnevad, et nende elu muutub talumatuks, kus nad rohkem valu, rohkem draamat välja kannatada ei suuda. Siis kujuneb tema prioriteediks sisemine rahu. Ta mõistab, et ei tema õnnetu lugu ega emotsioon pole see, kes ta on. Ta mõistab, et on teadja, mitte see, mida teatakse. Nii saab valukehast ärataja, otsustav tegur, mis sunnib inimese Kohaloleku seisundisse. Ta loobub vastupanust, muutub rahulikuks, erksaks, sisemiselt ja väliselt üheks sellega, mis on.

Inimarengu järgmine samm on esmakordselt meie planeedi ajaloos  teadlik valik. Kes selle valiku teeb? Sina. Ja kes sa oled? Enesest teadlikuks saanud teadvus.

 

 ***

VALUKEHAST VABANEMINE

Valukehast vabanemine sõltub nii inimese valukeha tihedusest kui ka selle inimese Kohaloleku tärkamise intensiivsusest. Mitte valukeha ise, vaid sellega samastumine on aluseks kannatusetle. Mitte valukeha ise, vaid sellega samastumine hoiab sind mitteteadvuse seisundis.

Seega – KUI KAUA AEGA KULUB, ET VABANEDA VALUKEHAGA SAMASTUMISEST?

Vastus: SEE EI VÕTA ÜLDSE AEGA.

Kui valukeha on aktiveeritud, tunned sa oma sisemist valukeha. Sellest teadmisest piisab, et loobuda valukehaga samastumast. Ja kui lõpeb samastumine, algab teisenemine. Tähendab – valukeha ei saa sind enam ära kasutada. Vanad tunded võivad mõnda aega küll elus püsida ja esile kerkida, nad võivad su teadmist ähmastades meelitada sind taas endaga samastuma, aga mitte kauaks. See ei ole meeldiv, aga see ei tapa- Sinu Kohalolek on täiesti suuteline seda ohjeldama. Tunne pole see, kes sina oled.

 

Kui tunned valukeha, ära tee viga – ära arva, et sinuga on midagi valesti!

Enesest probleemi kujundamine – see meeldib egole väga!

 

Teadmisele peab järgnema omaksvõtt, muidu ähmastub teadmine taas.

 Omaksvõtt tähendab seda, et sa lubad endale tunda just seda, mida praegu tunned. See on osa PRAEGUST. Pole mõtet vaidlustada seda, mis on. Ja kui sa hakkad vaidlustama, siis sa kannatad. Lubamise kaudu olla see kes sa oled, muutud sa ääretuks, avaraks. Kerkib esile sinu tõeline olemus, mis on Jumala olemusega üks.

 

***

KES SA ARVAD END OLEVAT?

Võid väita: “Tean, et olen surematu Vaim!”…

Kuni heliseb telefon. Äri jääb katki, auto on varastatud, ämm tuleb külla, leping öeldi üles, partner jättis maha, nad tahavad rohkem raha, sina oled süüdi jnejnejne.  Äkki on kõik need asjad olulised. Kellele? Surematule vaimule, kelle sa väitsid end olevat?

Ei, “minule”. Sellele väiksele “minule”, kes otsib mööduvatest asjadest kindlust või eneseteostust ja vihastab, kui seda ei saa.

Kui peaksid end tõepoolest vaimuks kehas, jääksid sa raskete olukordade ja inimestega silmitsi seistes täiesti erksaks ega reageeriks. Võtaksid olukorra omaks ja muutuksid sellega üheks, mitte ei eraldaks end sellest.  Ja siis saad erksusest vastuse. Vastab see, kes sa oled (teadvus), mitte see, kelle sa arvad end olevat (mina).

See on võimas ja tõhus ega muuda vaenlaseks ühtki inimest või olukorda.

 

***

KÜLLUS

 Kui mõte puudusest – olgu see siis raha, tunnustuse või armastuse puudus – on saanud osaks sellest, kelleks sa end pead, koged sa alati puudust. Tõde on: mida iganes arvad, et maailm sulle andmast keeldub, keeldud sina andmast maailmale.

Proovi paari järgneva nädala jooksul ja vaata, kuidas see muudab su tegelikkust. Ükskõik, mida arvad inimestelt mitte saavat – anna seda inimestele ise. Sul ei ole seda?

 

LIHTSALT KÄITU, NAGU SUL OLEKS, JA SEE TEKIB!

 

Väljavool määratleb sissevoolu. See kehtib ka külluse kohta.

Külluse allikas ei asu sinust väljaspool. See on osa sinust. Alusta külluse äratundmisest väljaspool. Vaata elu küllust enda ümber! Ümbritseva külluse tunnistamine äratab uinunud külluse sinus eneses. Lase sel siis voolata. Kasvõi naeratuse näol… ja sinust saabki andja.

Küsi eneselt tihti: “Mida saaksin ma siin anda?” Külluse tundmiseks pole vaja midagi omada. Kui aga tunned küllust pidevalt, tulevad asjad ise üpris kindlasti sinu juurde. Küllus tuleb nende juurde, kellel seda on. Kõlab peaaegu ebaõiglaselt, aga nii see pole. See on seaduspära.

Nii küllus kui nappus on sisemised seisundid, mis avalduvad sinu reaalsusena.

 

***

ENDA TUNDMINE JA ENDA KOHTA TEADA SAAMINE

 Kui mõned inimesed ei soovi hirmu tõttu teada kes nad on, siis teised ilmutavad täitmatut uudishimu enda vastu ning soovivad teada saada üha enam.  Sa võid olla endast nii sisse võetud, et käid aastaid psühhoanalüüsis, süvened oma lapsepõlve igasse asjaolusse, tood päevavalgele salahirme ja -ihasid ning avastad üksteise järel keerukaid kihte, millest su isiksus ja iseloom koosnevad.

Kümne aasta möödudes võib terapeut sinust ja su loost tüdineda ning teatada, et analüüs on nüüd tehtud. Võib olla saad veel lisaks viie tuhande lehekülje paksuse toimiku.  “See kõik on sinust. See sa oledki.”

Rasket toimikut koju viies asendub aga esialgne rahulolu enda lõplikust tundasaamisest kiiresti ebatäielikkuse tundega. Maad võtab kahtlus, et sinus peab olema midagi enamat…

Psühhoanalüüsis või oma minevikuga tegelemises pole midagi halba kuni sa ei aja enda kohta teadmist segamini enda tundmisega.

See paks toimik on sinu kohta. See pole sina.  See on sisu, mitte olemus.  Egost kõrgemale tõusmine tähendab sisust väljumist, enda tundmine tähendab endaks olemist ning endaks olemine tähendab sisuga samastumise lõpetamist.

Mõeldes või öeldes “Minu elu” ei viita sa mitte elule, mis sa oled, vaid mis sul on. Sa viitad sisule – vanusele, tervisele, suhetele, tööle jne. Mis peale sisu veel on? See, mis võimaldab sisul olemas olla – sisemine teadvusruum.

 

***

KAOS JA KÕRGEM KORD

Meie igapäevaelu kaootilise järgnevuse varjus avaneb kõrgem kord ja eesmärk. Iga helves lumesajus langeb oma õigele kohale.

Kui satume inimkäest puutumata jäänud metsa, näeb meie mõttemeel ümberringi vaid korratust ja kaost. Pole isegi võimalik eristada elu (hea) ja surma (halb), sest kõikjal tärkab kõdunevast ja lagunevast ainest uus elu. Vaid siis, kui meie mõttemüra vaibub, võime märgata varjatud harmooniat, pühalikkust, kõrgemat korda. Kus kõigel on oma täiuslik koht ning miski ei saaks olla muud, kui ta on, ja just nii, nagu ta on.

Seda pole võimalik mõttega mõista. Aga seda võib tajuda, kui mõttest lahti lasta, rahulikuks ja erksaks muutuda ning mitte püüda mõista või selgitada. Ainult nii saab märgata metsa pühalikkust. Niipea kui seda tajud, mõistad, et sa pole sellest lahus. Ja seda mõistes saab sinust teadlik osaline. Nii aitab loodus sul taas elu terviklikkusega haakuda.

 

***

HEA JA HALB

 Mõtlemine eristab mingi olukorra või sündmuse ja nimetab seda heaks või halvaks, otsekui eksisteeriks see eraldiseisvaks.

Ülemäärane mõtlemisele tuginemine muudab reaalsuse killustatuks.

Niisugune killustatus on illusioon, ent kui oled selle käes vangis, tundub see vägagi reaalsena. Ometi on universum nähtamatu tervik, kus kõik on omavahel seotud, kus miski ei eksisteeri eraldiseisvalt. Kõigi asjade ja sündmuste sügavam seotus tähendab, et “hea” ja “halva” mõttelised sildid on illusoorsed, viidates alati piiratud vaatenurgale, mistõttu on need tõesed üksnes suhteliselt.

Targa inimese vastus “võib-olla” väljendabkeeldumist toimuvale hinnangut anda. Hinnangu andmise asemel lepib ta toimuvaga, haakudes niimoodi teadlikult kõrgema korraga. Ta teab et mõttemeelelpole võimalik mõista näiliselt juhusliku sündmuse kohta ja eesmärki kõiksuse kangas. Sinu keha moodustavad aatomid tekkisid kunagi tähtede sees, ning kõige pisemagi sündmuse põhjused on tegelikult lõpmatud ning mõistetamatul moel tervikuga seotud. Kosmos pole kaootiline. Sõna “kosmos” tähendab korda. Kuid inimmõistus ei suudaks seda korda iial haarata, ehhkki vahel võib õnnestuda sellele pilku heita.

 

***

EGO JA OLEVIKUHETK

Sinu elu kõige olulisem suhe on sinu suhe olevikuga. Millist suhet olevikuhetkega Sa tahad? Kas olevikuhetk peaks olema su sõber või vaenlane?

Olevikuhetk on elust lahutamatu, seega langetad sa neile küsimustele vastates otsuse – millist suhet eluga sa soovid. Kui tahad et olevikuhetk oleks su sõber, on esimene samm sinu astuda: ole hetke vastu sõbralik, ükskõik, millise kuju see on võtnud, ning sa näed peagi tulemusi. Elu muutub su vastu sõbralikuks, inimesed abivalmiks, olud aitavad kaasa.

ÜKSAINUS OTSUS MUUDAB KOGU SU TEGELIKKUST.

Kuid pead seda otsust ikka ja jälle langetama – kuni sel moel elamine loomulikuks muutub. Olevikuhetke oma sõbraks muutmise otsus tähendab ego lõppu. Ego elab ajast. Pea iga su mõte on siis seotud mineviku või tulevikuga. Ajapõhise teadvusseisundi väärtalitluseks on hirm, ärevus, ootus, kahetsus, süütunne, viha…

Kui sa hõljud minevikus ja tulevikus, pole sa kunagi täiesti siin, sest üritad visalt olla kuasagil mujal.

Kui olevikuhetke nähakse takistusena, ei tule probleemidele lõppu. “Olen just see, mida sa tahad, et ma oleksin,” ütleb Elu ehk Olevik. “Kohtlen sind nii nagu sina kohtled mind. Kui sa näed minus probleemi, siis ma kujunengi sinu jaoks probleemiks. Kui sa kohtled mind takistusena, siis olengi takistus.”

Halvimal juhul koheldakse olevikuhetke vaenlasena. Kui sa vihkad seda, mida teed, kurdad ümbritseva üle, kirud toimuvat või pead sisedialoogi, arutledes, mida peab ja mida ei tohi, süüdistades ja ette heites, siis vaidled sa sellega, mis on, vaidled sellega, mis juba on olemas.  Sa teed ise elust vaenlase ja Elu teatab:” Tahad sõda – saad sõja.”  Nii koged vaenulikuna välist tegelikkust, mis peegeldab alati tagasi sinu sisemist seisundit.

On äärmiselt tähtis endalt sageli küsida MILLINE ON MINU SUHE OLEVIKUGA?

Kas ma kohtlen olevikku vahendina eesmärgi saavutamiseks, kas ma näen olevikus takistust või kas ma teen temast vaenlase? Küsi seda endalt  tihti, kuni selleks ei ole enam vajadust.

Niipea kui närkad, et sinu suhe praeguse hetkega on väärtalistluslik, oled sa KOHAL. Hetkel, mil seda oma suhtumist märkad, hakkab see lahustuma. On inimesi, kes seda nähes kõva häälega naerma hakkavad. Ja selle hetke märkamisega kaasneb võime valida – valida oleviku jaatamine ja oleviku sõbraks muutmine.

 

***

AJA PARADOKS

Kogu elu rullub lahti olevikuhetkes. Isegi möödunud või tulevased hetked eksisteerivad vaid su meenutustes või ootustes – sa mõtled neile sel ainsal hetkel, mis sul on : olevikuhetkel.

Miks juhtub siis, et hetki on nii palju? Sest olevikuhetk aetakse segi juhtuvaga, sisuga.  Olevikuhetke ruum aetakse segi selles ruumis toimuvaga. Ning see omakorda põhjustab illusiooni nii ajast kui egost.

Ühest küljest, kuidas saame eitada aja reaalsust, kui sa vajad aega asukoha muutmiseks, söögi tegemiseks, maja ehitamiseks, raamatu lugemiseks… Kõik, mida teed, näib ju aega võtvat… Selles ongi paradoks.  Ükskõik, kuhu sa vaatad, näed piisavalt kaudseid tõendeid aja reaalsusest – mädanev õun, sinu nägu vannitoa peeglis – ometi ei leia sa kunagi otsest tõendit ajast endast, sa ei koge aega ennast. Koged vaid olevikku või pigem selles toimuvat. Olevik on kõik, mis eales on.

 

***

AJA KÕRVALDAMINE

 Ei saa egovaba seisundit tulevikueesmärgiks seada ja siis selle nimel tööd teha. Tagajärjeks on vaid veel suurem rahulolematus, suurem sisemine konflikt, sest alati tundub, et sa pole veel kohal, pole veel seda seisundit “saavutanud”.   Kui egost vabanemine on tulevikueesmärk, annad sa endale rohkem aega –

NING ROHKEM AEGA TÄHENDAB ROHKEM EGO.

Uuri hoolega, kas sinu spirituaalne otsing pole mitte ego varjatud vorm. Aeg on elu horisontaalne mõiste, reaalsuse pealispind. On olemas ka vertikaalne sügavusmõõde, millele pääsed ligi vaid olevikuhetke kaudu. Seega – eemalda aeg, mitte ära lisa seda endale.

AJA KÕRVALDAMINE OMA TEADVUSEST TÄHENDAB EGO KÕRVALDAMIST.

See on ainus tõeline spirituaalne praktika. Aja kõrvaldamine ei tähenda kellaaega, aja kasutamist praktilistel eesmärkidel. Ilma kellaaegadeta oleks siin ilmas peaaegu võimatu toime tulla. Me räägime psühholoogilise aja kõrvaldamisest. Psühholoogiline aeg on egokeskse mõttemeele lõputu hõivatus mineviku ja tulevikuga ning soovimatus olla eluga üks, elada kooskõlas hetke paratamatu olevikuvormiga.

Iga kord, kui elule öeldud tavapärasest eitusest saab “JAH”, iga kord, kui lased hetkel olla, nagu see on, lahustad sa nii aja kui ka ego. Püsimajäämiseks peab ego muutma aja – mineviku ja tuleviku – olevikuhetkest olulisemaks. Ego ei talu sõbralikku suhet olevikuhetkega, välja arvatud vahetult oma tahtmise saamise järel. Paraku ei suuda miski egole pikalt rahuldust pakkuda. Kuni ego su elu juhib, leidub õnnetu olemiseks alati kaks võimalust . Esiteks – kui sa oma tahtmist ei saa. Teiseks – kui saad.

Kõik, mis on või juhtub, on Oleviku võetud vorm. Kuni avaldad sellele sisemist vastupanu, jääb vorm ehk maailm, ületamatuks barjääriks, mis lahutab sind sellest, kes sa oled vormist kõrgemal. Kui avaldad sel hetkel elu võetavale vormile vastupanu, kui kohtled Olevikku vahendi, takistuse või vaenlasena, tugevdad sa samastumist vormiga, egoga. Sellest tuleneb ka ego reaktiivsus- reageerimisest sõltuvusse sattumine. Mida rohkem reageerid, seda enam vorm sind sisse mässib.

Kui ütled Oleviku võetud vormile sisemiselt “JAH”, muutub seesama vorm ukseks vormitusse. Hajub eraldatus maailma ja Jumala vahel. Lõpetades vormile vastupanu avaldamise, kerkib vormist kõrgemal olev sinus esile kõikehõlmava Kohlaolekuna, vaikse jõuna. See on sinu olemus palju sügavamalt kui ükskõik mis vormide maailmas.

 

***

UNENÄGIJA JA UNENÄGU

Paljud asjad, mis juhtuvad, elu võetavad vormid, on loomult üürikesed. Kaduvad. Asjad, kehad, egod, sündmused, mõtted, tunded, ihad, hirmud, draamat… need tulevad, näivad olevat ülimalt tähtsad ja on kadunud enne kui arugi saad. Olid need üldse olemas?

Hommikul ärgates öine unenägu hajub ja me kinnitame:” Oh, see oli kõigest uni, see ei juhtunud päriselt!” Ent miski pidi siin tõene olema, muidu poleks see saanud tulla. Võid praegugi vaadata tagasi eelmise aasta puhkusele või eilsele draamale ning mõiSTa, et see sarnaneb vaid eilse unenäoga.

ON UNENÄGU JA ON UNENÄGIJA. UNENÄGU ON SUHTELISELT REAALNE, ENT MITTE TÄIESTI. JA SIIS ON VEEL UNENÄGIJA- ABSOLUUTNE REAALSUS, MILLES VORMID TULEVAD JA LÄHEVAD. UNENÄGIJA EI OLE SEE ISIK. ISIK ON OSA UNENÄOST.

Unenägija on aluspind, millele unenägu ilmub, mis muudab unenäo võimalikuks. See on:

absoluutne suhtelise taustal,

ajatu aja taustal,

teadus vormi sees…

Unenägu on teadvus ise – see, kes sa oled.

Meie eesmärgiks on nüüd unenäos ärkamine. Kui oleme unenäos ärkvel, lõpeb ego loodud vaimne draama ning esile kerkib parem ja imelisem unenägu. See on uus maailm.

 

***

PIIRANGUTE ÜLETAMINE

On piiranguid, mida saab ületada välisel tasandil. Kuid elus võib olla piiranguid, millega tuleb elama õppida. Neid saab ületada vaid sisemiselt. Sellised piirangud kas hoiavad sind egokesksete reaktsioonide lõksus (intensiivses õnnetu-olekus) või suudad sa alistudes neist kõrgemale tõusta.  Just seda need piirangud sulle õpetavadki!

Leidub tõsistele piirangutele alistunud inimesi, kellest on saanud ravitsejad või õpetajad. On aga neidki, kes teevad tööd inimkannatuste vähendamisel või mõne loova kingituse maailma toomisel.

Ülikoolis õppides oli mul kombeks kohvikus lõunatada. Aeg-ajalt istus meie lähedal lauas üks ratastoolis mees, kel oli enamasti kolm-neli kaaslast. Ühel päeval jäin teda silmitsema ja nähtu rabas mind. Ta näis peaaegu üleni halvatud, ta oli kõhetu ja ta pea hoidis viltu. Üks tema saatjatest toitis teda ettevaatlikult, kuid suur osa toidust pudenes välja. Aeg ajalt tõi ta kuuldavale kraaksuvaid häälitsusi ning siis pani keegi kõrva tema suu juurde ja hämmastaval kombel tõlkis kõike, mida mees öelda püüdis.

Uurisin hiljem oma sõbralt, kas ta teab seda meest.  “Jaa, see on matemaatikaprofessor, ta põeb motoorse närvisüsteemi haigust, mis halvad järk-järgult kogu keha. Tal on elada veel mõned aastad. Kohutav saatus!”

Mõni nädal hiljem põrkusin uksel kokku professoriga. Hoidsin ust lahti, et ta oma elektrilise ratastooliga sisse pääseks ja meie silmad kohtusid. Seal polnud jälgegi õnnetu-olemisest! Mõistsin, et ta oli vastupanust loobunud ja elas alistunult.

Aastaid hiljem kord ajalehte ostes leidsin ta oma imestuseks rahvusvahelise ajakirja esikaanelt. Ta polnud mitte ainult elus, vaid temast oli selleks ajaks saanud maailma kuulsaim teoreetiline füüsik Stefen Hawking. Artiklis leidus üks kaunis lause, mis kinnitas seda, mida olin tajunud aastaid tagasi tema silmadesse vaadates. Oma elust rääkides sõnas ta (nüüd juba häälesüntesaatori abil) :

“KES OLEKS VÕINUD SOOVIDA ENAMAT?”

 

***

OLEMISRÕÕM