browser icon
You are using an insecure version of your web browser. Please update your browser!
Using an outdated browser makes your computer unsafe. For a safer, faster, more enjoyable user experience, please update your browser today or try a newer browser.

Varahommik rannapargis

juuli 4, 2013
Keset põõsaid nuhkiv koer märkab äkki kedagi ja jääb läbi põõsa alumiste okste hoolega midagi jälgima. Mõtlesin, et küllap mõni loom. Aeglaselt hakkas koera saba liikuma. Läksin lähemale ja nägin eemalt üht vanamemme meie poole liikumas. Mida lähemale memm jõudis, seda hoogsamalt koer saba liputas. Kui memm meieni jõudis, lubasin koera talle lähemale, koer lakkus memme käsi ja kargles ta ümber. “Sa oled hea koer,” naeris memmeke. Astusin talle ligi ja ütlesin et tema on ka hea, kui koer niimoodi käitub. Ta vaatas mulle otse silma sisse ja küsis:”Kas te olete vaadanud, millised suured ja võimsad kuused siin on? Kui jõulised…” Ta silitas kätega alumisi kuuseoksi. Küsisin vastu: “Aga kas teie teate, kus siin pargis asub mändide kuningriik?” Ta vaatas minust läbi, naeratas laialt ja sosistas salapäraselt:” Ütlen ausalt – ei tea….aga koledasti tahaksin teada… Äkki näitate, kui tüli ei tee?”
“Muidugi näitan! Ma tutvustan teile lausa kogu õukonda…”
 
Tundsin end pool tundi kui Alice Imedemaal.
 

Huvitav on see, et umbes nädalajagu tagasi hakkas koera pargirada muutuma ja viis meid pea igal viimasel hommikul just ainsate suurte kuuskede alla pargis. Kes või mis meid Memmega kokku viis, ja miks? See polegi oluline. Oluline on, et maailmas on  veel kasvõi üks selline vanamemm, kes räägib minuga nii ühte keelt, et kuku või pikali, öeldes selgelt – ka meie generatsioon ON võimeline muutuma,  ja teeb sealjuures veel mulle salapäraselt itsitades silma – “…noh, te saate aru küll, et mul katusel ei ole ju kõik päris korras…”