browser icon
You are using an insecure version of your web browser. Please update your browser!
Using an outdated browser makes your computer unsafe. For a safer, faster, more enjoyable user experience, please update your browser today or try a newer browser.

Viimane märtsipäev

märts 31, 2015
Üks neist hallidest hommikutest, kus teed silmad lahti, väljas undab tuul, lumi ja vihm ning kogu olemine ei taha kohe mitte välja minna. Ei teki alt, ei uksest, isegi iseendast mitte.
Ütlen seda ka koerale. Ta keerab pea viltu, rõõm silmis ja arvab, et seda haigust annaks ravida. Ei tea millega, küsin ma ja keeran talle selja, lootes et ta läheb teeb köögis mulle tassitäie kohvi…
Mereäärde minekuga, vastab tema.
Eiiiiiii, paluuun, eiiii… teeme täna väikse ringi, ah?
Trump, ah? Pliiiis…
Õnneks jõuan pliidi alla tule teha. Hiljem selgub, et see on üks vägagi asjalik temp.
 
Ma ju tean ise ka, et see kõik on jutuks kena küll. Panen riidesse ja anname tuld. Jookseme ühes jutis …nojah, mõningate Trumpa jalatõstetega, Tänu Teele. Kuuseokstel on vihmapärlid ja kui need mu nägu puudutavad, on unenägude maailm puhastatud. Tänan, tänan, tänan…kõige eest, mis mul on…
Sealt otse randa. Näen juba eemalt mässavaid laineid.  Koeral savi. Hakkab sadama rahet. Näol on valus. Koeral ikka savi.
Seni kui doktorihärra roose kastab, oma kirjade ja faksidega tegeleb, imetlen ma kajakaid. Esitan taas neile igavese küsimuse – kas te chillite niisama, tiivad laiali, või on teil mingi eesmärk ka sellel vastutuult tuules hõljumisel, ah? …  Nad ei vasta, nad lihtsalt hõljuvad. Kahekesi. Võib-olla nemad on kajakamaailma Tiina ja Trump?
 
Leian märgi, mis küsib – Elad rõõmuga? Selle peale me koeraga juba irvitame laialt. Meie mõlemi karv on poriselt läbimärg ja meel piiritu, keha totaalselt ja rõõmuga otsast otsani elus! Pole küsimustki – jah, meie kaks elame rõõmuga!
Vaatame oma männipere üle, soovime neile kena päeva, kuulame nõuandeid. Koeral suht savi. Veedab aega sellega, et mässib mu rihmaga männi külge kinni ja siis hakkab minu peale karjuma, et miks ma ei liigu… No hallooooo, ajukirurg sa vist ei ole…
 
Koju jõudes riputan oma tilkuva jope soojaõhkava pliidi kohale ja kuivatan vettinud porise sõbra kasuka ka kuivemaks, puhtamaks. Panen endale kohvivee keema ja täidan sõbra toidukausi. Trump istub köögivaibal ja vaatab mulle otsa. Mediteerid? Ei, värisen. Teen pliidiukse lahti ja vaatan, mis edasi saab. Kutt sätib end sooja koha peale. Teen temast pildi ja kena poseerimise eest massaaži. Näha et pole enam mingi savi, vaid täiega mõnu. Vaatab mulle otsa ja pomiseb: Olen endale ikka hea inimese taltsutanud…
 
Oled, oled….  aga ärme homme suurele ringile lähe, ah?
 
Koer paneb silmad kinni ja ohkab tülpinult.
 
Ilus päev võib alata…
 
 
viimanemarts