Postimehest :
«President Kersti Kaljulaid nimetas Tulevikutöö konverentsil (13.09 -toim) oma kõnes käsitööd madala haridustasemega inimeste tegevuseks lisades, et õnneks on olemas internet, et need harimata inimesed saavad vähemalt oma tooteid läbi selle müüa,» kirjutas üks nördinud konverentsil osalenu Postimehele.
Ta nimetas presidendi väljaütlemist äärmiselt ebaviisakaks ja ülbeks suhtumiseks. Eriti arvestades asjaolu, et on Eestis võimalik omandada käsitöös ning tööõpetuses kõrgharidust kahes ülikoolis.
«Käsitöö hoiab Eesti kultuuri elus ja kui Eesti president ei väärtusta meie kultuuri, siis kes seda veel peaks tegema?» kirjutas osaleja, kes ei soovinud oma nime lehes avaldada. Postimehega suhelnud inimese sõnul tekitas presidendi selline väljaütlemine nii mõneski kuulajas trotsi ning pettumust. «Raske on sellise väljaütlemise peale mitte solvuda,» lisas ta.
jne…
***
Nuvatt siis… sokki kuduma ei lähe selle jubeda solvumisega… Peenart pettumusega ei hari!
HARITUSEGA INIMESED PUHKAVAD OMA AJUSID TIHTI JUST KÄSITÖÖGA TEGELEDES.
Ja kui presidendiproua (või tema käsitöölisest kõnekuduja või pigem tõlkepilutaja) pole seda ise kogenud, siis ei saa teda sellepärast ju hukka mõista ega süüdistada või talle seda pahaks panna või nüüd siis solvuda nagu laps. No missa ütled nüüd…kusse kõlbab siis?
Ma teen aeg-ajalt käevõrusid, pildistan, loon filme, paljud mu sõbrad nikerdavad millestki midagi ja tegelikult on elu näidanud seda, et me ei teegi seda niivõrd tasu nimel, kui hoopis selleks, et aju saaks igapäevaelu virrvarrist puhkust, et tavamõtted vaigistuks, et tunneks naudingut oma kätega loomisest, et kellelegi rõõmu või üllatust teha…
Haridus on midagi, mida saab võrrelda. Haritus kas on või mitte.
Vbl president pidas silmas vanemaid memmekesi, kes heegeldavad ja koovad ning müüvad tänaval oma tooteid? Ja tõesti, kui riik kingiks pensionile mineku puhul inimesele väikese maalapi, paar kilo seemneid, kilo lõnga, sügisel ja kevadel nädalase soojamaareisi ja läpaka… siis mis muutuks nende inimeste ja kogu riigi elus?
No olgem ausad- kui palju oli ühel tavalisel tänasel 80 aastasel memmel võimalust omal ajal õppida?! Käis karjas, hea oli kui läbis 4 klassi, õppis lugema-kirjutama-arvutama, oli vaja kiirelt tööle minna, et ellu jääda. Ja kui eluaegne töö sai rabatud, haigusi kaela korjatud, siis riigipensionist saab täna hädavaevu toidu ja üüri, rääkimata kuhugi soojale maale konte soojendama minekust nagu muu maailma vanakesed chillivad – siis mis sellel vaesel memmel muud üle jääb, kui sokki kududa ja see maha müüa, mh? Ja tubli on, kui nii palju saavutab! Egas vaene ei pruugi olla hariduseta. Sellistel memmekestel on hingeharitust palju rohkem kui mõnel tähtsal mehel haridust. Ja nii on.
Ja sina, kes sa presidendi kõne peale solvusid – solvuda saab ainult tõe peale, seega – MOTT. Sest koos käsitööga hoiab Eesti kultuuri paraku tõepoolest vingelt elus veel ka internet, see va imedepõld. Ja karm tõde on – kui sul ikka aju pole, ega sa siis ei oska muhvigi seal netis teha ka. Vaatad aint oma tühja postkasti ja pangaarvet, solvud end haigeks või hakkad jooma…
No kamoon – lase vabaks… :)))
KÄSITÖÖLINE,
JÄÄ RAHULIKUKS, VÕTA ASJA HUUMORIGA JA OLE TEISTE VASTU KENA!
Loo point: tõlgendamise küsimus. :))
***
Kusjuures, kaks aastat tagasi ennustas Kaur Kender edukalt tulevikku –
***
Ja ikka – Vähem vingu ja rohkem Herbertit :))