Paar aastat tagasi olin samal ajal just jõudnud Havaile. Koondasin täna mõned Havai eredamad pildid ka siia albumisse (Tiina Foto alla) kokku. Oli imeline reis, tulge ja viibige veidi aega Paradiisis. See paik on maailmas tõesti olemas. Soe, magus, tuline, voolav, leebe, armastav. Müstiline… ja koguaeg tõmbav, kutsuv, igastust tekitav.
Mark Twain on ilusad sõnad kirjutanud –
“Havai. Mitte ükski võõras maa maailmas pole mind lummanud rohkem kui see. Mitte ühelegi teisele maale pole ma mõelnud nii pidevalt ja igatsevalt. Teised muljed on mul meelest läinud, aga see püsib. Teised muutuvad, aga see jääb ikka samaks. Lakkamatult tunnen tema palsamilõhnalisi tuuleiile, tema päikselõõsas kuumavat suvist ookeani. Ja lakkamatult kuulen tema murdlainete laksumist. Ja lakkamatult närn tema pärjatud kaljusid, tema sädelevaid koski. Tema rannikul tukkuvaid lehvikulisi palme. Tema kauneid mäeharju, mis ujuvad nagu saared udupilvede kohal. Ma tunnen tema metsaüksindust. Ma kuulen tema ojade laulu ja minus elab lõhnadena tema lilleväli…”
Havai on nagu sõber, kes aegajalt mind hüüab. Ikka veel. Järjekindlalt. Tema hingeõhk on soe, magus ja pehme. Tema valgus voolib keha päev päevalt rohkem pehmeks ja lõdvestunuks nagu vaha. Mulle väga meeldis vaadata Havail vanemaid inimesi. Nad olid nii rahulolevad, naeratasid, nad tundusid olevat pilves. Nad liikusid kergelt ja pehmelt, see pidev naeratus oli nii armas. Peab vähemalt kuu elama pradiisis, et saada aru kogu olemuse ja kehaga, et saare aura ongi selline. Pehme, aeglane, voolav, nagu vaha, nagu laava. Pele.
Olen nii palju mõelnud, et kui Havaile lähen, siis mida teeks ja kuhu kõigepealt läheks. Kindlasti läheks istuks ja maandaks end kõigepealt LavaJavas, telliks taimepitsa ja maailma parima shokolaadi-tiramisu koogi.
See on päriselt ka maailma parim, ma sööks seda nii, et võtaks tüki, hoiaks suus. Laseks sulada. Siis võtaks lonksu kohvi. Juba see mõte paneb naeratama… Lihtsalt istuks seal, vaataks möödujaid, naerataks, noogutaks, lehvitaks, üle tee loksub ookean, keegi mängib vaikselt ukulelet, jalutavad inimsed, hõiked – Aloha! Ainult sellele mõtlemine paneb leebelt naeratama ja diivanisse vajuma. Lihtsalt tulebki selline tunne, et ei vaja enam midagi. Mitte midagi. Lihtsalt lõdvestud ja kõik ongi hästi. Õppisin seal lõdvestuma 110% ja see oskus on jääv.
Aga isegi kui mu silmad oleksid kinni, leiaks mu keha tee ookeani äärde, oma sõprade juurde, kelle juures osa mu südamest on. Ma seisan varbad ookeanis ja ütlen talle tere…. Ma tunnen ta rõõmu ja pehmust, tean, et võin turvaliselt sukelduda temasse. Ja siis hõikavad juba mu sõbrad delfiinikesed. Ja ma tean, et mu ujumisprillid saavad siis ka seestpoolt märjaks…
Ja siis ma lähen kohvimajast läbi, otsin oma lemmiku – Shokolaadi-makadaamia sildiga termose üles, pumpan tassitäie auravat kohvi, mis süljenäärmed kohe tööle paneb, lisan ohtralt koort ja suhkurt ja vbl pistan mõne shokolaadi või koogi põske…
Ma arvan, et ma lihtsalt istun seal ja naudin olemist. Ja kuigi see kõik on seal tasuta, ma tahan maksta selle kõige nautimise eest. Selle kuuma ülimaitsva kohvi eest, piparmündi-shokolaadi eest, vaate eest, naeratuste eest, Aloha eest. Ja siis ma vaatan üle kõik toredad suveniirid, mida ma osta ei kavatse. Lihtsalt nad on ilusad. Aga osta kavatsen ma siit küll ühe asja. Ühe hõbedast südame, mis on kummaliste joontega läbipaistev süda. Aga kui valgus selle südame peale paistab, on varjuks kiri ALOHA. Mulle meeldib see ja ma tahan seda omada.
Siis ma otsin üles Freemani ja lähen ütlen Pelele tere. Ma tahan kuulda ja näha ja tunda ja haista seda uuesti. Ma tahan aega olla. Ma tahan pildistada imeilusat kivistunud laavat, mis on kuldne ja kuninglikult sinine, mis sätendab ja särab ja on nii lummav nagu maal.
Ja siis ma lähen veel ühte müstilisse parki, kus on nii palju imesid, et jagub kohe mitmeks päevaks. Ja seal on papagoi Harry, kellest sai Harriet, sest ta munes ootamatult muna. Seal on maailma usundid koos ja seal on imelised edevad gekod. Seal on eriline lõhn, sest seal lõhnab üks õitsev puu, mille nimest mul aimugi pole, aga mul on pilt. Ja lõhn. Mälus.
Ja siis ma otsin üles ühe armsa punase ukse sellise sildiga, ja koputan …
sest seal elavad mu Havai ema ja isa –
Ja nii edasi ja nii edasi…
Kui soovid Havai pilte vaadata, siis kiika Tiina fotode alla. Võta tassike kohvi ka ja mõnule värvides…lõhnades…lilledes –
Welcome Aloha!