browser icon
You are using an insecure version of your web browser. Please update your browser!
Using an outdated browser makes your computer unsafe. For a safer, faster, more enjoyable user experience, please update your browser today or try a newer browser.

Wow ma olen elus! Nagu uuestisünd

juuli 18, 2011

Crystal Ra :

Wow ma olen elus! Nagu uuestisünd.

Kõnnin tänaval. Jalad nagu ei puuduta maad. Hingan kopsudesse värskelt õhku ja kaifin täiega ELUS OLEMIST! KEHAS OLEMIST!

Käisin teises maailmas külas. See maailm asub minu maailma kõrval. On kogu aeg paralleelselt minu omaga eksisteerinud ja kui erinev see on. Imelik on mõtelda, et kuskil elab edasi kommunism ja inimesed sellest süsteemist. Et kuskil ei teata midagi veel inimlikkusest ega Ph toidust ega positiivsest mõtlemisest või sellest, et loome ise oma maailma. Et kuskil süüakse jätkuvalt frikadellisuppi koos plofiga ning keefiri ja leiba. Et kuskil küsitakse sult, et kas susse polegi kaasas kui oled tulnud vaid hetkeks, et mitte jääda… Kus vahet pole kas oled eestlane või venelane, sest küsimus on ELUS mitte rahvuses… Seesama maailm asub minust 1 km kaugusel…

Delfiinid ja vaalad toimetasid kogu aeg. Megavõimsad on nad!

Selles maailmas viibisin 2,5 päeva. See oli esimene kord kui eesti riik maksis minu kaks päeva kinni. Siiamaani olen ainult mina plekkinud. Ei saanud ma abi kui olin Havail kinni Islandi vulkaani pärast kaks ekstra nädalat, ei ole ma abi saanud praktiliselt mitte kunagi kui on väga hädasti tarvis olnud, need väga vähesed korrad ja olen maksnud Eesti riigile miljoneid kroone maksudena. Nüüd sain esimest korda abi. Mind ei oodatud punaste vaipadega, aga olemas oli kõik eluks vajalik ja mõned imelised inimesed, kes hoolisid. Minust kui inimesest. Minu kehast ja olemisest. Nende kiire tegutsemine andis mulle ehk jätkuva elu.

Istusin seal mitu päeva ja vaatasin toimuvat. Tulevad inimesed. Täiesti katki igatipidi. Ning nad söövad valesti, mõtlevad valesti ja elavad valesti, ei liigu üldse ja teevad täiesti valesid asju. Ning siis imestavad miks neil on mädapaise või siit ja sealt tuleb lõigata. Vahepeal tundus kõik see mis seal toimus nagu mesilasepesa, ning emamesilanegi ei saanud aru kus asi algas ja kus lõppes. Inimesed olid toolide peal järjekorras. Väga kummaline. Selline maailm?!

See kõik mis minuga viimase kahe päeva jooksul toimus oli väga kummaline. Ma olin kogu aeg koostöös oma sisemise VALVURIGA. Ning kui ei oleks olnud oleks ikka väga jama ka olnud. Transformeerituna ei ole soovitav igasugu keemiat sisse endale lasta panna, aga on hetki kui muud varianti ei ole, ning siis tuleb lihtsalt tegutseda ja puhastada oma keha pärast. Minu keha ja vaim ja kõik komplekt kokku oli viimasel ajal väga suure pressi all kõikidel tasanditel. Ma ise olen nii turbo, et ainus variant mind maha tõmmata oma turbost on vaip alt ära tõmmata. Ma elan teadlikku elu – söön teadlikult, enamasti aluselist toitu, mõtlen teadlikult, teen seda mis meeldib, elan otsekoheselt ja ei neela viha alla. Miks siis minuga selline asi juhtus? Et ma võtaks aja maha. Et ma vaataks iseenda naisolemusse ja süveneks kuidas ja mis ma saaks teha, et ta oleks kogu aeg rahul. Ma olen mehestunud naine, sest ma teen kõike ise, vastutan ise ja toimetan ise, olen nii megatugev, et pole palju mehi kes julgevad mu kõrval isegi vaid seista, rääkimata pikemast suhtest. Olin ära eemal tavaelust 2,5 päeva ning korrutasin kõik on hästi. Kui tavaellu tagasi hakkasin sukelduma, siis see mis oleks pidanud olema tehtud teiste poolt, oli tegemata. Sellises situatsioonis on raske olla naine. Kui ise ära ei tee, kes siis teeb? Ja ma ei ole ainus selline naine! Meid on miljoneid üle maailma. Kuidas usaldada teisi ja mehi selles situatsioonis?

Selles virvarris mõtisklesin väga sügavalt mida tähendab olla NAINE, kes on NAINE ja mida me saame teha, et olla TÕELISED NAISED. Meil on vaja õppida olla naised ning me vajame selleks ka mehi. Tõelisi mehi. Mõndasid oli seal näha. Ma imetlesin neid. Tõeliselt. Kohal ja hoidmas oma naisi. Toetamas. Imeline, et nad on olemas!

Ma istusin maha ja panin oma mõtted paberile. Kuidas muuta süsteemi mis on ürgaegne? Võibolla selleks peavadki minusugused inimesed sealt korra läbi tormama, et transformatsioon algaks? Individuaalselt tasandilt?? Kus keegi vähemalt ütleks, et HEI nii ei saa! STOPP! Me ei saa töötada ainult tagajärgedega, me peame ennetama ja hakkama inimesi võtma täiuslike ja holistiliste olevustena. Me ei ole ainult füüsis. Lõikame midagi seest ära, aga kui põhjus jääb alles, siis tuleb sama inimene tagasi. Ma saan aru, et igalühel on vaja tööd, aga kuhu jääb siis tegelik hoolimine ja parema kodanikuühiskonna loomine? See algab indiviidist. Teadlikust indiviidist. Ilma teadlikkuseta oleksin olnud väga täbaras olukorras. Mul oli nii palju kergem. Tegelesin oma energeetikatega ja rääkisin oma kehaga. Seda võiks kõik inimesed teha endaga regulaarselt? Millal sina viimati rääkisid oma südamega? Või kasvõi oma koduga ja tänasid teda olemasolemise ja soojuse ja kaitstuse eest?

Jõudsin koju tagasi, teisel pool tänavat ning mis ma tundsin? Mu kodu oli õnnelik et olin tagasi, ta oli täitsa kurb. Tunnetasin mu kodu oli nagu sõber, kes mind ootas. Olin tund aega dushi all. Kaifisin täiega. Kui olulised on keskkonnad kus me oleme!!!! Et nad toetaks meid. Ja tõstaks meid igal moel. Energeetiline ja muud moodi teadlikkus. Sellistesse kohtadesse oleks vaja transformaatoreid. Hingenõustajaid, kes aitaks inimestel aru saada, et nad pole vaid füüsiline keha ning see mis füüsilises kehas manifesteerub näitab, et muudes osades on midagi nihkes. Olen sellele kehalisele kogemusele tänulik, kuigi see polnud kergete killast. Olen ikka üks sitke juurikas ja väga tugev. Mu keha ja vorm mis füüsiliselt on murdmatud. Ning oma vaimuga tegin päris kõva töö ära selles vanas kontekstis. Eks meil kõigil omad eesmärgid ning vaim juhendab meid transformaatoreid nagu korstnapühkijatena keskkondadesse, kus meid on väga vaja. Suurema eesmärgi nimel on see täitsa okei. Kuigi võib seest õõnsaks võtta. Edasi kentuki tüdrukud!

Tahan selle looga ütelda seda, et kallid naised, kui teil on paha olla või midagi vaevab teid, leidke kindlasti keegi keda saate usaldada ja küsige oma lähedaste arvamust. Ning kõigele hoolimata usaldage iseenda sisehäält kõige rohkem. Uues ajas ei saa asju alla suruda ning varem või hiljem juhtub kõik nii nagu peab. Aga me pole siin selleks, et kannatada. Oleme siin selleks, et me elu oleks igapäevaselt pidupäev! Ja see on meie valik, kas maalime oma päeva halliks, valgeks või mustaks või hoopiski kuldseks. Ja iga kogemus on väärt kingitus!

Pilt Paul Mac Isaac, Hawaii