1.mai, 2010
Kuidas teie end tunnete? Kõigutamine rahunes vahepeal justkui maha. Nii maha et tekkis tasakaal. Tohhoo tillae…. Alguses on tasakaalus olemine nagu kaaluta olek. Lihtsalt olemises olemine. Väga õnnistav, puhas ja võimas olemise tunne, kus vaatad ükskõik mida ja valiku korral oled osa temast. Selline avardumine ja hõljumine on suurepärane, aga miski aja pärast tahaks ennast sirutada, keerata, väänata, joosta, hüpata, liikuda, keerelda… Ma ei suuda ega taha olla enam 0-seisus. Johhaidiii, piisas vaid ühest selgest teadlikust otsusest! Kui ennast kasvõi ühe mingi x-mõõtühiku võrra positiivsuse poole kallutasin, toimus tõeline lend. Ja minek…
…Lähme sõidameeee – ainult hoia kinni – mulle meeldib see – mida minuga teed… 🙂
Olen täna melanhoolselt laisk. Meenuvad asjad minevikust, väiksed seigad, tibatilluksed pilgud, kerged puudutused. Hästi õrnalt. Vahel sõidab minevik ikka sisse, ülla-ülla… Aga nii leebelt ja kergelt pole see kunagi juhtunud. Olen palju kirjutanud ja püüdsin täna hommikul öist tööd jätkata… paraku hakkasin hommikul postkastis kevadist suurpuhastust tegema, langedes viimase 3 aasta mõnusasse memorisse. Kui palju emotsioone, armastust, tuld, sõnu, sõnu, sõnu… Lahe on aga see, et mälestus lihtsalt on. Ilma erilise emotsioonita. Lihtsalt on, imeilus oma tookordses eheduses. See on huvitav tähelepanek ja suur muutus. Ja ma mõtlesin siis, et kirjutan öist lugu edasi… mmm, ei viitsi, tahaks liigutada füüsiliselt., aga kas keha ka tahab?… Olla töörahvapühal laisk? hm Pahvatasin ühe oma mõtte peale naerma… Kogu fämili vaatas mind kaastundlikul pilgul ja otsustasin teha tibagi füüsilisemat kui arvutis istumine ja omaette kohtlaselt kihistamine- hakkan köögikappe tühjendama. Kui hakkan 🙂
Aga naerumõte ise oli selline, et ma kirjutaks hea meelega täitsa ausa raamatu :
“MINA OLEN MUINASJUTULISELT LAISK!”
Tõesti, osake olla laisk. Mõnulege ja mugavlege. Nautige isennast ja olemist!