2022 aasta 27-s nädal, hakka juba lõppema!
Lahkusid mu kallis onu Vello ( https://www.kohalolu.com/onu-vello/ ) ja armas sõber Ange.
Kogen sel nädalal, et lein võib olla lohutamatu, käies lainena üle. Saan endaga ju hakkama, lihtsalt on tunne ja tahtmine mõnda seika täna meenutada.
(Muidugi musta huumori austajana pean paraku tunnistama, et kaks
kolmekäigulist lõunasööki ühes nädalas on mulle emotsionaalselt liig mis liig!)
Täna ma lehvitasin hüvastijätuks Angele.
Angega olen läbi elu seilanud umbes 45 aastat.
Kord tihemini trehvates, kord harvemini.
*
Olime Sinuga 5ndas klassis nagu püksid ja särk, ütles mu ema. (Keda ma petan! Minu ema tundes teab igaüks, et ta kasutas sõna “püksid” asemel ühte teist p-tähega algavat sõna 🙂 )
Saatsime teineteist koju 2 km, pikki tunde. Sina saatsid mind minu koduni, siis saatsin mina sind koju jne. Mu ema naeris alati, et meil on mingi igavene lõputu saatmine…
Täna saatsin mina sind.
Ja tulin ilma sinuta koju.
Aitasime teineteisel mööda saata teismelise segased ajad, said proovitud esimesed suitsud ja veinid. Ei toimunud mingit mässamist, pigem oli see lihtsalt arusaamatu aeg. Meist kumbki ei mässanud, sest vanemad olid vanemad ja vanemate arvamus luges, oli oluline. Me olime teismelisena alles lapsed, õmblesime nukkudele kleite, lõikasime vanu postkaarte pusledeks ja kirjutasime koos põnevaid lugusid, jalutasime ja naersime väga palju. Meil ei olnud koos kunagi igav. Me ei tundnudki sellist sõna.
Soovin igale teismelisele sinusugust hinge kõrvale!
Kui ma fotoka sain, pidid sina olema modelliks. Kuidas ma imetlesin alati su tumedaid pikki lokke ja õppisin su juuste peal igasuguseid patse punuma! Olid alati minuga nii kannatlik ja leebe… Aitäh sulle!
Sa olid mu pinginaaber, sa olid hea õpilane. Viieline. Minu jaoks muidugi puhas kuueline. Mind kool ei huvitanud üldse. Aga sa tegid omad ülesanded, siis võtsid minu vihiku ja täitsid sealgi möödaminnes lüngad. Olid tark ja tubli meie kahe eest.
Olid alati nii abivalmis ja osavõtlik!
Me käisime palju kinos, vaatasime valimatult ära kõik filmid, võisime filmi teemal vestelda päevi, meie jaoks võis film edasi kesta ja kesta! Ranna kinos käisime kord vaatamas filmi “Valged roosid minu mustale õele”. Järgmisel päeval kinno minnes oli suur üllatus, kui jällegi seesama film oli. Vaatasime uuesti. Kui seesama film ka kolmandal päeval oli, me ei lahkunud. See oli väga kurb film, see oli meid täiega ära tüüdanud ja me lihtsalt naersime. Aga kõik ümberringi nutsid ja olid meie kahe peale pahased. Naeru tagasi hoidmine osutus aga veel naljakamaks…
Lastena me arvasime, et võiksime olla õed.
Teismelistena igatsesime elada lähestikku, et saaks rohkem koos olla, et vähem saata.
Noortena lootsime, et saame kunagi sugulasteks ja loome kodud lähestikku.
Tulemus – meie abikaasad on vennad. Seega me kandsime ühte perekonnanime.
Meil sündisid lapsed, sinul kaks tütart, minul kaks poissi.
Sa elasid ilusa elu. Meie kõigi jaoks valusalt üürikese.
Täna ütles üks kallis inimene – “Elu ongi see lühike kriips kahe aastaarvu vahel.” Tõde.
1965 – 2022
Sa lahkusid ilusal ajal. Pärnad õitsevad, nende magus aroom jääb ilmselt su lahkumist alatiseks meenutama…
Aitäh, et sa aitasid mul elada.
Aitäh, et sa mul alati olemas olid.
Aitäh, et sain sinuga jagada nii naeru kui pisaraid,
viha ja vaimustumist, tarkusi ja lollusi.
Riideid. Kingi. Torti. Veini. Sigarette. Koolipinki. Saladusi. Elu.
Ja tead, mis veel – ma sain täna oma kahe poisi kõrvale tütred.
Luban sulle, et armastan, toetan kõiges Maritit,
ja hoian Memmul ka silma peal.
Hüvasti! Armastan ja austan sind, kallis sõber,
mul oli suur au sind tunda!
Armastusega, ja kuigi hetkel ajutises leinalaines,
SIIS SÜDAMES TÄNUS JA RÕÕMUS, ET OLID MU ELUS OLEMAS!
Tiina.
*
…Ja on ju tore elada siin ime-imelises ilmas,
kus lihtsalt ei saa teisiti, kui rõõmustama peab.
Ma nutan ainult siis, kui miskit on mul silmas.
Ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head…