Emadepäev.

Algas päikesetõusu ajal saabuva sms-ga Moskvast vanemalt pojalt- “Head emadepäeva!”
Aitäh. Õues säras päike ja oli kuidagi hullumeelne toas vahtida. Kuigi tegemised ajasid mind taga. Nad isegi ületasid kiirust, et mind tabada…aga ma olin kaval – ma viskasin hoovis päikse käes pikali, olin vaikselt maadligi ja täitsin Maiule Iirimaal antud lubaduse:”Minul, kui emal, on ette nähtud vähemalt üks päev aastas, kus ma ei tee emategusid, vaid võin olla olemas.” Seega – vaba päev! 
Koorisin riidest lahti ja paludes juba ette vabandust päikeselt oma kahvanäo pärast, avastasin õudusega, et pagan…talv oli vist tõesti jube külm – karvkate turritas… Aga ok, ma olen nagu olen ja vedelen oma karvases olemises. Lisasin õli ja karvkate sai tünga. Vähemalt ennast petsin ära. Sile ja kena sekundiga! 
Lesin ja üle minu hoovab soe tuul. Pea kohal õitsev valge hüatsint lummab oma lõhnaga… Täielik vaikus, mitte ühtegi mõtet… Kurat! Igav on!… Keha ja Vaim, oleme olemises ja kuulame, maitseme, nuusutame, tunnetame seda, mis meie ümber on, hinnangut andmata. Läks!
Kuulame. Wow…naabrimemmel on lapsed ja lapselapsed õues. Kuulame…
“Tüdrukud, käsi pesema!”
“Miks sa tirid koera niimoodi?”
“Vaadake nüüd seda last, ma ju ütlesin, et ta on kahtlaselt vaikne. Nüüd ennast üleni märjaks mäkerdanud…”
“Suitsu tahaks.”
“Emmmaaaaaaaaa, mesilaneeeeeee…!”
Teiselt poolt aeda kostub vähe rahulikum tekst.
“Ema, kuhu ma lilled panen?”
“Too taldrikud ka…”
“Ära kauaks jää!”
“Anna tsemendikott!”
Kostub keavamist. Huvitav. Mida nad emadepäeval kaevavad? Mis toimub? (Meenub Baskin; “Vaata kõhklused on. Ega kahtlusi eriti ei ole, aga kõhklused, need ei lase magada”…)
Lapsekisa segi koerahaukumisega, nõudekolin, klaasid, kohvi segamine tassis. Kahel pool sama. 
Stere-stere-stere-ereo-stereoraadio…..  Proovin need helid blokeerida ja kuulata loodust. Üle minu, päris üle minu nahapinna sumiseb mesilane. Nii lähedalt, et nahk lausa tundis seda põrinat-suminat… Raamatu peale maandub suur kirju liblikas. Kaselehtede lõhn. Segi grilliga. Muld. Kas on võimalik, et kuskilt tuleb toominga lõhna? Vaatan kaske ja näen tema aurat. Alles paar päeva tagasi polnud ühtegi lehekribalatki. Siis oli õrnroheline aimatav toon, õrn nagu hingus. Ja täna äkki laraki! lehed…. Lahe värk. Kask ruulib täiega.
Vaikus ja tuuletus. Kuumus. Harjumatu veel, aga nii igatsetud! Milline nauding… Uksumatu, kuidas kogu kehapind naudib päikese paitust! Sulamise ja lahustumise tunne. 
Otsustan minna ema juurde, ikkagi emadepäev. Vahepeal saan kingituseks Merkalt südame. Saage teie ka!

Ema on parim, mis mul on. Minu ema ongi maailma parim ema. Ainus, mida ma talle soovin, on et tal oleks valutu ja rahulik elu. Et poleks peavalu ja saaks liikuda piisavalt. Ta on nii armas, teeb mulle kohvi ja võtab kapist koogikese. Super… Vahva, kui emad saavad kokku ja räägivad lastest ja lastega. Ema on ema. On ema. Alati.
Otsustan koju minna jalgsi. Olen viimased päevad olnud pikalt arvutis ja keha vajab liikumist. Jooksutoss ja päike toetavad mind. Midagi teeb mind rahutuks ja ma ei mõista kohe, mis see on. 
Jõuan meie vana koduni ja saan äkki aru. Ma olen ajas 30 aastat tagasi marssind ja lähen mööda kooliteed. Okeiiiii…  Ilmselt on vaja see kõik füüsiliselt läbi teha ning ennast lõplikult sellelt teelt kokku tõmmata. Samm ja mälestus. Tunnen nii palju tundeid. Tõmban end kõigest tagasi. Teele endise kodu ja kooli vahele jääb klassiõe kodu. Seisatan korraks temagi akna all ja tõmban end tagasi. Millised hetked. Klaver ja kurgisaiad… Lasen neil minna, vabastades ennast möödunust. 

Jõuan koolini. Läbi akna paistab tüdrukute vets, kus vahel sai oldud ja tundidest viilitud. Tagasi! Käsitööklass….haaaa…oli alles koht. Sel ajal kui teised kudusid kinnast, liigutasin mina suvalt neid nelja varrast ja tegin targa näo. Armastan heegeldamist. Sellega seoses ütles kunagi ammu üks tark tädi telekas telekooli saates: “Pole sugugi ükskõik, kuhu te selle heegelnõela torkate!” hahahaaaaa…ei ole, ei ole. Minagi tean, elu õpetas.
Ma ei suutnud kududa, ma vihkasin seda neljal vardal nikerdamist. Kahega oli ok, aga neljaga sebis mu armas ema väga vilkalt. Ja nii ta minu eest ka kindad valmis kudus, mille eest ma 5 sain. Tagasi! 
Ka alatisest higilõhnalisest võimlast ja staadionilt – tagasi… 
Olen kodus. Võtan koera ja lähen randa. Ja ikka tegelen endaga. Naerma ajab. Mina tirin ennast ja koer tirib mind. Õhtul tegelen hingamisega.

Täna on esmaspäev. aga ma tirin ennast alates eilsest väga aktiivselt tagasi. Tõmban end ka inimestest tagasi. Ilmselt on osa ka toidul, mida tarbin…õigemini – mida ei tarbi. Söön ühe korra päevas. Puhastun. Nii paljudel tasanditel. Vaim valis, keha toetab või sebivad nad vastupidi? vahet pole. Vaatame, mis saama hakkab. Tegin suuri tegusid, otsustasin otsuseid.
Ja õhtul kutsus üks armas ingel mind jooksma. Mere äärde. Läksime jalgupidi vette ja tervitasime merd. Mõnusalt soe! Seal tekkis jooksuinglil teooria selle kohta, miks meri praegu nii soe on. Nimelt maa ei jõudnud ju ka ära külmuda, kui lumi äkki tuli, niisiis – ka jää võis väga äkitsi ja ruttu tulla, niiet meri ei jõudnudki ära jahtuda. Loogish. Kõik keeruline on nii lihtne nagu lapse lalin. Ja soe.