15.august, 2010
Alistumine.
Oi, kui eriliselt huvitavaks on muutunud minu elu!
Trollid ei ole minust loobunud ja toovad mu teele üllatusi ning avastusi. Kas just Norra trollid, aga ilus oleks neid pikaninalisi ju uskuda.
Ma panin selle loo pealkirjaks Alistumine, sest mu elu on seda. Alates Tromsö tormisest mäest, kus võitluse (loe:nurisemise) mõtetust ära tabades sai sujuvalt üle mindud alistumisele. Et midagi muutuks. Selleks, et midagi muutuks, on kõige lihtsam mittemidagitegemine, ka mittemidagisoovimine ehk siis täielik alistumine. Loodusele. Olukorrale. Universumile. Oma jumalikule teele ja tõele.
Paar päeva tagasi oli mu juures Crystal koos ühe Norra neiuga. Tüdruk tuli Norrast, et saada transformatsioon just läbi Crystali. Otsustasime talle pakkuda pisut tunnetada alistumist. Ta on elukutselt klaveriõpetaja. Pärnus on Riiamarii poes, kohvikupoolel, täiesti hääles klaver. Et teha asja norrakale põnevamaks, sidusime ta silmadele räti. Jätsime auto kiriku juurde ja talutasime ta Riiamariisse, klaveri ette. Ta kobas klaverit ja tunnetades liikuvaid klahve, venis ta nägu laiale naerule:”Ooo, piano!” See oli nii võrratu hetk. Ma nägin ja tajusin ta kerget värelust ja hirmu, aga ta lihtsalt lasi end juhtida. Ja siis ta mängis. Algul silmad kinni, aga siis võttis Crystal tal salli silmadelt. Ümbrust vaadates pahvatas ta küll naerma, aga jäi endaks ning mängis edasi. See oli imeilus. Mõned inimesed sõid rahulikult kohvikus, ettekandjad liikusid laudade vahel. Aeg oli paigal nagu valgus. Riiamarii kohvikus on väga eriline valgus. Ten points teile selle müstika eest, tublid naised!
Mõni hetk hiljem hakkas Crystal laulma südamelaulu ja norra neiu saatis klaveril. Improvisatsioon ruudus! See norra-eestikeelne südamehelin oli nii lummav, et üks mees unustas kahvli poolele teele ja lihtsalt kuulas, suu ammuli. Neid kahte inimest klaveri taga vaadates ja filmides, ning akna taga sagivat turistide liikumist nähes, tundus mulle hetkeks, et me kolm oleme hoopis teisest loost, hoopis teiselt planeedilt, hoopis teisest ajast ja ruumist… Mees pani lõpuks kahvli toiduga suhu, vangutas pead ja sõi edasi. Kui lugu lõppes, särasid loo loojad väga eriliselt. Vaadake, see on pildilt näha. Selline on loomise energia, olemise ehe rõõm. Ja kui vaatate, siis ärge unustage et kõige tähtsam on silmale nähtamatu- tunnetage hetke südamega. Ma usun, et see kogemus oli imekaunile norralannale eriline uue elu algus.
Usaldusele ja alistumisele mõeldes, otsustasin Crystali ja norra neiuga kulgeda kaasa Tallinna. Tagasi pidin olema järgmisel päeval, sest siis oli kirjas üks at. Mõtlesin, et igaks juhuks saadan sellele inimesele ka kirja, et võin hilineda. Ta saatis mulle vastuse, mis mind vapustas, sest seal oli lause “Usaldan voolu ja alistun.” Vaatasin seda sõnumit nagu oleks puuga pähe saanud. Jälle alistumise teema! Püüdsin autos selle üle mõelda, aga kohalolu hetkes oli olulisem minu jaoks veel pisut keerulisest alistumise teemast.
Tallinnas kulgesin edasi järgmise märgini. Leidsin kassipojad ja ühe vahva andeka tüdruku, kes on teinud üle 50 vallatu sõrmuse ja loob muusikat ning kirjutab. Ta näitas mulle oma töid ja ma pildistasin üht lehekülge tema vihikust. Ma annan selle siin edasi, sest kui üks väike inimene on sellise suure tõe läbi oma käte paberile pannud, siis on seda sõnumit maailmale hetkel väga vaja! Mõtisklesin nende asjade üle, läksime õue, sõin mustsõstraid ja tikreid ning naersin endamisi, et vaat kuhu ma siis nüüd jõudsin oma hommikuse alistumisega universumile. Pole paha. Vaatasin taevasse ja märkasin, et keegi on nõustumise märgiks tõstnud pöidla. Pilt räägib enda eest:
Paari tunni pärast istusin Kristiina praktilises loengus. Teadsin kogu kehaga, et midagi hakkab kohe-kohe toimuma, õhk oli ärev. Olin kohalolus kuni Kristiina lauseni:”Ma alistun Universumile ja olen valmis läbi avatud südame vastu võtma kõike, mis on minu kõrgemaks hüvanguks vajalik.” Jälle alistumine… Ma ei kuulanud enam midagi, mis Kristiina rääkis, vaid kordasin seda ainukest lauset. Siis ma veel ei taibanud, et teen eeltööd millelegi suurele. Millelegi, mis toimub järgmisel päeval.
Samal õhtul saime kokku kolmekesi- Kristiina, Crystal ja mina. See oli soe armas kohtumine. Pikk ja väga vajalik, voolates alistunult rõõmuga hommikutundidesse.
Hommikul arutasime Kristiinaga, et paneks veel korraks jalad kokku. Tegime seda.
Nüüd ma panen selle kirja, mis edasi anti. Ja teate, ma lausa tunnen, et lugejate hulgas on inimesi, kes seda ei mõista. Aga ma ei lase end sellest enam segada. Ma lihtsalt tunnen südamega väga selgelt, et on inimesi, kellele see teema on juba hädavajalik kätte saada.
Vaimolend, kes on kehastunud Maa peal ka Jeesusena, ehk siis Kristusenergia, juhtis seekord meie protsessi. Ta võttis koha Kristiina selja taga ja hoidis käsi ta õlgadel. Tal oli meile midagi edasi öelda. Midagi alistumise kohta. Ta rääkis:
“Alistuge täielikult jumalikule tahtele enda sees. Teist saavad loojad, kui läbi teie avaldub jumalik tahe. Alistu jumala tahtele, mitte muule.”
Alistun. Istun, jalad surisevad vastu Kristiina jalgu ja selline tunne nagu jalatallad oleksid täis nööpnõelu. Alistu täielikult jumalikule tahtele endas. Kordan ja tunnetan. Jah, alistun küll. Kogu kehaga, kogu täiega. Olen alistunud. Kehaline tunnetus muutub iga kordamisega. Viilida ei saa, sest kohe öeldakse- sa ei alistu, korda veel ja veel ja veel… Tunnetan äkki, kuidas mul ei ole enam mitte midagi. Peale sügava ja suure rahutunde. Peale olemasolemise tunde. Ja kas ma tahan sel hetkel midagi? Ei, ma ei vaja mitte midagi. Sest ma ise olen kõik. Oma alistumises. Tunnen sarnast tunnet kehas nagu mäe otsas Norras. Kogu keha hakkab umbes 20 cm kauguselt nagu energeetiliselt virvendama, surisema, elama. Kordame lauseid kaua.
Kristusenergia pöördub läbi Kristiina minu poole ja palub mul oma pühal naisel endas lasta tõusta. Ma ei saa ööd ega mütsi aru. Seda mõistetakse kohe ja järgneb seletus. Jätan selle enda teada, see info ei ole nii oluline. Kehalised tundmused ja igasugused võnked on kiired. Tunnen närivat valu oma naisorganeis. Panen käed kõhule ja palun hellemat kohtlemist. Avan korraks silmad ja märkan, et Kristiinagi hoiab käsi alakõhul. Tegeletakse kaua. Ma olen selliste seanssidega juba harjunud ning tean hästi teiseltpoolt loori oleva seltskonna huumorimeelt. Tõstan käe kui kohtusaalis ja hõiskan: “Protest! Aga meesenergia?” Vastus tuleb kohe: “Lase tõusta pühal naisel. Mees kasutab loomisalget läbi sinu, naine, et realiseeruda. Mees on jumaliku algallika alandlik täideviija. Lase tõusta pühal naisel endas!” Okei, ma ei saa paljudest asjadest kohe aru, aga mu kehale on see jutt nii omane, nii tuttav, et ta muudkui reageerib. Igale lausele, mis loori tagant tuleb. Tegelen veel alistumisega ja alustan uuesti püha naisest endas. Lihtsalt kordan ja püüan tunnetada. Järeleandmatult, üha uuesti ja uuesti. Äkki on kogu mu alakeha täis pungi, mis ükshaaval puhkevad nagu popcornid!
Vauuu…kas see olen mina? Kas see pühak mu vastas on ikka Kristiina? Imelik. Käed on imelikud. Võtan telefoni, et vaadata kella, pean jõudma õigeks ajaks bussile. Ahaaaa…ah see on siis telefon… ohhoo… selline must plönn….okeiiii. Aju on täiesti omaette. Vaatan toas ringi ja kuigi olen siin olnud palju kordi, näen ruumi kui esmakordselt. Aeg kiirustab mind takka. Küsime veel isiklikke asju ja täname kristusenergiat. Ma ei istu Kristiina autos esimest korda, aga ma näen ja tajun seda esmakordselt. Üsna totaka näoga pobisen: “Ah see on siis auto, siuke vinge vidin…? See on rool?”
Bussijaamas pöörduvad inimesed ja vaatavad mind. Naeratan ebamääraselt vastu. Tuleb meelde aeg peale transformaatorite kursust. Ka siis pöördusid paljud inimesed ja vaatasid. Bussis tajun mingit virr-varri ja segadust. Osalt “kuulen” inimeste mõtteid. Minu kohast mööduvad noored väikese kisava titaga ja loomulikult ma palun mõttes,et istugu kaugemale. Eksole… Nad istuvad minu taha. Tänud, Universum! See käkk oli nüüd jumalik. Panete tähele ka, kuidas asjad teostuvad? Pääskülas astub peale suur naine, kübara, värvitud huulte ja uhke olemisega, meenutab Lia Laatsi “Siin me oleme” filmist. Ja jälle ma mõtlen et mingu tahapoole… Oh mind, ikka veel ei õppinud! Kohe sain oma litaka- tädi maandus mu kõrvale! Olin õnnelik, tänasin teda mõttes, et ta mulle otsa ei sadanud ja magasin peaaegu Pärnuni välja.
Päev lõppes sellega, et teenisin ootamatult 4000 krooni ja hõbedase kauni rahakoti. Oh imet. Jällegi on see tõestus selle kohta, et alistumisel, TÄIELIKUL ALISTUMISEL on autasu.
Vot selline aeg, sõbrad. Päevad täis täielikku alistumist. Alistumine ei ole usaldus. Usaldus on hoopis teine teema. Kõigepealt on loobumine, siis tekib usaldus enda olemuse, oma vaimenergia suhtes, tema tingimusteta omaksvõtt, ja seejärel alistumine. Alistumine on müstiline protsess. Alles täielikult alistudes mõistate, et pole mõtet tõmmelda, paluda, käskida, püüelda. Alistumise autasu on alati suurem, kui see, mida te soovite. See on midagi sellist, mida te tegelikult vajate, midagi, millest te pole isegi julgenud veel unistada!
Proovi alistuda. Proovi kehaga tunda. Ja ära võta seda kohustusena. Las see olla sinu jaoks mäng, lõbu ja rõõm. Las need olla sinu tänase päeva imekaunid südamelaulu sõnad: “Ma alistun täielikult jumalikule tahtele enda sees.” Ma tean, et paljude inimeste jaoks on see veel vastuvõetamatu, ma tunnen ja tean, et nii on. Ja las ollagi. Kui see teema sinuga ei helise, siis ära sunni ennast sellega tegelema. Vali muud. Iga asi toimub omal ajal…või siis natuke hiljem.
Ma leidsin ühe vahva märgi Pärnu rannast. Universum on minuga väga jutukas 🙂
