| 20.juuni, 2010
Ära põgene headuse eest! Täna käisin koeraga jalutamas ja märkasin inimeste juures ainult head ja ilusat. Kuidas ka ei punnitanud, negatiivset suhtumist ei tulnud. Või kui tuligi, siis kohe lendas positiivne nagu reaktiiv üle. Möödus minust kamp musta riietatud ja needitud noori. Vaatasin neid ja mõtlesin, et noored inimesed ja nii julged ja omanäolised ja jumala lahedad saapad olid ühel. Ja juuksevärv tüdrukul- nii puhas ja rõõmus punane toon… Siis tuli üks väikest kasvu onu suure koeraga, võtsin oma kutsu ja panime eest leekima. Onu leekis järgi! Ega tal kerge polnud, sest ta oli väike ja koer oli suur, tal oli sõbra taltsutamisega päris jama. Noh…eks see oli suts koom ka, kuidas suur koer väikese vana onu põõsasse tõmbas. Ühe ropsuga. Nagu tolmulapi! Koerad hakkasid suhtlema. Vähe sellest. Hakkas suhtlema ka onu. Mis teie koera nimi on, kui vana ta on, mis tõug jne jne… Selgus, et papi on meid siin pargis varemgi fikseerinud ja kiitis, et nii armas olen – alati jooksen koeraga ja seisan, ei sikuta koera. Milline mõnus onu! Ja ma jooksin tema eest ära! (korduvalt!) Ma jooksin ära selle headuse eest… Tal olid nii ilusad helesinised silmad. Ma ei suutnud talle öelda, et ta silmad on kui ookeanid, aga ma soovisin talle kena päeva ja tänasin südamest hea sõna eest. Natuke maad edasi jalutas vanem paar taksiga. Tõmbasin jälle oma koera endale lähemale. Ka nemad. Aga koerad hakkasid üksteist nuuskima ja leppisid, sama tegime ka meie, kes rihma teistes otstes olid. Me rääkisime, ei nuuskind. See on nii huvitav, kuidas sellised vestlused sünnivad. Naine tuli taksiga mulle lähemale, ja ma mõtlesin, et kas rääkida või mitte..aga süda jõudis ette – naeratasin ja teretasin. Vallandus tõeline naeruteraapia! “Me oleme muidu linna teisest otsast, aga noh, tulime ka oma koerale näitama, et maailm on vähe suurem värk, kui kodutänav ja las harjub peene kesklinna ja rannaeluga ka, muidu jumala mats! Näed nüüd nuusib teie koera…no matsil ikka matsi kombed…kassa saad!… mis teie koera nimi on? Oi, kui vahva nimi… Meil on Albeeeert…” Need kolm viimast sõna olid öeldud sellise armastusega, et ma oleksin ise hea meelega tahtnud Albert olla. Kurtsime natuke selle üle, et suurte koerte omanikud lasevad koertel lahtiselt, ilma rihmata joosta ja rõõmustasime rannapargi ilu üle. Hakkasime lahkuma, soovisin neile ilusat pühapäeva ja naine ütles:”Teile ka, nii palju kui seda veel järel on.” Ütlesin, et see mis järel on, on tänu teile väga armas. Läksime lahku ja ma olen raudkindel, et ma kohtan neid inimesi oma elus veel. Olime koeraga juba ristmikku ületamas, kui nad autoga minust mööda sõitsid. Lehvitasime mõlemad. Armastusega. See oli tunda. Kodu poole ma ei jalutanud, ma hõljusin… Ma olin üleni armastus. Olen südamest tänulik kõikidele inimestele, kes mu elust sel kombel on läbi astunud. Vaid korraks. Aga nende hetk on olnud nii kogemuslik ja suur! Kuidas ma seda varem pole osanud hinnata, märgata ja olen nii tihti põgenenud! Kõik inimesed, kes mulle teel koju vastu tulid, said rõõmsa pilgu otse silmadesse ja südamesse. Huvitav on seda reageeringut kogeda. Mõni vaatab vastu, mõni nats muigab, mõni vaatab järele. Ma ise ka vaatan vahel. Viimased kaks nädalat on toimunud minuga kummalisi asju. Teretavad ja naeratavad täiesti võõrad inimesed. Ilmselt on mul linnas teisik. Lahe oleks kohtuda. Ma vaatan alati inimestele silma, sest silmad räägivad südamest. Vot selline pühapäev. Megalahe. Sain tiivad. Ilma red bull’ita 🙂 Ja sina saad ka! Ära karda naeratada ja vaadata tänaval inimesele silma. Sa ju vaatad oma kallite inimeste silmadesse…on ju imelised armastuse ookeanid?!! Vaata, millised ookeanid su ümber veel liiguvad, ka tänaval, võta see kogemus mänguna oma ellu ja naudi. Ja miks me üldse teretame ainult tuttavat inimest? Veider ja natuke vasturääkiv reegel. Poodi sisenedes ka teretame, kuigi müüja jumala võõras. Miks me siis juba kõiki ei tereta ja rõõmsa naeratusega silma ei vaata? Ma igatahes hakkan tegema trenni ja kavatsen alguseks hakata teretama endale meeldivaid inimesi. Ses mõttes meeldivaid, et kellega tekib ühendus. Kõigiga ei teki, sest paljud vaatavad ainult maha või tühja pilguga kaugusesse… Aga tänane päev õpetas mind silma vaatama, olema voolamises, võtma vastu kogemusi ilma hinnanguta ja veenduma selle eheduses ja jumalikkuses, jagama rannapargis armastust, naeratamas võõrastele vanainimestele, kes vastu naeratasid… aga need võisid olla ka kamp jokkis soome pensionäre. Vahet pole! Nad olid kohal, me märkasime üksteist, toimus connection. Ja see ongi oluline! Tegelt võiks selle loo alapealkiri olla – Mu koer on targem kui mina 🙂 (Praegu on kell saamas pool 3 öösel, koer käib juba mitmes kord mind unise pilguga vaatamas. Viimane kord oli pool tundi tagasi ja väsinud pilk ohkas :” Kus on loomakaitse silmad!”) |
