20.mai,2010
Transformeeritud, armsad väiksed “vastsündinud” auralapsed,
kuhu te ruttate? Miks te ennast takka piitsutate? Miks pole endaga rahul? Mida te ootate nädal peale transformatsiooni, öeldes- midagi pole muutunud? AuraTransformaatorina vastan ma – Nii nagu sa ütled, nii saab see olema. Pole eriti õnnistav, mis? Nüüd algab töö, mida sina endaga teed. Kui sa siiamaale oled ennast piitsutanud ja sundinud olema parim, kiireim, ilusam, töökam, tublim… Siis mida sa üleöö ootad? Et see kõik päevapealt muutuks ja enesearmastus on äkki igikestev orgastililine igapäevaelu? Hm.. At ei ole imetablett. Imerohi asub sinu enda südames. Ime oled sa ise oma ainukorduses ja loomises. Nüüd on sinu kord ennast luua.
Enne tuleb oma mõtlemine paika saada, et muutuksid vanad mõttemustrid ja kaoksid hinnangud. Kuidas siis muuta oma negatiivsed mõtted positiivseteks? Kui ma hakkasin selllega tegelema, ei osanud ma arvata, et saan suurema tööga hakkama kahe nädalaga. Ja millest ma aru sain, et midagi minu mõttemaailmas on muutunud? Ma avastasin ühel päeval, et esitan endale küsimuse – kuhu on kadunud mu negatiivsed mõtted. Aga selle kõigega on vaja tegeleda. Ja see on kestev töö, mis kestab siiani. Tõsi, nii palju on praegu küll lihtsam, et asi on nüüdseks automaatpiloodil – ma märkan negatiivset mõtet, minu maailmas on ta võõras.
Võtsin eesmärgiks vabaneda negatiivsetest mõtetest. Puhas taotlus oli aluseks. Ma ei palunud appi ingleid ega teisi taevaseid olendeid, ka mitte oma kõrgemat Mina. Mulle tundus tõesti, et see sõltub nüüd ainult minust endast, minu siirast ja tugevast tahtest. Kuna ma tean, et hinnangute andmine on egole pidupäev, siis ma otsustasin proovida, kas on võimalik teha tööd nö kaks ühes. Muuta hinnanguid andmata oma negatiivsed mõtted positiivseteks. Kui olin peale seda natuke aega oma vanu mõttemustreid jälginud, tundsin hetkeks, et ohhoo, olen endale vist rabanud ülejõukäiva ülesande, kuid siis meenus ei tea kust lause, millega Inglid mu ellu tulid. “Ma võtan ennast nii nagu ma olen ega mõista end hukka” Okei. Alustasin endast ja see lause hakkas jooksma pea iga inimesega kohtudes ning ma võtsin neid nii nagu nad on, hukkamõistuta. Korraga tundusid inimesed olema nii ehedad, toredad, naljakad ja ainulaadsed… Vahel see tekitas minus raskusi olla vestluse ajal kohal, sest ma tõesti võtsin vestluskaaslast nii nagu ta on, unustades ennast teda jälgima, imetlema, kuulama. Nüüd takkajärgi ma mõistan, miks see nii oli- oli peatunud mu oma mõtete virr-varr ja hinnangute andmine. Peas oli vaikus. Olukordade puhul toimis see samuti hästi. Näiteks poes, tänaval, kodus. Tunnetasin aja möödudes, et tõesti hakkab elust kaduma ärritus. Kohe sain ka tunda muutusi läbi koduste tagasiside:”Miks sa nii rahulik oled? Kuidas sa saad nii rahulik olla?” Selge, et asjad hakkasid muutuma. Minu sees. Ja see peegeldas ka väljapoole. Samal ajal tegin tööd mõtetega. Esitasin taotluse, et ei jäta tähelepanuta ühtegi negatiivset mõtet. Sest neid sebib tõesti palju ja eriti algul ei tabagi ära seda kirevust. See ei olnud kerge. Aga see oli väga huvitav, sest kui pöörad oma mõtetele tähelepanu, siis hakkad ajapikku ka süüvima sellesse, miks ja kustkohast nad päevavalgele ilmuvad. Jälle mitu asja ühes, mõistate? Kuidas miski sõltub millestki ja tekitab midagi, elus pole kohta juhusel. On väga lahe, et kui oled elult saanud kätte järjekordse pusletüki, näitab elu kohe kätte ka järgmise puuduva koha. Ja nii muudkui mängid ja paned puslet kokku.
Mõtted muutusid väga ruttu. Sest iga negatiivse mõtte otsa panin kohe positiivse väite. Lihtne näide. Tänaval lärmav seltskond. Vaatad neid ja juba tukk turris. “Ma võtan neid nii nagu nad on ega mõista neid hukka!” Kui mina olen see, kes mina olen, siis on ju nemad ka need , kes nemad on! Las nad siis olla. Mõistsin kohe, et asi toimib palju tugevamini ja kiiremini, kui kõike seda läbi südame tunnetada. Olin üllatunud selle tugevuses ja tundsin siirast headmeelt. Samas oli tugev tunne, et üks komponent on veel sellest puudu. Kõik tundus kuidagi hajuvat. Ma leidsin sellegi. Sest nähtamatud abikäed on koguaeg meie ümber. Käsi, Kõrgem Mina, ulatas sedeli, millel oli kiri: “MUUDA MÕTTED ANDMATA HINNNAGUT OLE KOHAL” Selline see oli, ilma kirjavahemärkideta, aga mind see ei häirinud, sest minu jaoks oli olemas järjekordse pusle puuduv lüli- kohalolu. Edasi kulges asi turbokiirusel. Möödus nädal ja ma tabasin end otsimas negatiivseid mõtteid, viha, pettumust… Ei midagi. Arvate, et see ei ehmatanud? Aga see oli järgmine pusletükk…:)
See ei pruugi toimida üks-ühele sinuga. Mina jagan ainult oma kogemust. Nii sain mina hakkama oma mõttemaailma muutmisega positiivseks. Ja saad hakkama ka sina. Ainult tuleb unustada enese piitsutamine ja arvamus, et asjad muutuvad üleöö ja keegi teine teeb abrakadabrat ja muudab sinu mõttemaailma. Sina oled see, kes sina oled. Kõik toimub just sulle sobivas tempos ja kulgemises.
Pealegi, muuta oma mõttemaailma on palju tänuväärsem ja ohutum, kui tahta, et teised muutuksid või neid jõuga muuta.
Kunagi anti mulle mantra, mille teile siin edasi annan – “Ma olen jumala laps ja mitte keegi ega mitte miski ei saa mulle haiget teha.” Tugev rõhk sõnadel mitte keegi ja mitte miski. Selle lausega töötamine andis tohutult usku endasse. Kellel vaja tõsta eneseusku, see leiab selle lause siit üles, kirjutab selle oma töölaua kohale ja hakkab endaga praegu kohe tööle. Muutused sõltuvad ainult sinu järjekindlusest.
Teine lause, mis mind aitas ja aitab siiani – Mina olen see kes mina olen. Pole vaja korrata automaatselt, on vaja tunnetada läbi südame iseenda ainukordsust sellel planeedil.
Aita oma mõttemaailmal muutuda ja sa näed õige pea, kuidas maailm su imelist muutust sulle tagasi peegeldab. Ja alles siit saavad alguse imed – Sinust endast!