9.juuli, 2010
Koeraga jalutamas. Vastu tuleb ranna poole kulgev mitmest perest koosnev kamp. Kõige ees lapsed, siis naised ja kõige taga kaks meest. Kui olime üksteisest möödunud, kuulsin meeste kõnet.
Üks ütles:”Ma võtame endale ka sellise koera… Mulle meeldis see koer!”
Teine:”Mulle meeldis see naine rohkem!”
Liputasin mõttelist osa sabast. Koeral oli savi.
***
Majutuses armas tumedanahaline poiss koos emaga. Kena nagu shokolaad, lokkis juuste ja pruunide silmadega, umbes 5 aastane. Äraminekupäeva hommikul laps oksendas ja kurtis kõhuvalu. Helistan kiirabisse, räägin loo ära ja teisel pool toru küsitakse:”Vaadake teda, kas ta on kahvatu?” Vaatan seda väikest neegripoissi ja pobisen, et eks ta ole siin nädalajagu rannas olnud ka juba.
***
Kõige väiksemad kliendid on kõige armsamad. Viimasel ajal on neid üha rohkem ja rohkem. Alla aastased sirutavad pea eranditult käed minu poole, et sülle saada, samal ajal kui nende emmed ei suuda vaatepilti uskuda. Nende memmekas ja täiesti võõrale tädile sülle. Meie “memmekaga” peame peenikest naeru, vahetame energiat ja lähme siis kumbki omi asju toimetama. Nii see suhtlemine uues energias käib.
***
Täna on väga armastuserohke päev. Kõik asjad on armastus, kõik silmad on armastus, isegi pärnad lõhnavad nagu armastus. Õhk on harmooniast ja armastusest nii paks, et kasvõi hammusta! Nii lahe on tunnetada oma olemist, päris minaolemist selles imelises ajas ja ruumis, jalutada läbi kuumust õhkuva linna. Naeratada ja võtta vastu sõbralik naeratus võhivõõralt… Ehh, elu on ikka imeline kingitus. Selles kehas. Siin ja praegu. Koos nendega, kes minuga seda aegruumi jagavad. Ma armastan teid kõiki! 🙂