Nii kuum
et põletab
huuled
On
nii kuum
ja mõnus juuli,
et mõtted aurustuvad enne, kui sõnadesse jõuavad vormuda ja sõnad sulavad kuumuses valgesse öösse. Ei ole palav. See on lihtsalt suvi. Suvi, mida mäletame lapsepõlvest. Las ta olla. Mõnus.
Viriseda oleks patt. See on lubatud vaid titadel, rasedatel ja vanadel inimestel. Ülejäänud virisejad istuvad lihtsalt toas või vilus, söövad jäätist ja mõnnavad. Sest vaid mõne kuu pärast katavad seda maad mahalangenud puulehed, sopp, vihm ja külm.
Tulin just poest ja kui tavaliselt inimesed ikka jalutavad päiksepoolsel teel, siis nüüd jalutasid kõik suurte puude all vilus. Nii mõnus. Nii tänulik. Ja eksole – kui oleks ikka aastaringselt selline ilm, küllap me siis istuksime ka rohkem puu all, selg vastu tüve, laseks kuumuses luugid laisalt looja… Ahh, mis imet, et nad seal soojal maal puude all valgustuvad.
Õnneks said paar päeva tagasi lilled ka kastetud. Kena päikseline kuumus pööras minutitega paduvihmaks ja hernesuuruseks raheks. Muidugi tore, Termikate laul sai järjekordselt tõeks ja juulikuus oligi lumi maas. Meil oli peenra ääres veel õhtul kella 8 ajalgi lumi. Lilled said lõhutud. Aga eks nad kosuvad taas.
Turistid Hispaaniast värisesid toas, vaatasid aknast välja ja küsisid, et kas see on normaalne suvi siin? On, on… ütlesin ma :))
