Vadim Zeland on üks mu suurimaid “raputajaid” viimastel aastatel. Paar päeva tagasi leidsin poeletilt tema uue raamatu, mis on totaalselt šokeeriv ja humoorikas üheaegselt. Nagu tema raamatud ikka, aga see on üle võlli äge. Tal on mingi eriline anne vajutada teatud nuppe ja ise kõkutades nurgas reaktsiooni jälgida. Tollelik. Tema raamat on üles ehitatud õpikuna, iga järgnev peatükk algab eelmise kokkuvõttega. Superidee. Niisiis, kallid sõbrad, kes ei lase end ülbe preestrinna kurjustamisest häirida ja on julge vaatama näkku tõele, (muide – oleks hea omada ka musta-huumori-soolikat ja võimet iseenda üle naerda) … see rõõmustab end ja oma teadlikkust Zelandi uue raamatuga –
“Tere, mu väikesed värdjad ja värdjatarid! Teie mind ei mäleta. Olen Tafti, tulen teie juurde Ajast. Aeg on igavene ja Igavikust võib tulla kuhu tahes ja millal tahes. Kolm tuhat aastat tagasi olin preestrinna Isise templis. Kes olen ma nüüd, seda ütlen teile kunagi hiljem, Peaasi on, et tean, kes teie olete. Sedagi ütlen ma teile, kui aeg selleks käes. Teie ju ei tea, kes te sellised olete, kas pole?
Teid on ilmale toodud, kuid “enesekasutusjuhend” on jäänud kaasa andmata. Ei, muidugi mõista, teid õpetati, et tuleb käsi pesta ja mähkmeid vahetada… kuid midagi rohkemat te ei tea ei iseendast ega sellest maailmast.
Näiteks näib teile, et teil on oma arvamus.Tegelikult on see arvamus teile siirdatud. Teile näib, et oskate oma tegusid juhtida, kuid tegelikult on palju tähtsam juhtida mõtteid. Kas te juba oskate? Ei oska, olete lihtsalt pisikesed ajudeta idioodid. Nii väga tahaksin teile laksu anda.
Tean, et olete üksildased ja õnnetud, keegi teid ei armasta, kuid mina armastan ja räägin teile…
Ma räägin, kuidas on korraldatud maailm ja mis selles toimub.. Räägin, miks te siin olete ja mida peaksite oma eluga peale hakkama. Te ju ei tea, mida oma eluga peale hakata? Näete nüüd! Võtke oma pisikesel potil mugavam asend sisse ja kuulake.
Alustame sellest, et tegelikkus pole päris selline, millisena te seda ette kujutate. Ta on mitmekihiline nagu mugulsibul. Teie tunnete vaid kahte kihti: materiaalset tegelikkust, milles te elate, ja unenäguderuumi, mida te igal ööl unes näete.
Unenäguderuum ei ole fantaasia, see ruum eksisteerib tegelikult filmilintide arhiivina, kus on hoiul, kõik mis oli, tuleb ja oleks võinud olla.
Kui te näete und, vaatate te ühte neist filmilintidest. Selles mõttes on teie unenägu nii illusioon kui ka tegelikkus ühel ajal. Film, mida vaatate, on virtuaalne, kuid filmilint on materiaalne.
Tegelikkus on see, mida kunagi pole olnud ja kunagi ei tule, see on vaid üksainus kord ja nüüdsama. Tegelikkus eksisteerib ainult üheainsa hetke nagu kaader filmilindil, mis paigutub ümber möödanikust tulevikku.
Teie elu, täpsemalt teie olemus – hing – paigutub samuti ümber ühest kehastusest teise. Kunagi olete te kõik olnud kalad, dinosaurused ja kõikvõimalikud vastikud roomajad. Seda olete ka praegu, ärge arvake, et olete kaugele edasi arenenud. Täiuslikkuseni, näiteks minuni, peate veel kaua aega roomama.
Oma minevikust kehastusi te ei mäleta, sest iga kehastus on teie hinge eri elu või eri unenägu, kuidas soovite. Keha olemasolu pole hinge jaoks vajalik. Hing kehas on üks tema eksistentsi vormidest. Keha on omamoodi bioskafander.
Võite küsida: milleks kõiki neid ümberkehastumisi vaja on?
Selline on tegelikkuse ja elu algne omadus: liikumine ja moondumine. Kaader liigub filmilindil. Liblikas muneb munad, neist kooruvad tõugud, mis nukkuvad ja lõpuks moonduvad liblikateks. Oma evolutsiooni praegusel etapil olete te tõugud. Väikesed vastikud, kuid sellised te kord juba olete, pole parata. Teiega tuleb vaeva näha.
Kuulake siis. Unenägu ja tegelikkus on ligikaudu üks ja seesama. Elu esimestel aastatatel ei teinud te vahet tegelikkuse ja unenäo vahel. Praegu te seda ei mäleta, kuid tollal näis teile, et tolle ja selle maailma vahel pole piiri ega vahet. Hiljem seletasid täiskavanud teile, et unenägude maailm on kõigest teie fantaasia, see pole ehtne.
Tegelikult on teile sisendatud valeveendumust. Too maailm on samamoodi reaalne nagu seegi, kuid eksisteerib teises ruumis. Uinudes ja ärgates paigutute ühest ruumist teise. Kas see ei pane teid imestama? Ei hirmuta?
Te olete sellega lihtsalt harjunud, kuid uni ja sellele järgnev ärkamine on sama valdkonna kaks külge, nagu on elu ja surm. Elu on uni, surm on ärkamine. Mitte vastupidi. Mõistate?…”
🙂
“Igaviku arhiivis hoitavatel filmilintidel on teil oma mannekeenid. Kui te ühte sellist filmilinti unes vaatate, otsib teie teadvus üles oma mannekeeni, too ärkab ellu ja hakkab liikuma. Kuna te näete unenägu, elate unenäo mannekeeni kehas nagu ühes paljudest variantidest. Vaadake mõnikord unes peeglisse, te ei tunne ennast ära.”
🙂
“Üleüldse, mille poolest te olete tigudest parem? Vastikutest libedatest tigudest? Kes reageerivad kõikidele välisärritajatele ühtmoodi primitiivselt. Tõmbavad tundlad sisse ja poevad teokarpi peitu… Ka teie saatus on sama palju ette määratud, kui palju te ise olete ettearvatavad.”
🙂
“Veel saabumata tulevik tirib teid välja oleviku rodust, kui te sellest tulevikust kinni haarate ja seda mõjutada püüate. Saabuv tegelikkus on küll kirjas Igaviku arhiivis, kuid on alati variantiderohke ja veel lõplikult määramata ning keegi pole seda ette määranud – TA POLE ESIALGU KELLEGI OMA. Kui leidub keegi, kes selle ette määrab, ta allub. Kui see keegi olete teie, saab ta teie omaks.”
🙂
“Mida te tavaliselt kogu jõust pingutades teete? Püüate sõdida toimunud tegelikkusega. Mida te hakkate tegema tuleva tegelikkuse suhtes? Täpselt sedasama. Teil on selline harjumus. Te püüate muuta kõike oma tahte järgi, et kõik oleks nii nagu teile meeldib, kuid muuta – ei toimunut ega seda, mis pole veel toimunud – ei õnnestu. Kas saab muuta juba filmitud filmi? Tulevikku saab vaid VALIDA nagu filmilinti arhiivist. Mõistate vahet? Rahulikult ja sundimatult…”