Methodraie üliteadvuse praktika – teadmine või tegu?

 

Nelja päevane üliteadvuse praktikamaraton Pärnus oli väga avardav kogemus! Ausõna, on ülim näha, kuidas pinges inimene suudab poole tunniga lõdvestuda nii, et ta keha kaotab piirid ja on suur kui universum.. või siis praktika ajal näeb keegi vaimuna oma keha ülalt jnejne. Muidugi lisaks veel uste avanemine-sulgumine praktika ajal ruumis jne. Ma tean väga hästi, mida sellised imed ja kogemused praktiseerijaga teevad ja mida annavad. Nad avavad inimese teadlikkuse ja tundlikkuse, annavad julgust ja huvi, annavad kindlama baasi edasiminekuks. Ja just see viimane praktika näib tegevat superkoostööd ja on väga aldis võimete avanemisele, üldse avanemisele ja muutustele 🙂 Aga äkki praegu lihtsalt aeg selline, et suudame ise olla rohkem avatumad abile, kiiretele muutustele, kasvamisele?

 

Miks vahel asjad juhtuvad, miks vahel on kogemused suured, aga vahel olematud?

 

Sest üliteadvuse praktika on praktika e. PRAKTILINE TEGEVUS. Praktika on tegu. Mitte kavatsus. Mitte plaan midagi tegema hakata. Mitte idee või mõte. TEGU! Et kuhugi jõuda, ei piisa ainult teadmisest, vaja on ka tegutseda. Praktika ON tegu! Ja tegu nõuab tegemist. Pühendunud tööd iseendaga. 

 

 

 

 

Ma tean, et ma kordan siin loos ennast, aga üliteadvuse praktikate läbiviijana soovin meelde tuletada olulisemaid asju – neid, mis on praktika alustala, baas ja vundament. Kui need on käpas, tuleb muu ka, aga võtame täna algusest. 

 

See ei käi nii, et lihtsalt mõtlen, et lõdvestun. See on teadlik vajumise tunne kehas. Täielik lubamine, usaldamine, võib öelda ka – totaalne äravajumine. Proovi: õhtul magama minnes lõdvestu voodis. Üleni. Alusta peast, näolihastest, kael, õlad, las lõdvestuvad ja naeratavad kõik siseorganid. Käi kogu keha üle, kasuta fantaasiat, tõmba endale peale mõnus raske lõdvestustekk jne. Võin kihla vedada, et kui sa oled jõudnud varvasteni, saad sa uuesti lõdvestada kaela. Miks? Äkki see ei olnudki veel tegu, vaid alles idee, plaan, mõte? Aga teistkordsel (loe:10kordsel) lõdvestumiskatsel tekita rohkem vajumise tunnet ja püsi selles. Püsi veel kauem. Mõnel see tehnika töötab, mõnel mitte. Kui mitte, katseta rohkem. Mõnikord piisab sellest, et väga tahta lõdvestuda. Mõnikord piisab kehal lubada lõdvestuda. Taotlusel, tahtel ja huvil on üliteadvuse praktikates tohutu jõud taga. Aga sellega on nagu klassikaga Kevadest – parem tee põhjalikult ja vähem, kui ülejala ja ükskõikselt. 

 

 

 

 

Pärnu üliteadvuse praktikanädal oli mu jaoks väga tõsine töö, palju toimus ka minu endaga. Ühel õhtul tõmbasin oma energiaid tagasi nagu ikka ja tundsin, kuidas mu puhas energia lükkas kehast välja kõike, mis pole mina. Vanad mustrid, tõed lapsepõlvest, teiste mõjutused jne. Minu enda energia lükkas mu kehast mingit jama välja… see oli täiesti tuntav ja ma olin korraks nii põnevil nagu 5a laps – vauu, kas nüüd saan päris ennast kogeda..?! Selle mõtte pealt jäin äkitselt magama, sest olin keha päeval väga ära väsitanud. Aga nüüd ma tean, kuidas seda uuesti saavutada ja jätkan sellega kergelt ja pehmelt, aga järjekindlalt. See on puhas treening.

 

Vaimne tee ei ole ainult teadmine. See on tegu, endaga tegelemine, enda kogemine. Seega tasuks keskenduda praktikas ning enda keha hoolega, tähelepanu ja armastusega osata kuulata, jälgida, kogeda. 

Kas sa tõmbad oma energia puhtal kujul tagasi ka REAALSELT? Päriselt?

 

 

 

Kui ei tunneta – tee uuesti, uuesti, kergelt, mõnusalt, tulemus võib olla vaid sammukese kaugusel, pühendu sellele sammule. Energiate tagasitõmbamisel on keha lõdvestus väga oluline. Ära pinguta üldse, lihtsalt tee sellega tööd, keskendu, ära pinguta. Harjuta, naudi, lõdvestu, tunneta. Luba oma kehale seda. Armasta oma keha. 

 

Sest kui oma keha, oma vaimu templit REAALSELT ei tunneta, siis kuidas ÜLDSE TUNNETADA JA USALDADA oma sisetunnet…?Ja kellelt Ma küsin oma sisetunde kohta? Sõbralt? Aga tema ei ole ju minu tunne, minu kogemus, minu elu, minu reaalsus, minu keha, minu rakud…  

 

Minuga juhtus 10a tagasi segadus, mille läbikogemine oli superhea õppetund. Sel päeval oli kõik väga halvasti-valesti. Võtsin koera ja jooksin randa. Otsustasin, et enne kui abi palun/otsin, kuulan ennast. Talv oli lumine, rand oli valge, taevas oli valge. Seisin seal ja vahtisin seda A4 pilti udusel nutupilgul. Hinges oli totaalne segadus.   

Ma ei saanud kelleltki nõu küsida, mõistsin – mina ise olin kõige põhjus ja tagajärg, ausalt ja reaalselt sain endale vastata ainult mina ise. Seisin, arutlesin vastusevariante ja mõtlesin – mis siis PÄRISELT on praegu minu oma REAALSUS? 

Üksi. 

Rannas.

 

 

 

 

Vaikus. Midagi juhtus minus. Muidugi olen ma näinud maailmalõpufilme ja mind ajas korraks isegi naerma see mõte, et tavai Tiina, nüüd küll jooksuga poode rüüstama :))) …aga midagi toimus minus veel, mingil teisel tasandil. Ma ei osanud seda siis sõnastada, piisas selgest tundest kogu kehaga – olla siin planeedil ihuüksi. Mitte kedagi kuulata, mitte kedagi karta, mitte kedagi armastada… Ma lihtsalt seisin selles tundes vaiki nagu puu ja külm hakkas. Otsustasin, et löön kõigele käega ja lasen olla. Takkajärgi sain aru – see oli lõdvestus ja usaldamine, julgus ennast üksi usaldada, ennast tunnistada ja tunnustada. Umbes sama, mis üliteadvuse praktikas teemade vabaks andmine. Loomulikult tuli läbi selle hetke pärast ka selge vastus ja sellest piisas, et rahu ja tasakaal tagasi saada. Aga see oli minu õppetund sellest, et hakkaksin teiste asemel rohkem iseennast kuulama. 

 

Aga lähme Methodraie üliteadvuse praktikaga edasi.

Kui paljud teist praktika ajal reaalselt panevadki mõtted nii kindlalt kinni, et järgneb totaalne vaikus ja tühjus peas? Kui REAALSELT praktikas oma mõtteid kinni ei pane ja ahvid jauravad peas edasi, siis…  ei olegi mõtteid kinni pannud. Lihtne. Olen ikka küsinud inimestelt näiteid, kuidas nad mõtteid kinni panevad. Kasutatakse erinevaid nö tegevusi. Arvuti ekraan – sulgen ristist mõtteid seni kui ekraan on pime või lülitan arvuti täitsa off-i. Panen karpi, kaan peale. Potti, kappi, vaiba alla, postkasti, sahtlisse, sügavkülma… Inimesed on leidlikud! Mõtete sulgemist on hea treenida kogu aeg ja igal pool. Eriti toetav on siin loodus. Mets, park, rand. Sport – käimine, jooksmine, rattasõit. Puhas mõttevaikus. 

 

Mulle endale väga meeldib võtta tavateadvust kui suurt järjehoidjatega (minu energia) ja sadade lehtedega (mõtted) raamatut. Kõigepealt tõmban raamatust järjehoidjad (oma energia) välja ja sulgen raamatu kindlalt ja lõplikult kuni praktika lõpuni. 

See on TEGU. Ja ma pean TUNDMA KOHESELT selle teo tagajärge – peab olema nii kindlalt tehtud tegu, et tunnen täielikku mõttevaikust ja tühjust teadvuse tasandil. Tegu on tehtud ja tulemus olemas.

 

Minu käest on küsitud praktikates, et kas korrata taotlusi mõttes või mitte? Alati soovitan proovida ja valida enda jaoks see variant, millel on tulemus. Kui aitab kordamine – tee seda. Kui aitab kohe taotlusega kaasa minek – tee seda ja koge kõike kohe. Võib mõlemat teha. Nii korrata, kui tegutseda.

 

 

 

 

Ärge arvake, et mina ei õpi ega mässa endaga. See ei lõpe eal. Lihstalt õppetunnid lähevad kraade põnevamaks ja kangemaks, kiiremaks. Tasakaaluks on lahendusteni jõudmine sama äge. Aga jällegi – pole taipamist ja tegu, pole muhvigi! Tegudeni jõudsin ühel praktikapäeva varahommikul minagi, kui ärkasin hullu migreenimaigulise peavaluga. Jõin kohvi ja mõtlesin kindlalt – ma ei suuda täna praktikaid teha, sest silmad olid ülitundlikud ja iiveldas. Aga kuna kl 12 oli kirjas juba 2 inimest, siis ajasin end vähemalt õue ja mõtlesin, et tunnetan, kuidas keha toimib. Õues oli päike terav ja valus. Linnud karjusid kõrvulukustavalt. Läksin valguse ja helide eest praktikaruumi varju, panin kaminasse tule, süda läikis järjest enam. Seisin kamina juures ja vaatasin tuld. Kuna praktikasse pidi tulema arstiametis inimene, siis avastasin selle mõtte peale, et tunnen end kuidagi turvaliselt. Johhaidiii, see mõte mõjus kui kõrvakiil!!! … Mis mõttes nagu: turvaliselt???!!! Mida ma loon siin? Tõusin püsti  – mida ma ise teha saan? Kas ma tõesti istun siin ja halan ja loodan…

 

 

 

 

Aga kes ma ise olen? Puhas vaim kehas… Minu õlgadest kadus hetkega pinge. Muu oli endine, ikka ülitugev peavalu, tundlikud silmad ja oksevaev. Tõusin püsti ja hakkasin ruumis käima. Mööda vaibaääri. See oli naljakas, ühes teatrietenduses hullud kulutasid niimoodi vaipa ühtlaselt. Käisin, hingasin sügavalt, sest see leevendas veidigi iiveldust ja kulutasin vaipa ühtlaselt. Selline praktikapäev siis, mõtlesin. Tundsin, et pean veel midagi tegema, Vaimuna siin kehas olles ma ju vajan seda keha täielikult tervena, see on tänase üliteadvuse praktika teema… Midagi minus toimus, kui sellele mõtlesin, aga valu tõttu ei suutnud hästi toimunule keskenduda. Käisin ja kordasin kõva häälega, et kõik mu rakud ka kuuleks: “Ma olen puhas Vaim siin kehas ja mul on vaja, et kogu mu keha oleks täielikult terve! Praegu kohe vajan vaimuna tervet keha. Kohe!” Huvitav oli jälgida seda, et mingi aja möödudes liikus tähelepanu valult üle Vaimu tasandile ja seda kiiremini asjad toimisid. Nii ma siis nagu saiko “kulutasin vaipa” pea tunni ja nõudsin kohest keha tervenemist. Ja ma sain sellega hakkama! Väga intensiivse tööga, see tähendab, et kogu selle aja sundisin end olema huvi ja põnevusega asja juures, mitte lubama mõtteid sisse. Patsutasin ennast kiitvalt õlale, rääkisin oma tubli kehaga, tänasin Vaimu ja oma Toetajat koostöö eest ja viskasin tuld kaminasse… Praktikapäev võis alata! 

 

Lugu läheb liiga pikaks ja siinkohal täna ka lõpetan. Räägime järgmine kord teemadest vabanemisest ja  ka oma vaimuga lõimumisest!

 

Lihtsalt täna tundsin teravalt, et peab ütlema selge sõnaga välja –

 

 

 

 

Methodraie üliteadvuse praktikate autor ja looja Kristiina Raie on omalt poolt teinud ära tohutu töö ja andnud meile kätte elusuure materjali. Meil on teadmine, me oleme teadlikud. Meil on ka vastutus!

 

 

 

 

Kui meil varem olid valikud sellised, et keegi teine sai meie eest midagi teha, kasvõi ära kuulata ja anda abi, toetada, siis praeguses maailmas muutub kõik niiiii kiiresti, ainult hetkega, mõne sekundiga ja ainus, mis sa saad teha – on olla kohal, olla koheselt olukorrast teadlik, kuulata oma keha ja vaimu ning TEHA ENDAGA TÖÖD.  REAALSELT JA TUNTAVALT. VÕTTA KOKKU OMA TEADMISED JA ANDA ENDAST PARIM. Lihtsalt nii ülikiires tempos on tark enda teadmistele toetuda, ei ole mõtet välisele abile loota, see võib hiljaks jääda. Me kõik teame ju, et see praegune jama on madala sagedusega haakuv, aga meil sinuga on võimalus olla puhas vaim oma kehas, oma energia puhtal kujul tagasi võtta ja liikuda kuhu vaja.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Jätkub…