Jagan Alisa raamatu katkendeid. Ma olen saanud selle tegevuse peale igasuguseid toredaid ja huvitavaid vastukajasid. Mõned minu põlvkonna inimesed laenutasid raamatu ja ütlevad, et läbi selle raamatu meenub oma lapsepõlv, aktiveeruvad paljud teemad, näiteks mõistavad paremini enda ja ema suhet, meenuvad lapseaja oma väikesed mõtisklused, pildid, tuleb selgus oma minevikust. On hea lõpuks mõista, kust sa tuled ja kogeda, kelleks oled kasvanud. Mõista, kes või mis ja kuidas on sind selleks kasvatanud, kes sa hetkel oled. Kuidas ja millised on olnud (vanemate, suguvõsa, tuttavate) mõjutused, mustrid jne.
Kas näiteks sind siis ei pane mõtlema see pealkiri – MIDA SA TEEKSID, KUI SA EI KARDAKS? Reaalselt, tõesti – kas sa ei peatu hetkeks ega mõtle – oota, aga kuidas ma selle olukorra oma elus lahendaks, kui ma mitte midagi ega kedagi ei kardaks? Mind aktiveeris see pealkiri küll palju. Uskumatult palju. Ainuüksi pealkiri.
Teisalt jällegi, olen väsinud neist vaimsetest raamatutest, mis mind vapustada ei suuda. Nad on nagu umbsed tiigid. Kui vesi välja pigistada, ei jää isegi konnakullest sinna alles. Alisa raamatus pole üldse vett. See on otsekohene ja konkreetne. Sa lihtsalt kas julged ja võtad. Või jätad.
Võtta võib olla raske, aga jätta on võimatu.
Hetkel on mu öökapil kaks ilma veeta (loe: veevaba) teost – Alisa Verde ja Kristiina Raie raamat. Mõlemad raamatud suunavad lugeja sissepoole, endasse süüvima.
Me oleme liialt ära hellitatud teiste inimeste poolt, kellele toetume. Alati saame loota teistele, alati on võimalus minna kellegi juurde ja paluda tal ennast korda teha, sättida meelt või lappida keha. Üsna suur osa meist jääb kõrvalabist sõltuvaks. Veel suurem osa meist tehakse sõltuvaks. Ja ainult väga väike osa otsustab ise endaga tööle hakata. Täna ma võin seda väita – ma teen endaga ise tööd. Iga päev. Aga see pole enam töö, see on elu. Kuulan ennast, jälgin ennast. Muudan ja muutun. Kasvatan ja kasvan. Seda ei saa mitte keegi teine minuga ega minu eest teha. Jah, teine võib toetada, olla minuga, jagada minuga, aga oma mõtete, keha, tunnete ja energiatega saan tõeliselt üdini ausalt vaid ise tegeleda.
Ainult Kristiina Raielt olen ma kuulnud sõnu –
endal tuleb endaga tohutult tööd teha! Iga jumala päev! Aastaid!!!!
Endal endaga jah, sest me ei keera end kunagi kellegi ees vabatahtlikult lõpuni lahti. Me näitame endast maailmale ainult väikest meeldivat osakest, ülejäänuga tuleb ikkagi endal endaga maadelda. See meie magus pimedam pool. See on päris mõnus ja kriipi ebateadlik labürint, millega tegelikult tööd teha, kas pole? Ise me ju siiski teame ja julgeme endale tunnistada paljude oma jamade tagamaid ja hämaraid tagahoove. Alisa raamatust leiab palju võtmeid, mis just mineviku salapäraseid tagaaedasid aktiveerivad ja selgitavad. Iseasi, kas sa tahad (loe: julged) seda uuesti kogeda ja midagi avastada, mõista, veel muuta jne. Tema raamat aitas mul täiskasvanuna mõista, mis ja miks toimus mu lapsepõlves. Mul on muidugi kahju, et see taipamine nii hilja tuli, aga rõõm on seda suurem, et see arusaamine üldse tuli. Lihtsalt … nii vabastav. Päriselt!
Olen kogenud inimesi Methodraie üliteadvuse praktikas, kes saavutavad midagi suurt juba ühe või kahe praktikaga, aga see pole enam raske töö, see on töise etapi üks imeline kirgas tulemus. Sest mingit lõplikku tulemust ei ole olemas. Me ei saa kunagi valmis. Mida rohkem ma kogen ja mõistan, seda rohkem ma mõistan, et ma ei koge ega mõista veel muhvigi… :)))
Peale seda, kui olin avaldanud Alisa raamatust lõigu, kirjutas üks proua FB-s, et ta on väga pettunud minus kui Methodraie üliteadvuse praktikate läbiviijas ja ta kindlasti enam ei tule praktikasse. Kuna ta kustutas ära selle kommentaari, siis ma vastan siin – Jumal tänatud, Proua, jääge vabalt sinna, kus olete ja olgu teie reaalsus teile hea. Austan inimeste valikuid. Ma teen üliteadvuse praktikaid edasi…
On aeg, kus tuleb julgeda ja suuta võimalikult paljut aktsepteerida, tunnistada, puutuda, kogeda, uurida, avastada. Olla avatud, lubada olla, mitte võidelda, mitte minna vastuollu, vaid võtta rahulikult vastu või eemalduda, aktsepteerida erinevusi, aktsepteerida kõike mis on, turvaliselt oma keha ja meele jaoks. Me oleme siin niii üürikest aega, ei saa lubada endale vaenu, mugavustsooni, vananemist (loe: mutistumist-taadistumist), mandumist, pimesi nõusolekut, välise kummardamist jne. See on nii väsitav, suruv. Lihtsam on järgneda sellele, mis avardab, kirgastab.
Inimesed on erinevad. Elud on erinevad. Ja me ei näe kunagi teise inimese suurt pilti. Me ei näe enda omagi. Seega – ei ole võimalik hinnata ega võrrelda mitte midagi. On ainult võimalik jälgida, õppida, toetada kui vaja. Milliseks oleks kasvanud meie põlvkond, kui meile oleks lapsena öeldud – ära hinda kedagi, ära võrdle end kellegagi, oled oluline, sind on maailmas ainult üks. Aga pea meeles – kõiki teisi on ka üks ja kõik elud on väga olulised, erilised ja austatud!
Alisal on ka eriline elu, millele ma ei saa anda mingit hinnangut, kui vaid väljendada ta lapsepõlve sõnadega JUBE ja ÕUDNE. Samas on mul endal olemas kogemusi lapsepõlvest, kus olles ise “õuduses” ei pruukinud sellest aru saada ega kogedagi seda õudusena oma puhta siira lapsemeelega. See meenutab mulle üht vana ajaloofilmi, kus eestlasi küüditatakse. Rong, kohvrid. Olukord on ju jube (takkajärgi), aga filmis inimesed naersid (reaalsus).
Mis on tõde?
Eksole, elus on kõike ja medalil on ikka tavaliselt rohkem pooli kui kaks. Ka vaimses maailmas ei saa hõljuda ainult roosamannapilvel, rääkida paksust ülemaailmsest armastusest ja loota hommikust õhtuni, et küll läheb paremaks, eriti kui reaalsus läheb sitemast sitemaks, aga nui neljaks – olen vägisi õnnelik, naeratan laia naeratust.. ja loodan naiivselt, et (kamoon, teadus on seda ju tõestanud!) sarnane tõmbab sarnast. No tõmbabki. Oleneb lihtsalt, mida tegelikult sisaldad, mis sa oled – väline mask või sisemine rahulolu. Seda tõmbadki. Roosad prillid purunevad sissepoole…
Minult küsiti veel:”Kuidas sa saad temaga (Alisaga) suhelda, ta on ju nii tõsine ja kuri?”
Kui ma seda Pärnus Alisale ütlesin, pahvatas ta südamest naerma: “Mina ja kuri?”
Vaata, küsija, ma ei ole suhelnud selle Alisaga, kes Tuleproovist tõsise nõiana võidu sai. Ma näen julget ja põnevat noort naist, kes sisendab minusse julgust elada suuremalt, julgust otsida enda võimete piire, julgust olla see kes ma olen. Julgust uskuda ainult endasse, Minasse.
Alisa on soe, siiras ja avatud. Väga tähelepanelik ja otsekohene. Ma sain läbi temaga kohtumise ja ka läbi tema raamatu paljudest seikadest oma elus selgema pildi. Tänu Alisale õppisin ma palju oma unenägude kohta. Ei saa salata, et mulle meeldib väga Alisa aktsent ja tema musta huumori 50 halli varjundit.
Küllap ta ei sobi paljudele inimestele lugeda-kuulata-vaadata. Nagu minagi. Nagu sinagi. Ja see on tore. Kõik ei saagi kõigile sobida. See on okei.
Meis kõigis on annus Alisat. Paljud ei tunnista seda. Paljud ei tea seda. Ja paljud tahaksid olla sama julged ja otsekohesed. Aga mis on takistuseks?
MIDA SA TEEKSID, KUI SA EI KARDAKS?
Jalutasime, jõudsime Alisaga bussijaama ja otsustasime tualetist läbi käia. Turvamees vaatas imekaunist veinipunases kleidis piitspeent Alisat, kes malbelt küsis: “Kas tasuta ka pissida saab?” …ja väravad avanesid.
Imestasin – oli see alles juhus!, mille peale Alisa naerdes vastas:”See pole juhus, Tiina. See on MAAGIA!”
Lehvitasin Alisa bussile ja mõtisklesin koduteel maagia üle. Ole minuga praegu. Kus ja mis on sinu elus maagia? Kas see on usund, religioon? Kas sinu MAAGIAL on piirid? Kas maagia on unenäolised ulmad, ootamatu üllatus, põnevad kokkusattumised, salapärased loitsimised täiskuul, kodualtaril küünla süütamine, kas vaikne palve on maagia? Kas võõra inimese naeratus tänaval sulle on maagia? Või on maagia kogu sinu elu, sinu igapäeva-reaalsus? Sinu töö, mida sa naudid? Pisiasjad sinu päevas? Kas loodus on maagia? Kas sinu reaalsus on maagiline? Lihtsalt võta aega ja mõtiskle veidi MAAGIA üle oma elus…
*
Ja peagi pärnakatel veab, sest ees on taas üks maagiline pärastlõuna Alisaga
***
Aga keegi ei küsi minult, miks ma jagan Kristiina Raie raamatu katkendeid.
Hmm….
🙂