Naudin alati varahommikust pikka sõitu Pärnust Tartusse, et sõpradega koos Methoraie üliteadvuse praktikaid teha.
Tartu on kerge, noor, sõbralik, vaimukas, aktiivne. Iga kord, kui Tartus bussist väljun, on mul suu kõrvuni ja olen valmis imedeks ja kohtumisteks. Ei teagi, mida Tartus kõige rohkem armastan, kas inimesi, energiat, linna või meie praktikapesa võimsaid kohtumisi. Võimalik, et seda kõike kokku. Kui sõidan Tartusse, siis tavaliselt juba bussis on mõnus vaikselt häälestuda praktikale, teen ise praktika läbi. Vahel lihtsalt pildistan.
Seekord oli udu paks ja lummav. Võtsin telefoni, et seda jäädvustada. Ei õnnestunud. Küll aga andsid teised seaded jäädvustada liikumist. Midagi erilist sellestki ei sündinud ja panin telefoni ära. Otsustasin “teha” midagi põnevamat. Mulle meenus Kristiina Raie idee ühest ta loengust – keskenduda Algallikale endas. Sulgesin silmad ja pöördusin sissepoole lihtsa palvega, mis südamest tuli – Näita end, Algallikas! Olen valmis sind kogema!
Olin avatud ja huvitatud. Oodata ei osanud midagi. Mõne hetke pärast paistis soe ja selge päike mulle otse näkku. Mõtlesin – vauu, vägev värk – udu ja päike annavad ju kahepeale ilusaid pilte teha! Avasin silmad, haarasin telefoni, ja ei saanudki korraga aru, mis minus suurem oli, kas pettumus endisest paksust udust bussiakna taga või arusaam sellest, et tegelikult “paistis päike” vaid minu reaalsuses.
Nüüd oli vaid siiras lapsemeelne huvi päikest ja soojust uuesti kogeda. Olin natuke nagu laps jõulupuu all omanimelist pakki leides. Tingimusi ei olnud, hinnanguid ka mitte. Tuleb, siis tuleb. Päike tuli kohe tagasi. Keskelt väga valge, veidi piimjas ja pulseeriv, äärte poolt kuldsem, oranzikam, punakam, mõnus soojus.
Äkki ilmusid ümber valge keskme näod. Vanem naine, noorem naine, laps, väga armas vanem mees, neiu, noor mees, beebi, memmeke, poiss… Näod tulid kaugelt ettepoole ja vaheldusid. Tulid sellise tempoga, et kui üks nägu ilmutas end selgelt ja hajus, tekkis kuskilt taamalt juba uus nägu. Nad vaheldusid päris kiiresti, ma ei jõudnudki jälgida iga nägu, aga kõigist neist õhkus midagi tuttavat ja omast. Mõne näo nägemine avaldas mu kehas pisarateni õrnuse, igatsuse, tuttava tunde.
Ma ei ole seda varem kogenud. Aga millegipärast see ei hämmastanud mind. Olin täiesti rahulik, pisut isegi nagu eemalolev. Ma ei teadnud tahta ega teada midagi, see lihtsalt toimus. Mu olemus reageeris sellele nagu see oleks täiesti tavaline igapäevane hambapesu või võtme keeramine lukuaugus. See lihtsalt toimus. Arvan, et just see, et puudus reageering inimese tasandil, lasi sel protsessil toimuda.
Näod hajusid ja keskmesse ilmus minu praegune nägu. Vaatasin ennast ja naeratasin. Algallikas olev nägu naeratas ja hajus. Sain aru, et mulle näidati mu kehastusi.
Ka arusaamine ei hämmastanud mind, aga see kogemus, see protsess muutis palju mu sees.
Minu olemuse tuum on Algallikas.
Olen kõik see, mis on Algallikas ja MITTE VÄHEM.
Ei saa olla lahus Algallikast.
TEAN, et kõik inimesed on Algallika osad siin Maa peal.
Olen avatud, võtan vastu rahu ja tingimusteta armastuse Algallikast.
Selline lugu siis seekord. Eks sa võid mõtiskleda nende viimaste lausete üle, tunnetada nende vaikset hingamist, avaldumist, resoneerumist enda kehas ja energias, tajuda äratundmist…
Püsigem terved ja näeme peagi Methodraie üliteadvuse praktikates:
2 ja 3 november Pärnus
9 ja 10 november Tartus
Ära lase end häirida, et praktikate teemad end veel avaldunud pole.
Praktikate täpne info ilmub esimesena alati FB lehtedel:
Methodraie
Methodraie üliteadvuse praktikad Pärnus
Methodraie üliteadvuse praktikad Tartus