Paar päeva unenäost hiljem, Turu Rimi, Pärnu.
Tormasin poodi, üldse teadmata, et taaskord on avatud megamaskiball ja just sel kuupäeval tuleb mingi tõbi mind teadlikult saiariiulite vahel ahistama. Haarasin korvi ja sukeldusin paari kindla kauba järele. Otsingu katkestas mu selja tagant kostuv väga tuttav hääl: “Ja kus meil siis mask on? Miks maski ees ei ole?”
Nagu film. Seisatasin. Mingi sekundi vältel olin täiesti kindel, et see on tuttav inimene ja viskab nalja.
Keerasin ringi ja sain vaid sisse hingata. Totaalne seiskumine igal tasandil. Väga kriipi tunne. Minu ees seisis elusuuruses hr Vax ise, vanem mees mu unenäost. Hetkel oli ta ennast veel pikemaks lausunud kui unenäos tundus olevat. Ta oli ka ilmsi tõesti väga pikk.
Aga ainus, mille peale ma suutsin mõelda – enne kui pea sisse lülitus – vallandus lause algus:” Oi, te olete elus….” ja panin kiirelt suu kinni. Sest ma tõemeeli tahtsin talle hõigata:
“Te olete elus palju ilusam, kui unenäos!”
Muidugi ei hakanud ma sellega riskima. Aga tõemeeli, ma pole elus olnud kohmetum, kui sel hetkel. Ja neelanud just alla oma opaka rõõmuhõiske, suutsin pobiseda: “…ups jaa…see mask…,” endal äratundmisest suu kõrvuni. “..See mask on ju taskus!”
Tema näos ei liikunud ükski lihas: “Ja kus ta olema peab? …See mask?”
Vaatasin talle otse silma ja tõesti, ta silmad olid nii heledad. Kurjad. Tühjad. Minu peas jooksis juba teine stsenaarium – ma surun ta praegu korviga vastu seina ja sisisen: “Sina olidki see tropp, kes mind öösel üritas vaktsineerida!” Ta õudust väljendav näoilme mu luulus ajas mind naerma ja andis mulle reaalis võimaluse vastata laia naeratusega: “Ikka näos, ikka näos, kus mujal… Mis me küll ilma teieta teeks, eksole?”
Ja kui ma hakkasin tema poole liikuma, et temast mööduda, tabas mind uus üllatus – TA TAGANES MINUST SELG EES. Jäin seisma, lasin tal rahulikult eemalduda. Sain aru, et praegus on ta tohutu maailmaparandaja siin makaroniriiulite vahel. See on tema missioon… Aga ka mina olen siin missioonil!
Olin täiesti tühi. Mul ei olnud tema vastu ühtegi tunnet. Ei mingit naljakat tunnet ega kurba. Ammugi mitte viha ega üleolekut. Ka kaastunnet mitte. Ma ei tundnud, et ma oleksin temast parem. Ega halvem. Ma ei võitnud teda. Aga ma ka ei kaotanud. Mingit tunnet ei olnud. Las ta läheb nüüd oma teed. Lõplikult!
*
See oli huvitav sündmus minu jaoks.
Olen väga tänulik neile, kes mulle oma unenägudest seoses vxx-iga kirjutasid. Üks inimene kirjutas, et ta saigi unes vaxxitud ja oli ärgates nördinud, et tegeleb endaga liiast vähe, sest kuis muidu sai see juhtuda.
Suur asi on juba see, et sa endale tähelepanu pöörad, järeldusi teed, lahendust otsid! On vaja teadlikult ühisteadvuse ellujäämisetasandilt ja süsteemienergiatest välja liikuda Puhtasse Loovasse Energiasse. Kui ei oska, õpi. Üks võimalus on õppida seda Methodraie üliteadvuse praktikas. Ärgu sind heidutagu sõna “praktika” – sa ei pea midagi praktilist tegema – peale iseendaga töötamise. Praktika on pealtnäha küll sarnane juhitud meditatsioonile, aga praktikaruumist väljudes algab sinu isiklik praktika. Sinu elupraktika. Sinu igapäevane elu koos praktikast saadud teadmiste, taotluste, harjutuste ja kogemustega. Sinu valik ja vastutus on – kas kasutada OMA ELUS uusi teadmisi-kogemusi antud praktikast või mitte. Sellepärast on see praktika, mitte meditatsioon. See on Elu osa.
Järgmine Methodraie üliteadvuse praktikapäev Pärnus on 24 november.
Tartus teeme üliteadvuse praktikaid juba homme ja ülehomme, 9 ja 10 november. Täpne info tuleb Kohaolu esilehele, FB Methodraie lehele ja FB-s on üliteadvuse praktikate jaoks loodud kaks lehte, kuhu soovi korral liituda:
Methodraie üliteadvuse praktikad Pärnus
Methodraie üliteadvuse praktikad Tartus
Jätkub….
P.S. Pea vastu – üks lugu tuleb PRAEGU teemal veel. 🙂
P.P.S. Mees pildil on netiavaruste pildipangast ja ei puutu üldse asjasse.