Sellest on nüüd päris palju laavat ookeani voolanud, kui me ühel ööl kl 3 laavaväljadele suuna võtsime.
Kõigepealt oli vaja jõuda laavaväljade kuninga, mr Freemani juurde.
Kuningas istus valge turban peas oma kilemajas, tinistas kitarri ning laulis Pelele.
Freeman on kunn ses mõttes, et ta teab ja tunneb laavavälju nagu oma viit sõrme ja varvast kah.
Panime taskulambid põlema, võtsime seljakotid selga ja hakkasime pilkases pimeduses mööda ebatasast laavat minema mäe poole, mis läbi öö kaugele helendas ja kus voolas laava. See oli päris mõnus vaikivas hanereas minek, täielik meditatsioon. Kohalolu 110%, kui valesti astud, võid viga saada. Mulle tundus, et nii nagu veri minus voolab, nii voolab laava mu jalge all. Just nüüd ja praegu. Kuum, tukslev ja elus.
Me käisime 8km. Kui jõudsime mäejalamile, avanes võimas vaatepilt.
Mööda mäge voolasid kiirelt alla laavajõed, paljud puud põlesid.
Mitmemeetrine laavajõgi voolas meie suunas,meie grupi poole. Ta voolas meie eest mööda ja pisut ka meie ümber. Nagu tahaks meid emmata.
Crystal hakkas laulma ja seda laiemaks ja kiiremaks laavavool läks.
Pildistasin palju, filmisin palju. Tulikuum maa veri voolas vaid mõni meeter minust. Ma seisin ja ma ei saanud vahepeal isegi hingata. See oli nii pühalik ja suur kokkupuude. Kartsin veidi vahepeal kaamera pärast ja vahetasin ta fotoka vastu, sest õhk virvendas kuumusest ja nägu õhetas nagu palavikus. Ma kirjutasin madam Pelele kirja. Ta sai selle kätte ja see lahvatas heleda leegiga, kui ta seda luges. Hea oli Pelega jagada ennast. Paluda mida vaja ja olla kohal.
Me olime seal mitu tundi. Kui pildistamise ja filmimise tuhin möödus, siis viskasid kõik pikali ja olid omas olemises, saatjaks vaid madam Pele hääl. Eriline pragin. Laava jahtub üllatavalt kiiresti ja tõmbub mustaks. Hakkasime ära sättima, kui laava ka teiselt poolt meid ümbritsema voolas. See oli tõeline kuum embus Pelelt.
Ma olin seda kõike piltidelt näinud ja videotest samuti, aga seista ise ja vaadata, tunda ja kuulata… vaid kaks meetrit eemal näha voolamas vedelat tuld… See oli tõeline müstika!
Ja hea oli, et meil oli aega iseenda jaoks. et ei pidanud kuhugi tormama. Loodan, et te kogete seda ka läbi piltide.
Tagasi taas 8km ja siis juba valges, sest vahepeal jõudis päike tõusta ja päev alata.
Ja laavaväljadelgi elatakse. Majad püsti ja elu keeb. Majaplats maksab enamvähem 5000 dollarit. Aga muidugi on täitsa võimalik, et kui madam Pele otsustab majad enda nimele kirjutada, siis ongi kõik läind.
Vot see oli tuledes öö! Võtke aega piltide jaoks. Tunnetage.
