Millegi lõpp on alati millegi algus.
Aasta viimane päev, viimased tunnid. Mul on alles kell 11 hommikul, teil õhtul. Tunni pärast astute teie uude aastasse.
Istun päikse käes, mu ümber laulavad linnud, veidi eemal tantsivad kolm kalkunit, sabad laiali. Ilmselt mingi aastalõpu polonees. Kukele see ei meeldi ja kassid pagevad nende eest lopsakate taimede alla kuumavarju. Silmapiiril pilgutab oma siniseid silmi ääretu ja sügav ookean.
Esimest korda elus olen ma aastavahetusel üksi.
Füüsiliselt täiesti üksi. Suures imeilusas majas. Omanikud on kuskil külas, kodus olles liiguvad nad vaikselt ja me ei häiri üksteist. Tunnen, kuidas nad annavad mulle ruumi olemiseks. Lihtsalt endaga olemiseks. Ja see on neist imeline!
Minu aasta on olnud pöörane. Siia on nii palju mahtunud. Ütleks, et siia mahtus kohe kapaga kõike. Kõige suurem mahutavusega on muidugi Hawaii, mis sellele aastale punkti paneb. Algul ma ei saanudki siin kõigele pihta, aga tasapisi hakkan ma taipama, miks olen ma siin Lemuuria ja Atlantise energiates. Miks mõni paik ja koht looduses minus pisaratevoo vallandab, miks mõni selles elu nägematu lill mingi ootamatu emotsiooni esile kisub. Miks külm ookeanivesi üldse külm ei ole, miks delfiinid kuidagi tuttavad on, miks vaim mulle aegajalt jalaga tagumikku tambib ja mõnel hetkel ei lase isegi ühe koha peal istuda, vaid lööb maast lahti, tegudele. Misiganes tegudele, aga molutamisaega enam ei ole. Veider maailm. Aga nii tuttav.
Ühel hommikul Hookenas läksime ujuma ja mõned naised küsisid meilt, kas me käime siin tihti ujumas, no me lihtsalt tõmbame siin tähelepanu, sest kõik pruunid ja ühte värvi ujumispluusides. Crystal vastas et jah, lähme ujuma. Naised üritasid meid shokeerida teatega, et nad nägid ujudes haid. Crystal vaatas pikalt ja tõsiselt ookeanile ning vastas mõtlikult: “Hmmm…its ok…. its ocean, you know…”
Üks naistest avas üllatunult suu ja sulges selle käega.
Tol hetkel ei teadnud ma veel, et kahe päeva pärast ujun ma ise haidega koos. Läksime ujuma just enne päikseloojangut, Crystal arvas, et pole hea kaugele ujuda, sest see on haide lemmikaeg. Imetlesime värvilisi kalu ja märkasin, et pisut meist eemal on kaks delfiini, aga millegipärast ujuvad põhjas ringe, ümber ühe väikese koralli. Siis vaatasin nende saba ja sain aru, et kui need pole just püstipööratud sabaga delfiinid, siis on tegemist pesuehtsate haidega. Nii oligi. Nemad muidugi ei teinud meist väljagi.
Kusjuures alles paar päeva tagasi avastasin, kuidas ookean suhtleb. Miski või keegi jälgib mind vees. See on turvaline ja tuttav tunne. Ehk see on Poliahu, Pele õde?
Üleeilne öö ookeani kaldal telgis on unustamatu kogemus. Ookeani paitavad lained on ilusaim unelaul, mida kuulda. Kogu öö! Ookean hoiab mind nagu ema. Õrnalt ja samas nii kindlalt. Vahel kiigutades hellalt…
Olen siin saarel üle ja läbi teinud väga võimsaid puhastusi. Vaimenergia ei lase siin niisama olla. Siin on ajal hoopis teine mõõde. Pool tundi võib kesta lõputult ja pool tundi võib mööduda märkamatult kui kaks sekundit. Oluline on, millega sa seda aega ja ennast täidad, mida mõtled ja mida lood selles sulle antud hetkes.
Olen näinud paljude inimeste muutumisi sel saarel. Hämmastav, kuidas loodus toetab.
Crystal viis mind – jälle maimäleta kuhu – alohapea – aga see koht oli looduse poolest nii võimas, sealne vaade oli mitmedimensionaalne, seal sai sügavalt hingates toituda õhust, seal sai kätt enda ette lükates tunda, kuidas käsi siseneb mingisse jelly taolisse energiasse ja igat su hingetõmmet toetatakse. Ainult loo, inimene!
See koht oli väga eriline, sest ma sain seal käia kaks korda järjest. Seal oli kitsas teerada ja väike küngas. Kui künkani jõudsime, et seal pilti teha, hakkas äkki sadama ja meist justmöödunud inimesed pöördusid tagasi ning nähes meid, justkui vabandasid et näed, sajab, ei saa edasi minna parki. Meid see muiudgi ei seganud, teadlikutena on meil kiled alati kotis. Meie tee jätkus ja me tegime imelisi pilte ja filmisime. Siis pidi Crystal ära minema ja me läksime Kirsti järgi. Niikui autosse jõudsime, lõi ilma selgeks. Mõtlesin, et asi ei ole normaalne, vaatasin ühte puud ja see naeratas laialt. Okeiii…. Poole tunni pärast olin täpselt samas kohas Kirstiga. Sama rada ja sama küngas, kus pilti teha. Meist möödus noorpaar, me ootasime kuni nad mööduvad ja mis juhtus? Hakkas valama kui oavarrest. Jälle kiled selga. Nüüd oli elus täielik duubel – noorpaar pöördus ringi ja läks samuti tagasi, kommenteerides meist möödudes, et oleme targad tulles kiles, aga et sajab, nad edasi ei lähe… Seisin ja ei jõudnud ära imestada. Tegime sama raja läbi Kirstiga. Nägin hoopis teisi puid, hoopis teisi pöösaid. Neid, mida olin näinud koos Crystaliga käies ja tahtsin Kirtsile näidata, neid polnud. Rada oli sama, ümbrus hoopis teine. ja loomulikult autosse jõudes läks jälle ilm selgeks. Suur puu lehvitas meile järele.
Sellised asjad on siin absoluutselt igal sammul, need ei juhtu ainult looduses.
Universum mitte ainult ei räägi vaid vahel jääb mulje, et tal on ruupor ka veel käes ja lausa karjub, et märkaksime. Ja me märkame. Ja siis kui oleme sellest aru saanud, siis käib see arusaamine kogu kehast läbi. Siin on kogemused väga suured ja rakutasandil toimuvad.
Need on vaid mõned näited, aga siin on iga päev kui muinasjutt. Ma elan oma muinasjuttu. Tulin just aiast pildistamast ja jalutasin jõululillede alt läbi. Need ei ole pottides, need ei ole põõsad, siin aias on need puud. Olen kui Alice imedemaal. Endiselt valmis imestama ja imetlema looduse suurust!
Midagi on minus pöördumatult muutunud.
Olen täielikult alistunud loodusele, vaimenergiale, kõigele, mis on.
Austan, armastan ja imetlen loodust. Iga pisimgi detail on kui pärl, ta on paigas, täpses sobivuses suurega.
Tunnetan oma osa looduses, tunnen end väikse osana eraldi, aga samas osana suurest.
Armastan inimestes seda, mis nad on. Ja seda ka, mida nad pole,
sest olen saanud aru, kes mina ise olen ja kes ma pole. See on väga vabastav.
Vabastav nagu karjumine täiest kõrist voolava laava kõrval. See oli võimas. Kuigi mul käis tol hetkel peast läbi, et sellise karjumise peale lõpetab isegi Pele voolamise. Vastupidi! Naise jõud on megavõimas! 🙂 Pele hakkas muidugi veel rohkem voolama.
Nüüd on kellaaeg sealmaal, et Eesti on juba uues aastas. Minul siin läheb veel 12 tundi, et jõuda uude aastasse. See on maailma kõige erilisem uusaastaöö, sest ma olen ihuüksi ja ma naudin enda seltskonda. Mind ootab ülihea smuuti, kuhu ma panin aiast korjatud papaia, banaani, tähtvilja, apelsini ja lilikoi ning veidi ananassimehu. Tavaline Havai söök-jook. Väga toitev. Siis on mul veel võipehme küpse avokaado sirunipipraga ja magustoiduks shokolaad. Võtan selle kõik päikse kätte rõdule enda kõrvale, samuti võtan paberi ja pliiatsi ning hakkan kirjutama taotlust algavaks aastaks. See saab olema suur! Minu jõud on ääretu ja piirideta, seda kogen ma täna, sest ühel hetkel tegin ma Eestis taotluse, et olen novembris Havail. Nii on.
Vaadates tagasi võin olla enda üle uhke ja õnnelik, sest valikud, mis tegin, on minust teinud selle inimese, kes ma täna olen.
Ma soovin, et te oleksite õnnelikud ja teadlikud oma valikutes, oma loomises ja oma jõus. Olgu teil julgust unistada suuremalt kui suurelt ja elada elu täiel rinnal, hingates emakese loodusega ühte rütmi.
Särava päikese alt pilgutab ookean teile silma, meenutades – Nautige elu vaimuna kehas, te olete siia tulnud mängima!
Teadlikku ja külluslikku uut aastat, kallid!
