Hei, kallid!
Sorry, et blogi on koomas olnud. Viimane aeg Havail oli nii eriliselt kohalolev… Ma ei saanud tulla siia kirjutama, sest mul oli veel ainult aeg elada seda, mis oli. Ma olin igas hetkes ja minutis nii kohal, ahmides kõike endasse. Liikumine oli tihe ja põnev. Havail ongi kõik põnev. Aga siis, kui alistud, läheb eriti põnevaks. Punktist A toimub näiteks arvatav liikumine punkti B. Havail on teekond kuskilt kuhugi täiesti omaette teema. Mitte punktid pole olulised, vaid teekond punktide vahel. Kunagi ei tea, mis kurvi tagant tuleb ja mille Universum sulle ette annab. Siin ongi huvitav see, et kui sul on usaldus ja alistumine, siis on kingid garanteeritud. Kõige lahedam on aga hoopis see, et siis tulevad kingid, mida sa oodatagi ei oska. Sa võid loota ja unistada kasvõi veri ninast väljas…aga sa ei saa seda ja see osutub jamaks, sa saad hoopis sada korda parima!
Tagasilend koju oli tore ja kodus on igavesti armas olla. Külm on suhtumise küsimus ja päris huvitav vaatenurk… Kui keha lõdvestada, siis kehal lihtsalt ei saa külm hakata. Proovige ise järele. Aga mõned sõnad veel muinasjutumaast…ja sellest, mida Havai mulle õpetas.
Õppisin – kes ma olen ja kes ma ei ole.
Õppisin ütlema ei. Ja veel rohkem õppisin kõike jaatama ning ütlema väljakutsetele Jah! Kogu elule JAH!
Õppisin kogema valude valu. Seda endast läbi laksma. Õppisin lubama endal nutta. Õppisin küsima endalt – kas see või teine mõte kuulub mulle? Kas see mõte või lause on minu seest või on see väljast? Õppisin tunnetama kergust ja raskust. Neil vahet tegema ja siis järeldusi tegema.
Õppisin toetuma ainult iseendale. Kui mõistus vaikib, on ääretus. Seisad oma allikas ja ahmid üllatunult õhku – nii lihtne see ongi?
Õppisin end hellitama. Õppisin süüdimatult lesima, laisklema…ja siis sellest puhkama. Ilma ühegi süütundeta!
Õppisin kogema kogu kehaga ja vaimuga, et pimedus ja sügavus on turvalised ja ime küll – isegi nauditavad. Õppisin kuulama südamega.
Avastasin endas imekauni paiga, kus alati on vaikus, ka siis kui ümberringi on torm ja keeris. Õppisin seda nautima.
Õppisin olema ilus ilma meigita. karvkate on sealses kliimas vohav nagu kogu floora. Söögilauas kammimata kätega, kõtt!
Õppisin kuulama kuud. Õppisin magama keset kõige vingemat ja kõrvulukustavamat kontserti. Õppisin vestlema hotelli kummitusega.
Õppisin armastama laineid, kui osa endast. Mu rakud õppisid hingama päikest.
Õppisin tõlkima mõistusega südame sõnumeid. Ja südamega tõlkima mõistust. Õppisin lõdvestuma rakutasandil.
Õppisin usaldama ookeani ja temaga rääkima. Õppisin lihtsalt olemas olema.
Õppisin autokastis filmima. Õppisin lebama tähtede all. Õppisin korjama papaiasid.
Õppisin öösärgiga linna vahel käima, ja nii kaks päeva järjest.
Õppisin tegema avokaado-rannaliiva maski kehale. Õppisin rääkima inglise keelt saksa aksendiga.
Õppisin suhtlema täitsa vabalt gekodega. Gekod laulavad nagu linnud. Aga Egiptuse keeles.
Õppisin tundma enda jalge all elu. Voolavat, elavat, tulikuuma. Õppisin temaga koos elama ja looma.
Õppisin et minus on koos kolm mina ja jutt nende eraldatusest on lihtsalt kellegi illusioon ja uskumus. Samamoodi pole mul vaja püüelda oma sisemise mehe ja naise ühtsuse poole, sest seegi – et nad on lahus – on kellegi illusioon. Ja millegipärast seda usutakse. Aga mis siis, kui nad pole kunagi lahus olnudki?
Õppisin lahti laskma oma hirme. Nad jäid vaiksesse ookeani ja ma loodan et neil on seal lõbus.
Vaatasin iga päev päikset läbi palmilehtede. See on eriline.
Õppisin julgema olema see, kes ma olen. Kõigega, mis mul on ja kõigega, mida mul pole.
Õppisin ujuma ookeanis kinnisilmi. Milline meditatsioon! Sajamilline ja ääretu.
Õppisin järgnema teisele südamele keset ööd, vaatama tähti ja laulma neljahäälselt: what a wonderful world….
Õppisin tantsima süüdimatult kaks tundi jutti. Koos karvaste ja sulelistega.
Õppisin armastama allasurutud tundeid.
Õppisin inimesi ühisteadvuse kollist lahti logima ja muutma mõttemustreid. Sain selgeks Barsi.
Õppisin teisel pool maakera mitte tundma koduigatsust, tundes jõulukuuse lõhna.
Õppisin olema elus. Sain aru, et kui keegi mind elusaks teeb, siis see on okei. Ja täitsa okei on lubada endal olla vahel ka mitteelus.
Nägin, kuidas kasvavad banaanid.
Olin viisakas kohalike metsavaimudega ja tegin nendega diili. Respect!
Õppisin Universumiga rääkima. Küsima, kuulama, vaatama, puudutama, maitsma teda…
Õppisin Universumiga koos elama. Olema osa temast ja samas eraldi.
Õppisin olema hetkes. Ainult ühes, siin ja praegu… Läinud! Veel 10 sek….läinud!
Õppisin elama koos imedega. Jumala eest, sellega harjub ära!
Ma nägin Pelet. Tal oli mulle kingitusi. Valusaid kogemusi eelmistest eludest, mis õpetasid mulle alistumist ning uusi südamlikke kingitusi. Sellesse ellu.
Ma nägin õitsvat ingverit!
Ma nägin metssea peret jooksmas dzhunglis. Arutult kusjuures.
Ma kaevasin end üleni oliviinide sisse ja kogu planeet vastas mu südametuksetele.
Kõige võimsam mulje? Ookean. Tema erilisus, igas hetkes erinev värv, suurus, tugevus, hellus. Kõik koos. Täna. Ja homme ei midagi sellest, mida eile nägin. Kõik uus. Ja täna? Uus, täiesti uus. Ja täna? Ennenägematult kaunis ja uus… jnejnejne. Kõigega, mis sinna juurde kuulub. Muidugi delfiinid, unustamatud õpetajad. Korallid, vaalad, haid, väikesed uudishimulikud kalakesed, kes lausa maski ette piiluma tulid…aga naermine on maskiga raske – kohe on vesi sees – võtsin maski peast ja ütlesin väikesele kollasele kalale hoiatavalt:”Uudishimu su ükskord tapab!”
See ajas meid mõlemaid naerma ja nii ma naersin Vaikses Ookeanis koos väikese kollase kalakesega. See oli mu viimane ujumine enne äratulekut. Muidugi olid hüvasti ütlemas sõbrad delfiinid, kes viisid mu teistest inimestest eemale ja siis minu alt kambaga spiraalis üles ujusid. Nad eemaldusid seekord imelikult aeglaselt, lehvitades sabadega üles alla, aidaa kallis… Tavaliselt ujusin neile järele, kuid seekord ei saanud. Maskis olid pisarad ja südames tunne, et ei peagi järgi ujuma, nad eemalduvad seekord pikemaks ajaks ja see on ka okei.
Kohtumiseni, mu kallis Havai…. Armastan sind!