Isegi Jumal ei suutnud kutsuda enda juurde Pimedust ja Päikest koos. Põhjus on selles, et Pimedusel pole iseseisvat eksistensti – ta on vaid valguse puudumine. Kuidas võib valguse puudumine omada iseseisvat eksistensti? Kuidas võiks ta eksisteerida koos valgusega?
Samal viisil ei saa koos eksiteerida EGO ja ARMASTUS. Ego sarnaneb pimedusele, ta on armastuse puudumine.
Meie Mina räägib:
“Ma tahan armastada! Ma tahan, et mind armastatakse!”
Kas te olete hullud või? Iial ei saa olla Mina ja Armastuse vahel mingeid suhteid! Ometi see Mina muudkui jätkab samas vaimus:
“Ma tahan palvetada! Tahan tunnetada Jumalat! Tahan saada valgustatuks!”
Samuti võiks Pimedus rääkida:” Ma tahan emmata Päikest! Ma tahan olla külaline Päikese majas!”
See ei ole võimalik, sest Mina pole muud kui armastuse puudumine. Mida enam tugevdad oma Mina häält, seda võimatum on leida endas armastust. Kui sind armastatakse armastusega, mis lähtub egost, tunned varsti, et sind hoiavad raudsed ahelad, mitte armastavad käed. Selline armastus on vaid üks armukadeduse vorme, omamistahe, omanikutunne, ei muud…
OSHO