Ühel hommikul ilmus Jumal oma kaheteistkümne lapse ette, et neile maapealse elu seemneid kinkida. Lapsed seisid Jumala ees, kes neile järgemööda kingituse koos sinna juurde kuuluva ülesandega jagas.
“Sinule Jäär,” pöördus Jumal esimese lapse poole “on esimese au külvata minu seemneid. Iga seeme, mille sa külvad, paljuneb sinu käe läbi miljonites laegastes. Sul pole aega vaadata, kuidas seemnest võrsub taim, sest kõik külvatud seemned kasvatavad kohe uued, mida taas külvata on tarvis. Sa pead olema esimene, kes minu ideedega inimhinge tungib. Kuid pea meeles: sinu ülesanne ei ole ideed edasi toita ega seda küsimuseks vormida – sinu ülesanne on tegutseda! Alusta minu loomingu tutvustamist inimestele! Et sa hästi töötaksid, annan sulle vooruse ja eneseväärikuse.” Ning Jäär astus rahulikult tagasi oma kohale.
“Sulle Sõnn,” pöördus Jumal teise lapse poole “annan ma loomise jõu – sa saad seemnetest midagi luua. Sinu ülesanne on suur ja nõuab kannatlikust, sest sul tuleb alustatu lõpule viia, muidu puhub tuul seemned ära. Pole aga sinu asi tagantjärele targutada ega keset tööd oma arvamust muuta. Ja pea meeles: ära looda mitte kellelegi peale iseenda! Seda nõuan ma sinult. Selle tarvis kingin sulle jõu – kasuta seda targalt!” Sõnn läks kohale tagasi.
“Sulle, Kaksikud,” pöördus Jumal kolmanda lapse poole “annan ma vastuseta küsimused. See võimaldab sul näidata, mida inimeste ümber toimuvast mõistad, mida mitte. Iialgi ei saa sa teada, miks inimesed räägivad või kuulavad, kuid vastuseid otsides leiad kindlasti minu kingituse – teadmised.” Kaksikud asus tagasi oma kohale.
“Sulle, Vähk,” pöördus Jumal neljanda lapse poole “teen ülesandeks inimeste tunnete tundmaõppimise. Tahan, et tooksid inimestele naeru ja nuttu – et nad seeläbi, mida näevad ja mõtlevad, jõuaksid hingelise rikkuseni. Sulle kingin perekonna, mis kasvatab su rikkust.” Vähk läks oma kohale tagasi.
“Sulle, Lõvi,” pöördus Jumal viienda lapse poole “teen ülesandeks minu loomingu avaldamise kogu selle hiilguses. Aga sa pead hoiduma uhkusest ning pea hoolega meeles, et see on minu looming, mitte sinu oma! Kui selle unustad, hakkavad inimesed sind põlgama ega võta enam kuulda. Kui aga teed oma tööd õigesti, ootab sind ees hulk rõõme. Seepärast pead mult kingituseks saama autunde.” Ja Lõvi läks kohale tagasi.
“Sina, Neitsi,” pöördus Jumal kuuenda lapse poole “saad ülesande välja uurida, mida inimesed minu loominguga kõike teinud on. Sa pead oma uurimismeetodid põhjalikult välja töötama, nii inimeste kui ka enda eksimusi tähelepanelikult kontrollima ning leitud vead parandama. Niisiis – tänu sulle saab minu loomingu avaldumine täiuslikuks. Kingin Sulle selle tarvis puhtad ja selged mõtted.” Neitsi asus tagasi kohale.
“Sulle, Kaalud,” pöördus Jumal seitsmenda lapse poole “panen ülesandeks teenimise. Sa pead õhutama inimesi järele mõtlema, millised on nende kohustused teiste ees, kas nad ikka mõistavad kaasinimese seisukohta, ning suunama nad siis koostööle – et inimene oma askeldustes ligimest piisava tähelepanuta ei jätaks. Saadan sind alati sinna, kus ebakõla ja lahkhelid möllavad, et sa neid ilusasti tasakaalustaksid. Selle vaevanägemise tasuks kingin sulle armastuse.” Kaalud pöördus tagasi oma paigale.
“Sulle, Skorpion,” pöördus Jumal kaheksanda lapse poole “annan ma väga raske ülesande. Annan sulle võime tungida inimeste mõttemaailma, ent sellest, mida koged, ei tohi sa mitte iitsatadagi. Need teadmised toovad sulle tihtipeale kannatusi ning kogetud valu sunnib mind vältima, kuid ära unusta, et mitte mina ei põhjusta sulle kannatusi, vaid minu mõtete väänamine teeb valu. Ülesannet täites näed palju loomastunud inimesi ja kui sa selle elaja, need loomalikud instinktid enesesse lased, kaob selge siht silme eest. Aga siis, kui mu juurde lõplikult tagasi pöördud, ootab sind kõrgeim kingitus – eesmärgiteadlikkus. Ja Skorpion läks rahulikult kohale.
“Sinult, Ambur,” pöördus Jumal üheksanda lapse poole “nõuan inimeste naerutamist. Minu ideede väärtõlgendamiste keskel ootab kibestumine, kuid enese üle naerdes saavad inimesed lootuse tagasi ja läbi lootuse pööravad silmad taas minu poole. Sulle, Ambur, kingin lõputu külluse, et saaksid piisavalt arendada ning valgust heita ka enda kõige varjulisematesse soppidesse.” Ja Ambur läks kohale tagasi.
“Sinult, Kaljukits,” pöördus Jumal kümnenda lapse poole “nõuan ma palehigis töötamist, et inimesed seda sinult õppida võiksid. Sinu ülesanne on imelihtne – kõikide inimeste vaevad laotakse sinu õlgadele. Selle koormale lisaks, annan sinu kätte ka inimeste vastutustunde.” Kaljukits läks tagasi.
“Sulle, Veevalaja,” pöördus Jumal üheteistkümnenda lapse poole “annan ma ettekujutuse tulevikust, et inimesed saaksid näha milliseid võimalusi tulevik toob. Sa saad tunda üksindusevalu, sest ma ei luba sul minu armastust ainuüksi ühe inimese külge panna, vaid lasen sul armastada kõiki ühtviisi. Kõige selle eest kingin sulle vabaduse. Sa pead teenima inimkonda vabadusega, kui nad seda vajavad.” Ja Veevalaja asus oma kohale.
“Sulle, Kalad,” pöördus Jumal nüüd viimase lapse poole “annan ma kõikidest kõige rängema ülesande. Sa pead kokku koguma kõikide inimeste mured ja need minu kätte tooma. Sinu pisaratest saavad minu pisarad. Selle mure ja valu, mida sa inimestelt enda kanda võtad, on põhjustanud minu mõtete väänamine ning inimeste eksiarvamused. Sul peab kuhjaga halastust jaguma. Eriti raske ülesande täitmise jaoks saad sa kõige erilisema kingituse – kaheteistkümnest lapsest suudad sina ainsana mind mõista. See kingitus kuulub sulle üksinda ja kui sa peaksid otsima kedagi, kellega seda jagada, ei võeta sind kuuldagi mitte. Kalad läks viimasena oma kohale.
Siis ütles Jumal kõigile lastele: “Igaüks teist täidab ühe osa minu mõttest. Te ei tohi seda osakest minu tervikmõttega segi ajada. Kindlasti tahate oma osasid üksteisega vahetada, kuid ärge unustage, et igaüks teist on tervik, ent te mõistate seda alles siis, kui kõik kaksteist üheks saavad. Selleks tuleb igal teist läbi minu tervikmõtte arendada.”
Ja lapsed läksid, seemned ühes, laia maailma parimate kavatsustega oma kingitust kõige targemal viisil kasutada. Keegi neist ei mõistnud veel päris täpselt ei oma ülesannet ega kingituse tähtsust.
Kui nad tagasi tulid, olid nad väga hämmeldunud, kui Jumal lausus: “Tean, et igaüks teist usub, et teise kingitus on parem, seepärast luban ma teil neid isekeskis vahetada.”
Lapsed olid vaimustunud uuest ülesandest ja uutest võimalustest. Jumal aga muheles ning ütles: “Te tulete veel mitu korda minu juurde tagasi ülesande vahetamist nõutama. Ja mina täidan iga kord teie soovi. Te sünnite ja surete veel läbi mitme elu, enne kui mõistate algse ülesande ning kingituse tähendust ja selle lahendada suudate. Aga ma annan teile selleks lõpmatult aega. Kui te oma ülesande edukalt täitnud olete, saate minu lähedal olla.”
Martin Schulman, “Kuusõlmed ja taassünd”
tõlkis Leida Madalik.
Ilmus Tähetargutajas nr. 7. okt. 2001.a.
