FB oli ilus pilt Hingeabikoolilt ja tekst, mida ma natuke muudan. Loodan, et ei pahandata.
Teemaks muretsemine. Panen selle ka siia üles, sest mul on sellega oma teema. Ma tean, et ka paljudel mu sõpradel on emad-isad, kes veedavad tunde oma mudase meelistegevuse juures. Ja kui neid selle eest veidigi noomida, siis arvatakse – ma olen ju nii hea, muretsen su pärast. Eks nad ole oma mustrites, tõekspidamistes ja minevikunormides kinni.
Kallis lugeja, prindi või kirjuta see lugu välja ja vii oma kroonilisele muretsejale. Ära pane tähele tema kommentaare ja hoiakut. Lihtsalt poeta ta lauale, küll ta loeb, juba puhtast uudishimust loeb 🙂
Muretsemise energia näeb välja nagu muda – pruun, paks, see ei voola ja on blokeeriva toimega.
Kui inimene muretseb, loob ta muda iseenda sees, oma peas, mõttetasadil.
Oleneb teemast, millega seoses muremõtted on, vastavalt sellele voolab tema teatud kehapiirkonda mure läbi loodud muda.
Muretsedes kellegi teise pärast, saadab muretseja enda loodud muda teise inimese auravälja, mis blokeerib ka tema energiavälja ja kanalid.
Muretsemine tekitab kahju nii muretsejale endale, kui sellele, kelle pärast ta muretseb.
Muretsedes mingi olukorra tulemuse pärast, blokeerid energiavoolu nii eneses, kui selle olukorra laabumist kandva voolu. Muretsed, kuna näed neid võimalusi, mis võib ebaõnnestuda, mis kõik äkki ei lähe nii nagu oled enesele mõtetes paika pannud. Ühesõnaga – kõik laabuks, kui vaid seda muda vahele ei voolaks, mida muretseja toodab!
Muretsedes sa ise sead omale ja teisele piire, ise kaevad kraavid ja müürid kõik kinni, et midagi laabuda ei saaks – ei sul endal ega sellel, kelle pärast sa muretsed, sest sa näed VAID TAKISTUSI ja seda te mõlemad ka saate.
Muretsedes kellegi teise pärast, näitad seda, et Sa ei usalda et see inimene saab hakkama ja tal läheb hästi, näed vaid takistusi, miks tal ei õnnestu üks või teine asi, näed seda, mis kõik võib viltu minna. Ja viltu tal kõik lähebki… tänu su muretsemisele.
See pole hoolimine, see pole toetamine, see on teise võimetesse, teise inimesse mitte uskumine. See pole ka armastus, see on klammerdumine, kus pole natukestki usaldust, toetust, väestamist!
Muretsemise asemel palveta nende inimeste eest ja ka enese käekäigu pärast. Palu neile kordaminekuid, palu neile oskusi iseendaga hakkama saada, usu nende väärtustesse ja usu, et nad saavad kõigega imeliselt hakkama – see on hoolimine.
Kallid emad ja vanaemad. Ka isad ja vanaisad! Palun lõpetage oma laste ja lastelaste pärast muretsemine ja laske neil elada oma elu nii hästi nagu nad oskavad, tahavad ja valivad. Aidake, küsige kas abi on vaja, aga jätke see muretsemine teemal a’la – kas sokk jalas, kas kõht täis, kuidas sa küll hakkama saad? Küsi parem – Mis veel on võimalik? Süstige lastesse optimismi, kergust, elujulgust. Pange nad positiivselt mõtlema!
Emad, palun laske oma lapsed enda küljest lahti ja ärge kontrollige, kas teie 48a pojal on ikka sall kaelas ja 50 a tütrel soe pesu ja kas 22 a lapselaps tegi hommikul voodi ära ja sõi putru jnejnejne… See ei ole enam armastus, see on ahistamine.
Vanaemad, palun ärge murtesege lastelaste pärast, nad on sada korda targemad kui meie teiega kokku. Palun ärge lükake oma lapselapsi mutta kinni, küsige parem mida nemad mõnest asjast arvavad, ja te saate endale imelise jutukaaslase, mitte vinguva teismelise, kes igal võimalusel hädaldab riigikorra ja vähese raha üle! Te ise toodate selliseid vinguvaid inimesi just ja ainult oma eeskujuga – muretsemisega!
Ema, palun ära ütle, et muretsemine on hoolimine ja ma peaksin selle eest sulle tänulik olema. Ära küsi mu käest – kuidas sa küll oma laste pärast ei muretse, mis ema sa oled? Olen parim ema, sest mul on nii tublid ja toredad täiskasvanud lapsed ning saavad elus absoluutselt iga asjaga hakkama. Mul ei ole südant nende pärast muretseda, mu süda vaid rõõmustab nende üle! Isegi kui nad eksivad. See on inimlik. Aga ma ei lohista neid muremutta.
Kui sa muretsed või mõtled pidevalt kellegi peale, siis on see märk sellest, et sul on vaba aega liiga palju ja sa ei oska seda paremini täita. Kallid vanavanemad. Palun ostke või laske endale tuua üks mõnus laiade joontega paks kaustik ja kirjutage üles oma mõtted! Kirjutage lastele ja lastelastele oma lugu. Kirjutage mis oli. Iga vanema või vanavanema enda kirjutatud lood on miljon korda suurema väärtusega kui kõik Tammsaare teosed kokku. Kirjutage naljakaid lugusid, kurbi lugusid, kirjutage kõigest mis oli. Kirjutage seda, mida tahate edasi anda, kirjutage luuletusi või kasvõi sodige niisama!
Tehke üks sügav ohkamine ravivaks hingamiseks, mis ei lõppe sõnadega Oh-jumal-küll! Vaid sõnadega- Küll mul on hea tervis! Küll mul on täna hea päev! Olen tänulik! Aitäh, aitäh, aitäh…
Kui teil on kalli inimese suhtes ärevaks tegev tunne, istuge mõnusalt, toetage selg, lõdvestuge, lõdvestage käed, õlad, kael, pange silmad kinni, hingake paar korda aeglaselt ja sügavalt. Tunnetage, et hingates hingate sisse rahu ja välja segadust. Tunnetage, kuidas õhk teis liigub. Las see puhastab teist kogu ärevuse. Kui pärast seda on ikka segadus, asetage oma kallis inimene mõttes kuldsesse valgusesse, las teda ümbritseb kuldne või valge valgus, nähke teda selles valguses õnnelikuna, alati õnnestuvana, rahulolevana, naervana, tantsivana, rikkana. Nii te lootegi seda.
Emad ja vanaemad, teie mõttel on tohutu jõud! Teie rõõmustav, väestav ja toetav mõte aitab teie lapsi ja lapselapsi! Isegi sellest teie loodud mõttekujutlusest, kuidas teie õnnelik laps on terve, elab külluses ja tantsib … just ainult sellest teie loodud pildikesest hakkab teie lastel ootamatult hästi minema, just selle pärast saavad nad teile kogu südamest tänulikud olla ja just selle pärast tulevad ikka ja jälle teie juurde,
sest teie olete ju see vanaema, kes ei muretse, vaid on alati rõõmsameelne ja küsib lihtsalt ” Kuidas sul läheb? “, kes ei targuta, ei manitse, kellest õhkub juba tema tuppa sisenedes positiivsust, kergust ja toetust. Aga selle muretseja ja halava vanaema juurde ju eriti minna ei tahagi. Millegipärast on sealt lahkudes tihti väsimus ja süütunne… ning selles mõttes kergendus, et käidud ja linnuke taas kirjas. Aga miks seda teha oma tervise hinnaga?
Tehke mida iganes, et mitte muretseda. Palun!
Kunagi ma soovitasin oma emale hakata laulma ja päris tihti kasutan ma seda varianti ise ka. Muidugi kohe kui ma oma häält kuulen, mõistan ma, et iga mu jama on väiksem probleem, kui mu lauluhääl… 🙂 Aga emale ja sulle soovitan kasvõi ühte laulurida üürata –
AGA MULLE TÄITSA ÜKSTAKÕIK ON SEE-
EI MU RÕÕMSAT SÜDANT MISKI KURVAKS TEE! Nanananaaaaa….
Ja kui vähegi suudad – tantsi! Tants on parim kaaslane. Ja palun ära kuula raadio Elmarit. Pole depressiivsemat raadiokanalit kui see, mis rõhub sinu süütunnetele, vanadele käitumismustritele jne. See hoiab sind kinni minevikus, asjades, mis olid. Nii head kui halvad. Aga need on olnud, aeg on liikuda siia aega – rõõmu ja valguse kätte. Siia, kus sa saad ise valida muutumise. Kunagi ei ole hilja kanalit vahetada!
Kord olin pangas ja teller hakkas mulle sambajuttu ajama. Ütlesin, et ei huvita see teema. Vanem proua lõi selja sirgeks, hingas sisse ja tulistas: “Kuidas siis nii, mingi aja pärast olete teiegi vanaks saamas- pensionil, ja kuidas te siis siin hakkama saate, ma tahaksin…”
Katskestasin ta:” Vabandage proua, erinevalt teist, veedan mina oma pensioni Ibizal rulluiskudega ringi kihutades…” Endale üllatuseks olin selle otsuse nii konkreetselt kõva häälega välja öelnud, et kõrvalseisvad härrad pahvatasid naerma ja ütlesid – Õige!
Ja laps on meis kõigis, miks mitte lasta tal möllata, naerda, olla terve ja tahta targaks saada. Või kosmonaudiks.
Alates sellest hetkest, nüüd ja praegu, rõõmustan ma kõikide inimeste üle kogu südamest. Kõik on hoitud.
Muidu ma mõtlen välja mingi nipi, kuidas vanaemade muretsemise programm välja lülitada. Ostan talle rulluisud ja viin ta Ibizale. Vot!