Kas üritused ja kursused valgustavad mind või on see vaimne virr-varr loodud selleks, et ma mitte mingil juhul iseendasse ei vaataks ega endaga ei tegeleks? Kui õige korraldaks vahelduseks ürituse iseendas? Kas saaks midagi olulisemat teada? Avaks kõik oma meeled, korraldaks tõelise tõmbetuule ja tuulutaks ennast veidi, mis? Lülitaks päriselt sisse enda nägemise ja vaataks ennast. Imetleks kohe igast küljest? Või nuusutaks. Ja maitseks. Kuidas maitsevad huuled? Või põlved? Kuidas lõhnab süda? Mida tunnevad kõrvad? Aga kopsud? Kuuled oma nahka hingamas? Millest ta laulab? Ehh…ärkamine saab alguse ainult iseendast, mitte üritusest ega ühiskonnast.
Huvitav. Äkki on kogu maailm ärganud ja teab, mis mulle õige on. Teab, mida ma pean sööma, mis on ja mis ei ole mulle tervislik. Mõtlesin, et huvitav – enamus toitudest, mida ma ei kasuta, on alati tervislikumad, kui need, mida hetkel söön? Ikka kellegi teise arvates. Huvitav, eks? Ükskõik, mida ma ei vali – ikka leidub kuskil keegi, kes minust paremini teab, mis mulle hea on… KUIDAS SEE VÕIMALIK ON?
Minu jaoks olen reaalne ja päris ainult mina ise. Järjest enam ja enam. Tsirkus saab üha enam selgemaks ja mustkunst paistab läbi. Maskid langevad eest ja loor hõreneb. On vaja vaid aega olla iseendaga. Aega vaadata ja näha. Tunnetada ja tunda. Kõik on nii ruttu muutunud. Mingi aeg tagasi tundus olevat täitsa okei olla kaitses ja barjääri taga, praegu ma usun, tean ja kogen – mina pean ise oma sisemise valgusega särama nii tugevalt, et miski mis on vähem kui mu valgus, ei tulegi sellest läbi. Ma tean seda. Ma kogen seda. See ei ole egoism, see on vastutus iseenda eest, see on teadlikkus.
Ja nii nagu mu armas ema kunagi tarvitses öelda, kui tal kops üle maksa lendas- „Mitte üks kalts ei narmenda!“ nii ütlen ka mina – Kui maailmas oleks olemas teine mina, isegi siis ei kuulaks ma teda, vaid elaks oma elu, kirjutaks oma lugu ja laulaks oma laulu. Oma südamega.
