Siin ma istun, kell on 22…ja ootan, kas Urmas tuleb, broneeris ju toa…
Eesti inimesed ikka tahavad kohe oma elu keeruliseks elada. Muu maailma inimesed tavaliselt kirjutavad või helistavad, kui nad näiteks jäävad hiljemaks kui kl 14 majutusse tulema. Eestlane ei helista isegi siis, kui ta teab, et üldse ei tule.
Noh, ma lihtsameelne, mõtlen ikka et on ju ometi lihtsam inimesel teha broneeringut, kui kirjutavad, et tulen see kell ja vbl ka tiba hiljem, ja asi mutt. Välismaalane annab alati ka paar päeva enne tulekut endast märku ja täpsustab veel üle saabumise kellaaja.
Eestlane, vastupidi, broneerib neljas kohas korraga ja siis saabumise päeva hommikul vaatab aknast välja – “No mida Pärnu randa selle sita suusailmaga?” Ja magab rahulikult edasi. ..
Mis toimub samal ajal majutuses?
Helistatud on palju ja küsitud tuba. Ma ei saa anda, sest kõik on ju broneeritud. Nii ma siis saadan ka veel ukse pealt inimesi tagasi. Sest toad ju kinni. Siis tiksub kell hilisõhtusse, ja ma lihtsalt helistan sellel nr, kes broneeringu tegi. Sealt vastatakse nii: “Ähh? Mis majutusää? Issand maiteagi siukest kohta…nohää, me panime ikka mitmes kohas kinni aga hommikul vaatasime et vihma sajab, no kuhu randa me siis ikka tulemeää…” Küsisin, kas see on tema meelest ok, ja kas ta nüüd on nõus maksma ka selle eest, et ma talle tuba hoidsin ja tasust ilma jäin? Vaikus ja siis:”Et mis mõttes ääää…?”