22.august, 2010
Mis lahe päev!
Pühapäev.
Ma ei ole pühapäevi kunagi sallinud. Kooliajast oli see ainus vaba päev. Poolikult vaba, sest pool päeva läks järgmise nädala kooliasjadele ja riietele ja muule ettevalmistusele. Iseendaga sai olla, kui oli “Meelejahutaja” pannkookide kõrvale ja hiljem “Soovid…” 🙂 Ja siis mõni film või raamat või sõbrants…ja siis sõitis jälle kool sisse.
Pikka aega oli mul see vana muster käiamas. Täna ma tunnen, et see on üks olulisemaid nädalapäevi üldse. Ma teen küll kõiki oma toimetamisi, aga ma olen teadlik iseendast, oma südamest, oma väljast, oma tulest, oma pühadusest.
Ja see ongi minu päev. Püha. Minus eneses.
Hommikust saati kuulen kirikukellasid löömas. Erinevad kõrgused, erinevad tihedused. Mõtlesin et olen ju segane, ma tean, aga et nii segi…järgnesin neile kelladele.
Mis riigis me küll elame? Kurb lausa. Esimene kirik kinni. Läbi linna jalutus. Ilus tegelikult, sest linn iniemstest tühi ja vaikne, ilm soe ja mõnus.
Teine kirik ka kinni. Naerma ajab. Tunnen, kuidas mu vaim ja keha vaidlevad. Siin on väga omal kohal Kristiina loengu näide, et vaim kui ratsanik ja keha nagu hobune.
Nii nad õiendavad. Ratsanik ei jõua ära imestada, kuhu hobune kappab. Hobune vastab, et läheb kirikusse. Ratsanik uurib – milleks? Hobune üritab seletada, et tahaks pühapäeval pühas kohas olla. Ratsanik väänleb naerukrampides, et milleks sa kappad, seisa paigal, see koht on su sees. Hobune hirnub üleolevalt vastu, saadab ratsaniku pikalt ja muudkui laseb aga kiriku poole traavi.
Nii ma kõnnin ja kuulan nende kõnet ja muigan omaette, kui jõuan vene kiriku juurde. Imede ime – uksed avatud, küünlad põlevad. Mõtlen veel kerkouksel, et ei saa ometi tõsi olla….ja kahe sammu pärast veendun – ei olegi! Nöörid ette veetud, ei istu ega mõnule sa siin midagi! Okei, seisan siis. Energia ajab kõikuma, aga hobune surub jalad tugevalt vastu maad ja tunnetab äkki ratsaniku selget jõudu ja kohalolekut. Ja vaikselt hirnatades tagurdab hobune kirikust välja. Ta on rahul, sest ratsanik istub omal kohal ja mõlemad on teineteise omaks võtnud. Takistused? Et ses mõttes nagu takistussõit? See on selleks, et sa veenduksid – sa oled võimeline neid ületama. Kui esimese korraga ei ole, siis võtad hoogu pisut eemalt ja galopeerid ikkagi üle. Ja sa peaksid juba teadma küll, et sinu ette ei panda takistust, mida sa ei ole võimeline ületama. Point on selles, et sa vaataksid enne järele, kas ratsanik ikka ka sinuga koos galopeerib, ära karga tühja(lt). 🙂
Jalutan poest läbi ja võtan üht-teist, millega seestpoolt külmkappi dekoreerida. Sest söömisega on nagu on. Vahel on pool päeva paast, millele järgneb saast. St näiteks hamburger 🙂
Teel trehvan tuttavat ja ta küsib: “Kust sa tuled nii unistava näoga?”
Vastan automaatselt: “Hipodroomilt…!” (Õnneks, et ei hirnunud)
Te kulmud kerkivad, aga ma löön käega ja astun edasi.
Elu on ikka ilus ja vahva siin selles ajas ja ruumis.
Ja kes elu mahlakat müstilisust kogeda soovib, nendega kohtume 26ndal kell 20 karussellis.
Seniks nautige kõike, mida olete, näete, saate, sööte, omate, loote jne.