Märkasin aias püparmündi põõsal sagimist, minu üllatuseks oli seal koguni 7 liblikat! Nagu 7 pöialpoissi või 7 peainglit…
Võtsin fotoka ja läksin õue. Loomulikult lendasid nad kõik laiali. Pahhh!… No misasja te kardate siis nüüd…Pole ma nii koll ühti… Päriselt ka… Meik näos ja küüned lakitud… Tulge tagasi! Paluuun… Ei midagi.
Pildistasin siis ringiukerdavat mesimummi ja märkasin, kuidas liblikad hakkavad järjest lähemale lendama. Mulle meenus Havai ja see, kuidas gekodega oli vaja olla vaikselt, mitte siblida. Lasta neil tulla, mitte ise minna jne.
Proovisin. Lisaks sellele andis keha mõtte – ole ise liblikas…
Kuna liblikas olla oli eriline, kerge ja väga huvitav tunne, siis märkasin, et olin fotoka lasknud sülle laskuda ja üks liblikas maandus mu käele, teine õlale, kolmas istus fotokale… Mu käed lebasid süles, aga mu meel karjus:”Oh, krt, milline võte…!”
Jah, see läks metsa, sest niikui ma liigutasin, lendasid nad turvalistele piparmündiõitele. Aga päris ära enam ei lennanudki…
Kui läksin pesu nöörile viima, keerlesid nad mul ümber. Mõni maandus ukselingile… Arvasin, et juhus. Aga kui koeraga jalutama läksime, saatsid mitmed liblikad mind tänavale ja siis lendasid hoovi tagasi.
Mul on vist kodustatud liblikad nüüd 🙂 Saage palun tuttavaks –
