Täna ei taha ma kiisust ei kutsust,
Jukust, ei nukkudest laulda.
Laulan vaid sellest mis kõikidest parem
kõikidest kõige armsam.
Veera, sinust ongi mu laul.
Uhke ja võimas see viis…. 🙂 Shallallaaaaaaaa…
Viimasel ajal on mu igapäevaseks lauseks: “Me lähme Veeraga käima!” Ja selle peale olen päris palju kuulnud küsimust – Kuule, kes see Veera üldse on? Eksisteerib ta üldse? Veera? Mis Veera? Jälle Veera?…
Okei, saage siis tuttavaks Veeraga. Veera tuli mu ellu koos ingliteparvega 2007 aastal. Meie kohtumispaigaks said Karusselli pesas toimuvad üritused. See oli väga lahe aeg, tulime kokku, tegime koos mõne meditatsiooni, jagasime muljeid, kus keegi käinud olid, mida näinud-kogenud. Sõime, jõime, naersime ja nutsime. Liitsime, jagasime, korrutasime ja ruutjuurisime elu.
Käisime koos Veeraga Riias Krayoniga kohtumas. See reis liitis meid väga, meil oli lõbus ja huvitav. Nii hea on, kui sul on keegi, kellega saab vaimset maailma vabalt jagada! Kohe nii vabalt, et miski polegi imelik.Ja mis seal salata, heas mõttes hullud oleme me niikuinii!
Veera on täiesti eatu. Ta on kord 18, kord 38, harva ja meigita ehk 44. Aga ei kunagi vanem. Sest tema eluhoiak on noor ja tantsiv. Ta on väga liikuv, ta toitub tervislikult, ta austab oma keha. Naine, kelle rüht ja figuur teevad teismelistele loivavatele-lohisevatele tüdrukutele kaugelt silmad ette.
Veera on väga mõnusalt otsekohene. Ta ei keeruta, ei peida, ta ütleb otse välja. Ja just nii ongi vaja, sest uues ajas muudmoodi enam ei saa. Pealegi on tões kerge elada.
Eriti lahe on Veera juures see, et ta teab tähtkujudest vist küll kõike-kõike ja mingi kamm on tal jääradega ka. Nii lahe on elu lahata, ja ma näen asja hoopis teisest vaatenurgast, kui Veera lajatab asja sekundiga selgeks:” No sa mõtle ise, tal on ju Päike Veenuses!” Minu jaoks totaalne hiina keel, aga Veera paneb nii täpse diagnoosi, et asjad näivad olevat isegi loogilised!
Veera on väga spontaanne ja vaba. Ta võib tantsida keset spordiväljakut ja ronida kesklinnas puu otsa. Temaga pole iial igav. Ta võtab mind nagu ma olen ja mina võtan Veerat nagu ta on. Kuna mul ühtegi bioloogilist õde ei ole, siis me kutsume üksteist isehakanud õdedeks.
Veeraga on täiesti ok ka vaikida. Veera on mulle õpetanud nii palju taimedest, kasulikest marjadest ja loodusest. Me oleme koos marjul käind, nimelt Pärnu rannas astelpajumarju korjamas. Õunaraksus, kreegiraksus, ja veel mingite imelike marjade raksus, mille nime ma ei mäleta, aga Veera ütles nende kohta Eesti viagra. Noh see tegelt polnudki see õige raks, sest mammud kasvasid ühel mahajäetud aial.
Ühesõnaga me tiksume Veeraga ühes rütmis ja voolame ühel lainel. Me mängime mõlemad ühisel, mingil mõnusal huumori ja sarkasmipiiril. Ma soovin, et kõigil oleks selline Veera. Ja kui Veerat ei ole, siis olgu sul vähemalt Usk, et kuskil on olemas just see sinu Veera, sinu isehakanud rohenäpust õde, kes jumaldab tantsimist ja teab kõike raamatupidamisest taevatähtedeni.
Meie õhtused käimised on kui teraapia. Me liidame, jagame ja korrutame oma päeva, tundeid, mõtteid. Uskuge mind, kõige tervislikum ja odavam teraapia on täiesti empaatilise inimesega paar tundi looduses käia. Ta oskab minuga samastuda, mind kogeda, olla täpselt parasjagu neutraalne ja parasjagu osavõtlik. Ma võin nutta ja naerda, ta võtab mind ikka nii nagu olen. Ma olen selle eest südamest tänulik!
Veeral on täna sünnipäev!
Ma soovin kogu südamest sulle, kallis õekene, õnne ja armastust, liblikaid kõhtu ja armsaid vallatusi! Soovin, et oleksid tervemast tervem! Et su ümber ja sees oleks küllust varbaotstest kulmudeni ja kõrgemale kui taevas ulatab! Ja sul oleks lahedaid sõpru ja kõik su soovid täituksid! Päästa juuksed valla ja suru gaas põhja!!! Metsa see turvavöö! Ma armastan sind väga ja olen sulle südamest tänulik, et sa mu elus olemas oled!
Veerakene,
Sulle kõik lilled õitsku, sulle kõik tähed paistku…
Armastusega,
Sinu isehakanud õde