7.märts, 2010
Ma sain lapse.
Täna 22 aastat tagasi.
Kallis Rain,kui sa sündinud olid, oli mu kehas tiba tühjust ja hinges segadus. Seal oli ka suts hirmu. Aga südames oli rõõm. Ma olen ema! Tohutu rõõm ja uus kummaline tunne, mida ei olnud võimalik sõnadega seletadagi.
Kui me haiglast koju saime, panin su meie voodile ja vaatasin sind. Sa olid niiiii pisikene ja nii nummikene… ja seal ma seisin ja ahastasin – sest äkki oli kogu mu haiglas tambitud tarkus peast läinud! Mida ma teen? Kuidas ma teen? Issand, nüüd ta ärkab üles, mida ma teen??? Nii naljakas, kuidas ema süda ja käed teavad tegelikult iseenesest, mida nutva lapsega teha!
Õnneks oli meil ka vanaema abi ja tugi kõrval olemas.
Vanaema on olnud see, kes siis, kui sul kõhuvalu oli, lihtsalt töölt tulles su oma sülle võttis ja vaikselt laulis…ja sa jäid magama. Väsinuna sellest pikast kõhuvalu-päevast, isa nõutust pearaputusest ja emme närvilisest kussutamisest. Oli vaja vaid vanaema!
Vanaemaga on seoses ka üks lahe lugu. Sa olid siis 3 aastane. Vanaema läks ühele oma sõbrannale külla. Kui see tädi meil käis, siis tõi sulle alati kommi ja jäätist. Ilm oli soe ja meie sinuga külitasime suures toa akna peal. Ja siis sa vaatasid, mis elu käib ja kukkusid küsima. Siin need küsimused on.
“Emme, miks see tädi käib mööda teed? Emme, miks tuvil on valge kaka? Emme, miks see auto keerab? Emme, kas see motikas keerab ka meie maja ette? Emme, miks ta siis ei keeranud? Emme, miks see auto must on? Emme, aga missa kirjutad? Emme, kas see on minu vanaema? Emme, miks see pole minu vanaema? Kelle oma ta siis on? Aga kust sina tead, et sa tema laps ei ole? Emme, kas need tüdrukud tulevad meile? Miks nad ei tule? Emme, miks need tädid kõpsutavad? Miks autodel sõidavad rattad, ütle, kallis emme? Emme, kas need on minu rühma lapsed? Miks ei ole? Emme, miks need kraanad seal tööd ei tee? Miks on vaba päev? Mis auto see on, mis seal seisab, emme? Miks ta seal seisab? … Miks sa siis ei tea, kallis emme? Aga emme, kas sa tead, miks vanaema tädil külas on? Ei teagi? Sest tädi annab vanaemale shokolaadi mulle koju, vot!”
Loogika ja hea huumor on sul, pojakene, ilmselt juba kaasasündinud 🙂
Olid vaid kahe aastane, kui istusid mu süles, panid käed mu põskedele, vaatasid mulle kaua-kaua silma sisse ja ohkasid:”Emme, sul on niiiii ilusad silmad. Kas sa oled öökull?”
Samal maikuul aknapesu, vanaema pesi toas ja mina köögis. Sa lihtsalt röökisid köögis. Ütlesin sulle, et mina karju toas ka. Läksid. Muidugi ajasid sa sellega vanaema hulluks ja ta küsis: “Miks sa karjud? Mis sul viga on?” Sa jäid vait, panid pea viltu ja ütlesid tõsiselt:”Mul on õhupuudus!”
Kord proovisid sa issi kingi ja kooserdasid nendega mööda elamist. Siis jäid peegli ette seisma, võtsid mõned poosid ja arutlesid oma kaheaastase peaga:”No vaata nüüd, emme, kui hea on mul nendega suvel käia…ainult et…jama on…need on mulle 2 meetrit suured!”
Neid lugusid on kena kaustikutäis.
Siis aga lõppes su üksik ja igav esiklapse põli ning oli kiirelt vaja hakata suureks vennaks. 
Üsna pea sain aru, kuidas sa igatsed minuga rohkem koos olla ja me jätsime venna issiga ja tegime kahekesi pikki õhtuseid jalutuskäike. Meil on alati koos lõbus olnud. Sa olid hästi iseseisev laps. Kohati isegi liiga.
Sina olid 5, venna 3. Tavaliselt oli meil selline diil, et kui te vennaga ilusti lõuna ajal magate, siis ärgates on jäätis laual. Kord te magasite hästi ja sa tahtsid ise kõrvaltänava poodi jäätise järele lipata. Viimasel hetkel tuli mul aga meelde, et tahtsin ka suitsu osta ja pean ikkagi ise minema. Paraku vaatasid sa mind sellise pilguga, et mul ei jäänud muud üle, kui sulle rahatäht pihku suruda. Lippasid poodi, õige pea istusime kõik ümber laua ja maiustasime jäätised lõpuni. Äkki tõusid sa püsti, lõid käega vastu otsaesist, kohmasid kui vana mees:”Näh, unustasin, tõin ju suitsu kah!” ja viskasid suitsupaki lauale. Sa olid oma usalduse poetädide juures täiega välja teeninud oma lõpmatute jututeemadega teemal “Tädi, meil on ka kapis seda, mis su selja taga riiulis on!” ja juttu jätkus kauemaks.
Sa laulsid ooperikatkeid leivapoes paarikümnele inimesele, justkui oleksid poes üksi: “Munad, munad, munad kadunud…. Mul munad läind, mul munad läind, mul munad lääääääind…. Kes kurat on mu munadega jalutama läind?” Kogu pood rõkkas naerust.
Sa õppisid lugema 2 aastaselt ja kirjutama 4 aastaselt. Kooliaeg läks märkamatult ruttu ja ma olen sinuga alati nõus – kool on üks kohutavalt nõme paik. 🙂
Sa oled olnud armas ja hea ja uskumatult mõistev laps. Kohati on mul olnud viimase 10 aasta jooksul tunne , et kes keda kasvatab ja kas me mitte ei ole õde ja vend?
Vaat nii ongi, lapsekene. Pole olemas emade kooli. Ma ei ole õppinud emaks. Ma olen koos sinuga kasvanud sinu emaks. Sina oled mind kasvatanud. Just selliseks emaks nagu sulle vaja oli. Ja ma palun kogu südamest sinult andeks, kui ma olen käitunud valesti ja tõstnud häält ja tihti sind ka raputanud. Anna mulle andeks! Ma ei osanud tookord teisti. Nüüd selles tänases teadlikkuses ma ilmselt kasvataksin sind teisiti, aga paraku see pole ju hetkel võimalik ja see ei oleks siis enam ka sina. Ja sellest oleks pagana kahju! :))) Üht ma sulle luban – sinu lapsed saavad minust parima!
Selline pikk õnnitluskiri sulle, poeg. Ma soovin sulle palju õnne üle lahe. Soovin palju teadlikkust. Seda, et sa võtaksid oma elu eest vastutuse julgelt enda kätte. Kuula igat otsust tehes kõiges alati kõigepealt oma südant ja sisetunnet ning võta teeviidaks huumorimeel. Ole julge elama täiel rinnal, sest ainult nii kajab Universum sulle samaväärselt vastu. Tee seda, mis teeb sulle ja teistele rõõmu. Ja tee teistele seda, mida sa tahad, et sullegi tehakse. Usun, et mäletad neid sõnu kogu oma lapsepõlvest. 🙂 Tee inimesed enda ümber õnnelikuks! Ja ära unusta- elu on sulle antud õnnelik olemiseks, mitte rügamiseks ja virelemiseks. Tee vaid valik. Vali olla õnnelik. Nii lihtne see ongi, musi 🙂
Ning mis iganes siin maailmas ka ei juhtuks- ma olen alati su kõrval. Sind toetamas ja aitamas.
Tea, et armastan sind kogu südamest, armas Rain ja tänan sind, et mind oma emaks valisid.
Armastusega sind alati kallistuses hoides,
sinu emps.
