Meeleldi inglite meelevallas
28.jaanuar, 2010
Tegin koristustööd oma postkastis. Sattusin ajas paar aastat tagasi. Sattusin ilusate inglipiltide ja inglikogemuste maailma.
Inglid tuiskasid mu ellu, kui mul oli raske. (Vaat milline nihe on toimunud! Nüüd ma tänan ingleid, kui mul hästi läheb, mitte ei pöördu nende poole, kui raske on)
Lugesin esimese ingliraamatuna D.Cooperi “Ingli ilmutust” ja loomulikult vaidles kogu mu olemus sellele õhkõrnale illusioonile vastu. Aga täitsa võimatu oli võidelda. Kui sulle on määratud (ja sulle on!) sellest teadlikumaks saada, siis uskuge- inglid on kohutavalt kannatlikud ja rõõmsalt järjekindlad. Nad ei jäta enne, kui saad oma nn käegakatsutava tõendi. Nende püüdlikkus on sügavat kummardust väärt! See on tõesti armas. Kuidas seletada valgete õhkõrnade udusulgede ilmumist? Ja mitte paari, vaid kümnete kaupa? Mina ei tea. Ausõna ei tea ja ega mul pole selle üle juurdlemiseks ka eriti tahtmist ega aega. Aga nad tulid ja ma sain selle tõendi. Peale seda läks lahti tõeline inglite pealetung. Heas mõttes. Kõik osutus lihtsamaks, kui ma arvata oskasin. Inglitega saab suhelda. Ja neilt saab vastuseid! Mõne aja möödudes proovisin kanaldada oma kaitseinglit. See oli algul äärmiselt naljakas. Ma ei kinnistunud teemasse tõsiselt, ei higistanud ega muretsenud. Ilmselt see oli ka üks põhjseid, miks asi nii kiirelt kohe käima läks. Selliste asjade juures punnitamine ja ülipüüdlikkus lihstalt sulgevad kanalid, aga see on ainult minu arvamus. Kirjalik kanaldamine on õnnestumisel pisut uskumatu ja veider, peas tekib äkki tunne, et siin peatub peale minu keegi veel. Ja käsi- see muudkui kirjutas. Käekiri oli hullemast hullem, aga sellega harjusin ruttu. Ma panin tähele üht kummalist asja- osa tekstist, mis mu kaitseingel mulle kirjutas, ei toimunud olevikus. Kui ma neid tekste lugesin kohe peale kanaldust, jäid tihtipeale mõned laused mulle segaseks. Hiljemalt kuu pärast neid kanaldusi lugedes, sain aru. Ja siis lugesin neid praegus olles ja mõistsin kõike. Olgugi, et need on 3 aastat vanad, võib neid ka täna praegus lugeda. Seda on raske seletada.
Minu kaitseingel on väga rõõmsameelne. Parandamatu optimist. Jumal tänatud selle eest! 🙂 Ta on mees. Üks naljakas asi juhtus esimesel kanaldamisel. Võib-olla see annab sulle julgust? Ma küsisin tema nime. Käsi kirjutas. Kirja lõpus seisis- muide, sa kirjutasid mu nime valesti, üks e-täht on üleliigne. Hm… Lugesin seda ja ümisesin üleolevalt- jutusta aga julgesti… Võtsin kätte kõik ingliraamatud ja hakkasin otsima seda nime. Siiani mäletan tunnet, kui leidsin ta nime ja seda nähes vajusid käed koos raamatuga sülle, sest seal ei olnud tõesti e-tähte. Ju siis oli seda shokiteraapiat vaja, et mu uskumused murtud saaksid.
Mu kaitseingel ilmus alati mustas pikas mantlis, millel oli kolm nööpi ja ta kandis kaabut. Selline suht sünge itsitav tüüp. Kord, kui pidime meditatsioonis kohtuma lastega, siis arvasin, et tema välimus ehmatab lapsi ja küsisin, kas tal heledamaid riideid pole. Ta kehitas õlgu. Ma ei näinud, aga tunnetasin tema hämmeldust. Oo, rumal mina oma õitseva egoga! Õhtul saabus ta kohtumispaika erilisena- heledad püksid, hele jakk, helehall kaabu. Ta istus mu kõrvale. Lapsed mängisid ja jooksid meist mööda, märkamata midagi. Tunnetasin tema ebamugavust. Ta ütles: “Vaata mind nüüd! Ma olen nagu mingi keigar!” Sain puuga pähe! See tume riietus ei olnud ju mitte lastele hirmutav vaid mulle. Ego sai oma väljateenitud nokaudi, mina palusin vabandust ja edaspidi me seda teemat ei puudutanud.
(Küll aga oleme meenutanud. Umbes paar kuud tagasi otsustasime Kristiinaga oma kaitseinglid koos enda ette paluda. Tulid. Kenasti kahekesi. Küsisin Kristiinalt, milline on minu kaitseingli välimus. Kristiina vaatas mu lähedal seisvat meest ja kirjeldas noorepoolset naeratavat meest, kellel heledad riided. Olin üllatunud ja pobisesin:”Aga must mantel kolme nööbiga? Aga kaabu? Ah? Mis sa naerad?” Kristiina vaatas meest ja pahvatas naerma:” Tema ju ka naerab!” Vaat siis “keigarit”, taas andis hea õppetunni.)
Kui olin juba inglimaailmaga rohkem tuttav, tegin läbi mõned reisid ka inglite nö rahupaikadesse meie planeedil. Selle kõik on D.Cooper oma ingliraamatus ka kenasti lahti seletanud-õpetanud-kirjeldanud. Ma lihtsalt jagan mõnda oma kogemust.
Kord palusin kaitseinglitel end viia Miikaeli rahupaika, templisse, mis asub Kanadas. Kohale jõudes, võtab mu vastu üks kena ingel, palub mul istuda, paneb mu jalge ette kausi puhta sooja veega ja peseb mu jalad, kuivatab need ja aitab selga valge rüü ning juhatab mind peaingli saali. Ma teadsin seda rituaali ja tihti olid seal ootamas noorepoolsed inglid.
Ühel ööl olin taas jõudnud Miikaeli saali ukse taha. Hammas tuikas valutada juba mitmendat õhtut. Valu oli piiripealne ja ma ei tahtnud võtta valuvaigistit. Otsustasin hambast mitte välja teha, “käia” Miikaeli juures ära ja siis minna allkorrusele tableti järele. Koputasin ja astusin sisse. Seisan siis ukse peal ja tunnen sekunditega, kuidas hambavalu kasvab. See ei olnud enam hambavalu, see voogas mööda nägu, kõrva ja pead. Tunnetasin sinise valguse võnkumist ja küsimust- miks sa tulid? Seisan, toetudes ukspiidale… See on kummaline seisund…toetudes uksepiidale, püüdes hakata suhtlema sinise valgusallikaga…samas hoian kätt padja ja põse vahel, surudes silmi tugevalt kinni, valu on muutunud väljakannatamatuks ja ma olen kahes kohas korraga! Taas tunnen nõudlikku küsimust- miks sa tulid? Hingamine kiireneb ja ma lausa prahvatan välja:”Kurat, maisaa suga rääkidagi, hammas valutab!” Enne kui arugi sain, uinusin. Nagu juhe tõmmati välja ja ma magasin valutult hommikuni ning sain minna arsti juurde.
Rafaeli juures käisin väga palju kordi. Tervendusingli rahupaik asub Portugalis. Ka tema templis ootas alati keegi, et viia läbi see tavaline rituaal. Ühel ööl oli mu üllatus suur, kui mind ootas ees kohtumine Luule Viilmaga. Ma ei saanud algul sõnagi suust ja tundsin end tohutult nõmedalt, kui see kena lahkelt naeratav naine mu jalgu pesi ja kuivatas. Tundsin end kordamas:”Pole vaja! Ma saan ise ka!” ,aga seda ei kuulnud ei tema ega mina. Kui ta mulle valge rüü selga aitas ja oli valmis mind juhtima Rafaeli saali poole, siis ütlesin vaikselt:”Pole tõesti vaja, ma ju tean teed sinna!” Ta võttis mu käe, vaatas silma ja naeratas:” Mulle väga meeldib sinuga koos olla!” wow…olin alles totu! Mõõtsin jälle asju mingites oma egomõõtudes! Aga hea kogeda, et tervendajad hoiavad kõik kokku kenasti. Ma ei mäleta enam, miks ma läksin Rafaeli juurde, võimalik, et alaliste peavalude pärast. Niikui tema saali uksest sisse astusin, tundsin teda ütlevat: “Su selja taga on voodi, magad täna siin.” Ossapoiss! Milline kena vanaaegne reformvoodi, valge ja viiruki järgi lõhnava pesuga. Keerasin ennast teki alla kerra ja uinusin koheselt, mäletan et kõkutasin läbi une veel naerda, et olen ikka päris ülekäte läind, magan kahe mehega- füüsiliselt oma mehe kõrval, aga vaimselt peaingli juures. Inglitemaailm on imekena paik ja nendega on olnud veel palju erilisi kohtumisi. Sellest on möödas 3 aastat.
Kas ma praegu räägin inglitega? Ma räägin oma Kõrgema Minaga. Ma eksisteerin paljudel elu erinevatel tasanditel, paljudes dimensioonides korraga ja kõik need olemised on seotud ka mu Kõrgema Minaga. Kui Kõrgem Mina lõimub minuga, siis lõimuvad minuga ka minu erinevad osad, sealhulgas ka inglite energia. Nii ma seda enam ei tunnetagi olevat endast väljaspool. Mõistate? Nii ongi õigus neil, kes väidavad, et vastused tulevad meie endi seest. Kõrgema Minaga lõimumise õpetus Kristiina Raielt on materjalide all, kõige esimene.
Kuidas inglid saavad lennata? Saavad, sest neil puudub olemise raskus! 🙂
Inglikogemus on eriline, põnev ja täis igapäevaseid üllatusi. Üks eriline võimalus on elu ja suhteid ja olukordi parandav Miikaeli väepüramiid. Aga sellest ehk homme…
Kui sul on inglikogemusi, mida soovid jagada, siis selleks on Elu Blogi, kuhu saab kirjutada aadressil: kohalolu@gmail.com Ka küsimused on oodatud sellel aadressil.
Kallistades nii kuumalt, et külma ei tunnegi,
Tiina