Lugu sellest, kuidas liigne agarus osutus ogaruseks.

8.jaanuar,2010

Olen teile väga tänulik. Te käite meie beebit (nimega Kohalolu) tihti vaatamas ja saadate mulle armsaid kirjakesi. Kogu südamest aitäh nii sooja vastuvõtu eest, ütleks laps, kui ta rääkida mõistaks, aga et ta on alles lapsekingades (õigem oleks öelda, et ta on alles helesinistes heegeldatud papudes), siis ütlen tänusõnad tema eest teile edasi. Küll ta kasvab.

Me oleme Gerlyga arutlenud kirjavigade üle. Eks me püüa ilma vigadeta, aga vahel tundub olevat meie kirjaviga hoopis meie omapära. Eks ma leidnud nüüd andekalt vabanduse? 🙂 Ma tunnetan hoopis seda, et läbi erinevate juttude, läbi inimeste, tahaksime teile edasi anda TUNNET. Mitte ainult tähti, sõnu ja lauseid. Eksole huvitav seegi, et miks need tähed täna just sedapidi ja sellises järjekorras siia voolavad? Teine järjekord annaks teise tähenduse. Sõna tähendus oleneb tähtede järjekorrast. MOTT! Aga südames me soovime mitte teha vigu ja anda endast parim. See, et välja kukub kiiruga nagu alati, on meie isikupära 🙂

Lumevalgus. Lund on palju ja lund on liiga palju. Oi, ma olen selle talve jooksul nii palju õppinud. Kuidas armastusest saab vihkamine. Ma jagan seda. Võta tassike kohvi, ma räägin sulle. Mulle meeldib lumi. Mulle meeldib lund lükata ja meeldib lund pühkida ja meeldib vaadata eemalt oma kätetööd ja puhast majaesist. Paar päeva tagasi juhtus selline lugu: Vehin maja ees labidaga. Teen kenasti kõnnitee lagedamaks, katsun labidaga veelkord teeservad sirgemaks libistada, et oleks silmale kena vaadata ja kustutan lumega kollased koeralaigud.  Siis mõtlen autode peale ja otsustan, et korraldan maja ette kenasti kaks kohta autodele. Et siis ka möödasõidud nendele kergemad. Mõeldud-tehtud! Ilm on mõnus, lumi kerge ja keha on lausa tänulik liikumise eest. Lükkan, viskan ja pühin ja puhin ja pühin otsesist ja viskan lõpuks jope aia peale. Laheee. Mina, väike naine, mässan looduse ja labidaga. Milline mõnu. Lõpuks vaatan, et olengi hakkama saanud! Terve suur lumelage plats maja ees. Mööda sõidab üks auto ja juht tõstab pöidla. Super! Naeratan ja tõstan kaks näppu nagu Savisaar plakatil. Vot tunnen ennast kohe niii võidukalt! Löön labida lumme püsti, võtan oma jope ja marsin tuppa, ise ümisen Volmeri laulukest:”…No küll ma olen tubli, no küll ma olen tubli, tubli…olen….maaaaaaaaa…” Viskan köögis paar halgu pliidi alla, vajutan kohvimasina nuppu ja otsustan, et olen ühte head kohvi väärt!

Läheb mööda mõni minut, helistab üks kena inimene ja teeb ettepaneku kokku saada. Vajutan uuesti kohvinuppu ja kustun ta lahkelt kohvile. Sekundi pärast ta helistab: “Kuule, mure on. Mul pole su maja ees kuhugi parkida.” Ma seisan keset kööki nagu juhm. (Hm..miks nagu?) Küsin väga lollaka iroonilis-mürgise vanamuti häälega, et kas ta on ikka Karusselli tänaval? Ta ütleb, et on loomulikult, aga parkida ei saa ja tiirutab niisama edasi-tagasi. Ütlesin, et proovigu teist tänavat ja panin kohvitassi käest. Läksin tuppa ja vaatasin tänavale, kus 5 minutit tagasi olin võimelnud suuuure lumepuhta platsi…ja mu suu vajus lahti! Kogu mu kena lumevaba kõnnitee oli kattunud lumega ja puhtal autoplatsil oli näha vaid tohutu, peaaegu akendeni kõrge lumevall!!! Seisin ja tahtsin nutta. Kuradi sahad! Kas lumi sajab maha tõesti niiii ootamatult? Kuidas on see võimalik, et majarahvas hoiab kõnnitee puhta, aga lumesahk tuleb ja sittab? Miks saha järgi ei sõida lumekoristusmasin? Aaaaaaaaaaaahhhhhhhhhh….. Miks ma sellega ometi ei harju???

Jällegi meenub tsitaat Tolstoi “Kuldvõtmekesest” –

“KELL LÕI 10 JA LOLLIDEMAAL ALGAS VILGAS, KUID VILJATU TEGEVUS.”

Nii armas…peale selle lause meenutamist, õigemini meenutamist, millises riigis ma elan, tõmbus suu naerule ja ma läksin pika sammuga nagu Rambo labidaga tänavale tagasi, ise pobisedes, et paljaste kätega te mind ei võta! Naabrimees juba tõmbles ja kõkutas naerda. Lahe. Kaebas, et ei lasta isegi haige olla. Itsitas habemesse ja nuputas, et ei tea palju seda lund teisele poole teed hunnikusse veel mahub. See tegi tuju rõõmsamaks. Aga rabeleda ma enam ei tahtnud. Ma tegin seda vastumeelselt ja see töö oli äkki nii kohutavalt vastik ja suured lumetükid, mis sahk oli kõnniteele lükanud, olid nii rasked. Õnneks tuli poeg ja võttis labida. Tunnetasin väga selgelt töötegemise vahet. Sama töö. Aga ükskord teed naeruga, teinekord on nutumaitse suus. On tõesti piinlik sellise korralduse pärast meie linnas. Aga see on nii ju igal aastal.

Igatahes mina otsustan hakata kevadet ootama ja panen mungoad idanema. Päikest! Rohkem päikest!