Muinastulede öö

Augusti viimasel laupäeval süttivad Eestimaa rannikul, siseveekogude kallastel ja ka naabrite juures, tuhanded lõkked, mis panevad Läänemere ääres elavate inimeste südamed ühes taktis põksuma. Muinastulede öö viib aegade hämarusse, kui lõõmav lõke merekaldal juhatas ränduritele kätte kodutee. Traditsiooniks saanud üritusest räägib selle üks algatajaid Mairold Vaik.

 

Mairold, mis sõnumit kannab muinastulede öö?

Muinastulede ööl süüdatakse Läänemere randades lõkked, et meenutada kesk- või viikingiaegseid rannaäärseid lõkkeid, millega kaudu edastati ohuteateid ning juhatati laevu koduranda või ohututesse sadamakohtadesse. Tänapäeval süütame suve lõpus lõkkeid, et neid vanaaegseid tulesid meenutada ja nüüd edastame selle kaudu üheskoos positiivseid mõtteid ja emotsioone.

Muinastulede ööl meenutame, et oleme mererahvas ja meri on see, mis meid ühendab. Samuti tuletame sel õhtul meelde, et meri ja loodus vajavad hoidmist.

Muinastulede öö lõkete süütamise peamine eesmärk on ühiselt tegutsedes suurendada mereäärsete rahvaste ühtsustunnet.

Igal aastal on muinastulede ööl levitatud ka mingit lisandväärtust omavaid sõnumeid. Sel aastal levitame Soome lahe 2014. aasta sõnumeid, et inimesed oleks me ühise lahe ja kogu Läänemere haprusest teadlikumad.

 

Mis ajast Eestis süüdatakse muinastulesid?

Suve lõpus mereäärsete lõkete süütamise kohta oleme infot leidnud isegi möödunud sajandi kaheksakümnendatest, aga see ei olnud siis üldrahvalik traditsioon. Laiemalt hakati lõkkeid süütama Eestis ja Soomes 1990ndate algul. Näiteks kirjutab Hiiu leht 1992. aastal, et kaks seltskonda mõlemal pool Soome lahte süütavad üheaegselt lõkked ja kutsuvad teisi üles sama tegema. Tasapisi hakati mitmes rannakülas ja väikesadamas augustiõhtu lõkkeüritusi korraldama, aga pea 15 aastat ei olnud üritus Eesti üldsusele teada. Sõrves ja Koguva külas Muhumaal on lõkkeid süüdatud rohkem kui 10 aastat, aga Viimsi rannarahva muuseumi õuel ja Toila sadama alal korraldatu kaudu hakkas üritus 1990ndate lõpus populaarsust koguma. Soomes on see traditsioon levinud pea iseenesest, eriti Turu saarestiku piirkonnas. Viimasel neljal aastal on traditsioon kiiresti ka Lätis levinud.

Muinastulede öö veebikaardi loomise idee tekkis meil 2009. aastal ja sellest peale on üritus muutunud Eestis üldrahvalikuks. Võime öelda, et 1992. aastal Hiiumaalt alguse saanud üleskutsest on Eestis muinastulede öö üritus Läänemere maadest muutunud kõige rahvarohkemaks. Muinastulede öö ürituse häll ja süda on Eestis ja lõketekett, mille otsad ümber Läänemere kokku saavad, on alanud meie randadest ja inimesed hoiavad seda tuld alal aastast aastasse.

 

Kui ruttu rahvas selle omaks võttis?

Eks hea mõte lõkete süütamise õhtust augustikuu viimasel laupäeval levis algul nii-öelda suust suhu. Ajakirjanduses ja TV-s ei olnud sellest aastaid juttu, kui ehk mõnes kohalikus lehes. Ütleme, et võttis rohkem kui 15 aastat, et üritus muutus inimestele hingelähedaseks. Kui 2009. aastal sõpradega koos ehitasime veebikaardi lõkete märkimiseks, siis ka püstitasime eesmärgi, et igast rannaäärsest kohast võiks näha olla vähemalt kaks lõket. Arvan, et suutsime käivitada inimestes unistuse mereäärsest lõkkeõhtust, mil ollakse tuhandete teistega koos ja selle tunde ajel mere äärde tullakse igal aastal aina rohkem.

Ja arvan, et kui päikseloojangul ja sellele järgneval pimedal õhtul oma lõket süüdates teiste tulesid nähakse, siis positiivne energia saadakse igal juhul ja seda tunnet jagatakse paljude teistega mitmel järgneval päeval. Mõne rannaküla üleval hoitud üritus on muutunud meil üle-eestiliseks traditsiooniks ja arvan, et praegu on see nii omaseks saanud, et paljud ei teagi, kust üritus on alguse saanud. Justkui on lõkkeid keskajast saadik nii süüdatud. 20 aastat esimeste lõkete süütamise algusest kuni üldrahvalikuks traditsiooniks muutumiseni on suhteline aeg, kas lühike või pikk, aga arvestades, et alles viimased kuus aastat on meedias sellest üritusest laiemalt räägitud, on rahvas selle tõesti kiirelt omaks võtnud.

 

Kus kandis on nende aastate jooksul tulede süütamine kõige rohkem traditsiooniks saamas?

Eks Eestis on see juba üldrahvalik traditsioon ja kus on lõkkeid korra juba oma hea seltskonnaga süüdatud, tehakse seda ka edaspidi. Lõkkeinfo kogujatena näeme, et üsna suur protsent lõkkekohast teatajaid on samad, kes seda eelmistel aastatel teinud. Kuidas seda mõõta, kus on kõige rohkem traditsiooniks? Eks kindlasti nendes randades, kus suvelõpulõkkeid on juba rohkem kui 15 aastat süüdatud. Tahkuna rannas, Koguva külas, Sõrve poolsaarel, Neeme poolsaarel, Pärnu rannas, Toila sadamas, Viimsi muuseumi rannas, Laulasmaal ja paljudes teistes kohtades on avalikud lõkkeüritused toimunud mitu-mitu aastat.

Soomes Turu saarestikus on üritus samuti omaks võetud, seal annab mitmendat aastat üritusele hoogu Turumaa kultuurinõukogu ja kultuuripealinn 2011 Turku andis samuti indu juurde. Lätis on omavalitsuste kultuuriametnikud kutsunud juba neli aastat lätlasi mereäärsetele lõkkeüritustele. Tänavu on Riia samuti Euroopa kultuuripealinn ja sellega ühes toimub muinastulede ööl mitu kontserti. Ka Eestis on muinastulede öö õhtul viimastel aastatel hakatud kontserte ja festivale korraldama, kuhu koguneb tuhandeid inimesi, aga me ikka soovitaks kõigil omaenda lõkke kuskil rahulikus rannas süüdata. Kohalik massiüritus suure rahvamassiga ei ole päris see, mis on muinastulede ööle omane. Seda enam, kui siis mere ääres viibimise eest raha küsitakse.

 

On Teil andmeid, kui paljudes kohtades süüdati mullu lõkkeid ja kui palju seal rahvast käis?

Ma eriti internetis leiduvat statistikat ja numbreid eriti oluliseks ei pea, peaasi, et reaalselt inimesed sel õhtul mere äärde tulemise ette võtaksid. Numbrite järgi me saame lihtsalt teada, kuidas traditsioon edasi levib ja kas info on peale meie ja kahe naaberriigi kaugemalegi jõudnud. Eelmisel aastal saadeti meie veebilehe www.muinastuled.ee kaudu 850 teadet, et oma seltskonnaga süüdatakse üle 1370 lõkke. Ja nende teadete järgi lubati mere äärde kutsuda rohkem kui 30 000 lähedast, tuttavat ja sõpra. Arvan, et kuna me veebileht ei ole veel nii tuntud, siis võisid need numbrid olla vähemalt kolm korda suuremad. Tuli ka kümneid lõkketeateid lähiriikidest. Viimasel kolmel aastal oleme kokku kogunud rohkem kui 2000 lõket.

 

Kui palju on tänavu juba registreerunuid?

Sel aastal, 12. augusti seisuga, ei ole lõkete märkimine veel hoogu sisse saanud: 130 lõket koos 7300 kutsutuga. Küll aga on Facebooki kaudu minekust teada andnud juba 11 600 inimest, kes on omakorda kutsunud ligi 8000 sõpra. Aga nagu ma ennist ütlesin, number iseenesest ei ole oluline. Peamine, et inimesed võtaksid ette ja süütaks sel õhtul oma lõkke, mida ka naabrid näevad. Numbrid on meil vaid hindamiseks, et kui paljusid häid inimesi oleme eelmiste aastatega võrreldes lisaks kaasanud.

 

Millised on muinastulede öö n-ö kirjutamata reeglid?

Põhiliselt see, et igaüks sel õhtul lõket süüdates teeb oma inimestega ürituse, kas siis oma lähedaste, sugulaste, naabrite, külaelanikega või sõprade-kolleegidega koos. Või siis osaledes massiüritusel või ehk lihtsalt mere ääres teiste lõkkeid vaadates.

Teiseks on peamine reegel see, et mille kaasa võtad, see vii ka tagasi, et loodusesse ei jääks kahjustavaid jälgi.

Kolmandaks on see hea, et üritus on mõtlikum ja rahulikum, kui tavaliselt sellist rahvahulka kaasav üritus.

Läbi aastate on kujunenud ka nii, et kõik mereäärsed üritused, olgu või kolme või 3000 inimese jaoks, on kutsutute jaoks tasuta. Viimase viie aasta jooksul tean vaid 3-4 üritust, kus esineja jaoks on kogutud piletiraha.

Reegel on ka see, et üritus on üldjuhul alkoholivaba.

 

Kas on ka rituaalid tekkinud?

Üldiselt on üritus vaikne, aga rahvarohked kohad on ikka ka muusikaga. Rituaalidest ei tea ma muud, kui paljudes kohtades korratakse eesütleja järgi muinastulede öö loitsu. Ja eks ikka ole ka see omamoodi rituaal, et lõkked süüdatakse ühel ajal, päikseloojangu ajal, ja augusti lõpus. Eesti aja järgi on see umbes kell 21.30.

 

Milliseid soovitusi annate neile, kes tulevad sel ööl mereranda?

Kui tulete mereranda, siis kindlasti heade soovide ja mõtetega. Nii saate kõik positiivse tagasi. Kui oma lõket ei süüta, siis tulge lihtsalt teiste omi vaatama. Eestis leiab vähemalt igast mereäärsest teeotsast lõkke või mitu. Ja kel meeldivad rahvarohkemad kohad, siis meie veebilehelt leiab neidki.

Kindlasti aga käituge loodushoidlikult. Ja tuletan meelde, et muinastulede ööl süüdatakse ainult lõkkeid. Ilutulestik, taevalaternad, õhupallid ja muu selline ei ole sellele üritusele omane.

 

Kus võiks tuled lisaks mererannale süüdata? Sisemaa inimesed ei pääse ju alati mere äärde. Kas näiteks järverandades sobib?

Kogu Eesti rahvas on mererahvas ehk Euroopa mõistes on mereäärne maa rannikust veel 200 kilomeetrit edasi. Ses suhtes on meile lõkketeateid tulnud ka Eesti sisealadelt ja enamik ikka teatab, et on sel õhtul mõtetega mere ääres. Ja suur osa nendest süütab lõkke kusagil vee ääres. Jõe ääres annab tekitada isegi mingi lõketeketi, mis mere poole suubub, aga ka näiteks on väga positiivne teade see, kui rõõmustatakse järve vastaskaldal paistva lõkke üle. Üritus on Läänemere äärsete rahvaste ühine ja ega me siin saa selekteerida, kes on rohkem lõkkeid süütama oodatud. Meie eesmärk lõkketeateid kaardile kogudes on ranna ääres kokku saada pikk lõkete kett ja iga sisemaa lõke aitab sellele igal juhul kaasa. Me ei tee vahet – üks rahvas, üks meri, ühine lõkkeõhtu.

 

Kas muinastuled hakkavad etendama oma rolli jaanitule kõrval?

Muinastulede ööd võrreldakse jah kõige rohkem jaanitulede traditsiooniga. Ilmselt jaanipäeva lõkete süütamine on pikem traditsioon ja ka kaugelt rahvarohkem. Samas on läbi aasta ka mitmeid muid lõkkeüritusi, millega muinastulede ööd võrrelda. Jaanitulega ma muinastulede ööd päris ei kõrvutaks. Ürituse mõte on midagi muud. Pealegi jaanilõkked üldjuhul üksteise nähtavuses ei põle ja ka on siis väljas täiesti valge. Hämaruses või pimeduses üksteise nähtavuses lõkked on hoopis midagi muud. Pealegi muinastulede öö ei ole nii kärarikas ja alkoholi tarbimist soosiv üritus. Seda on öelnud paljud traditsiooni kandjad ja ka uued osalejad, et on parem üritus kui jaanipäeval.

Siiski, kui küsitakse, mis on muinastulede öö, siis on hea võrdluseks tuua jaanipäeva – pikaaegne traditsiooniline lõkkeüritus esiisade-emade ajast. Samas on muinastulede öö ka kõigi Läänemere äärsete riikide ühine üritus. Mõnel suur traditsioon, mõnes kohas alles üksikud lõkked, aga see mõte levib aastast aastasse, et muinastulede öö on mereäärsete rahvaste ühine sündmus.

 

Ja lisaks võiksite rääkida, kuidas Te sellele ideele tulite ja millised on Teie toredaimad meenutused sellest ööst.

2009. aastal pidin esinema Kuressaare merepäevade merenduspoliitika konverentsil, kus iga esineja pidi püstitama ülesande, mida täitma asutakse. Muinastulede öö üritusest olin ise teada saanud umbes aasta enne seda, aga ei olnud ise osalenud. Ja 2009. aasta juulis tuli mulle saunalaval leilitades äkki idee, et kutsuks konverentsi ettekande lõpus kõiki saarlasi mere äärde lõkkeid süütama nii palju, et tekiks lõketekett, mida oleks näha nii kohapeal kui ka veebikaardilt. Kui konverentsil selle idee välja käisin, et muinastulede ööl võiks rohkem inimesi tulla mere äärde lõkkeid süütama, siis oli lõkkeürituseni aega vaid 4 nädalat. Aga üleskutsest võtsid tuld mitu inimest, kes aitasid veebilehte teha ja ka kutset üle Eesti levitada ning juba mõne nädalaga saime kaardile mitusada lõket ja mere äärde mitu tuhat inimest. Mitmed nendest inimestest, kes sel aastal õhinaga kaasa aitasid, on meie meeskonnas tegevad siiamaani ja koos püüame ürituse positiivset mõtet ka naaberriikidesse levitada.

Ma ise olin 2009. aastal hoopis ühe järvesilma ääres lõkke juures, ürituse infoga tegelemine võttis nii palju aega, et ma mere äärde ei jõudnudki. Sisuliselt lisasime lõkkeid kaardile käsitsi, vastavalt asukohakirjeldustele. Praegu saab meie veebilehel lõkke asukohta ise märkida. Järgnevatel aastatel olen ikka lõkete süütamise ajal olnud mere ääres ja hämaruse tekkides sõpradega helistanud, kes kus lõket teeb ja kui paljusid näeb.

Hea elamus muinastulede öö üritusest oli mul aastal 2013, kui olin perega Saaremaal Panga pangal. Hea tunne oli näha Hiiumaa lõkkeid vastamas. Parim lugu on aga see, et mu sugulased, kes varem üksteist üldse ei tundnud, leidsid ühiste esivanemate rannas tänu lõkkeüritusele teineteist ja on nüüd lisaks sugulussidemele ka suured sõbrad. Huvitav kohtumine oli neil Tagamõisa poolsaare rannas kolm aastat tagasi.

Ehedaima emotsiooni saab ikka mitmete inimeste kirjadest, mis meie veebilehe kaudu saadetakse. See, et positiivse tagasiside andjaid on nii palju, annab positiivset energiat terveks aastaks!

Ja kindlasti on mul hea meel meeskonnakaaslaste üle, kellega koos me oleme saanud üle igapäevasest administreerimisest, veebilehe ja kaardirakenduse uuendamisest, bürokraatlike toimingute läbinärimisest, spetsialistide ja meedia rutiinsest kaasamisest ja paljust muust argisest. Rõõm on selliste inimestega koos asju ajada, kes südames muinastulede öö tuld läbi terve aasta kannavad.

Muinastulede ööl on öine loits: Põle Muinastuli, põle! Põle puhtamale Läänemerele! Põle selle elujõulistele rannaküladele ja saartele! Põle Läänemere kultuuri mineviku ja tuleviku rikkusele! Põle ajaloolisele ühtekuuluvusele ning vastutusele Läänemere tuleviku eest!

Jüri Kukk

Originaal koos fotodega Heade uudiste lehel-

http://www.goodnews.ee/muinastulede-oo-laidab-randu-uhendavad-lokked